Elu on ikka ja jälle üllatusi täis…

September hakkab varsti vaikselt ühele poole saama…
Hommikud on juba karged, aga tänu päikesele ja soojadele tuultele on päevasooja sageli lausa 19-20 kraadi olnud! Seda septembrikuud jäävad mulle need päikeselised päevad ja soojad tähistaevased ööd kindlasti meenutama.
Ja seda septembrit jääb meenutama muudki…

Võtsin täna otsustavusega blogi lahti, jälle on läinud nii, et pole siia ammu kribanud. Lugesin oma viimast artiklit ja saan aru, et hahaa... just sellesama artikli juhiste võtmes on Elu pannud mind proovile. A la, et “Sa kirjutad siin küll ilusaid sõnu, aga mis saab siis, kui ma Sul ikka päriselt ja täiega vaiba alt ära tõmban?”

Ehh, tegelikult ei ole ta seda muidugi nii mõelnud :), kuigi vahepeal on selline tunne olnud küll. 
Tegelikult õpetas ta mul kõigest lahti laskma.

Lahti laskma absoluutselt kõigest, mida ma tean ja vb ka millesse kinni olen jäänud.
Ja kuigi olen tulnud läbi päris pimedast ööst ja sügavast soost… ei vahetaks ma juba praegu seda kogemust millegi vastu…

Tean, et olen jõudnud ja jõudmas veelgi sügavamale, lähemale iseendale. Ja kindlasti suudan läbi selle kogemuse olla kaastundlikum ja mõista ja toetada teisi rohkem kui kunagi varem. Täna pole protsessid veel läbi, aga tundub, et näen tunneli lõpus valgust. Vähemalt sisemine tunne on selline… Loodan väga, et see ei ole lähenev rong… :) ja ka väljaspool mind võtab elu uue, eluterve vormi.

Tundub, et septembris kulmineerus kõik…
Indias tantrakursustel käimatõmmatud kundalini energia, suvistel šamanistlikel tseremooniatel tehtud töö oma alateadvuse sügavaimate kihtidega… Asjaolu, et suvepuhkuse asemel ootas mind endalegi ootamatult tihe töösuvi, mis päädis augustikuuga, mille 31-st päevast oli vaid 4 koolitamisest ja koolitumisest vaba… uhh kreisi, mattev väsimus…
Kevade lõpus lisandus murettekitav terviserike…Verejooksud, mis kestsid kolm nädalat, jätsid ühe nädala vahele ja alustasid uuesti… saatsid mind terve suve, röövides elujõu varusid ja pannes muretsema, mõtisklema vähile…. surmale… Sain mõistusega aru küll, et see võib olla kundalini tõusuga kaasnenud füsioloogiline muudatus kehas. Kundalini võib aktiveerida kõik  tervislikud kitsaskohad, et need saaksid terveneda. Seksuaalkeskuses, koht, kuhu naine matab kõik oma stressid… väga loogiline…
Ja tagatipuks kooli suvelaagris käsitletud emotsionaalsed teemad, mis mind väga sügavalt puudutasid ja mu protsessid käima tõmbasid… ja  käes ta oligi… sümptomaatika järgi ütleksin, et – intensiivne vaimne kriis.

Kriis kui selline ei ole minu jaoks ammu juba midagi pöördumatult hullu. Tuletan endale alati meelde, et kriis on millegi lõpp ja millegi algus. 
Seda illustreerib suurepäraselt hiina keelne sõna kõna kriis, mida tähistab kaheosaline hieroglüüf.
Üks osa tähendab “ohtu” ja teine “võimalust.
Pealegi on neid ju ennegi läbitud, enda sees ja endast väljas ja nähtud neid võimalusi, mis võivad kingitusteks osutuda, kui neid osata ja julgeda ära kasutada.
Viimane suur kriis oli 2008. aastal majanduslanguse aegu, koos ülemaailmse finantskriisiga. Viimane raputas meie kliente nii tugevalt, et see puudutas ka mind. Mind mitte isiklikult, aga just läbi oma klientide. Hakkasin tookord  otsima seda sisemist rahukohta,  seda sisemist kindlust, millele sellistel rasketel aegadel toetuda. Otsisin seda selleks, et leida endas jõudu toetada oma kliente. Ja tegelikult leidsin läbi selle kingituse hoopis iseendale. 
Sealt sai alguse minu vaimne tee, läksin esimest korda joogasse, õppisin mediteerima, käisin esimest korda Indias, võtsin ette oma esimesed teraapiaseansid ja šamanistlikud hingerännakud…

Ja tänases hetkes oli tulnud kriis mind jälle külastama.
Kui nüüd tagantjärgi vaadata, siis tingimused olid ju ideaalsed, et miski mull võiks lõhkeda :P
Mitmedki koolkonnad (Eesti tuntumatest ilmselt Camino de Santiago rännakud) loovad inimeste jaoks teadlikult sarnaseid ekstreemseid tingimusi, et meel ehk ego ei suudaks enam erinevatel põhjustel (füüsiline kurnatus, aktiivne spirituaalne praktika, erinevate emotsionaalse protsesside käimatõmbamine) tavapäraselt toimida ja alateadvusest tõuseks üles see, mida me tegelikult enam ei vaja…

Ja nagu mul sellest oleks veel vähe…  Nii nagu 2008, kui Eesti heitles korraga kahes kriisis - (sisemises) majanduslanguses ja (ülemaailmses) finantskriisis, sain ka mina kogeda korraga kahte kriisi. Vaimne kriis, mis kangutas iseenda sisemised alustalad kõikuma ja minu isiklik finantskriis.

Viimane tekkis sellest, et (EL rahade lõppemisest tingituna?) tõmmati kõik sügisesed koolitusprojektid tagasi. Ja mu peamine koostööpartner pakkis nagunii juba oma pille kokku… Nii et koostöö nendega oligi ühtäkki ühelpool.  Ehmatas ikka ära küll… Mul plaan sügisel Indias õpingutega jätkata ja puha… Ja elada ju ka vaja.

Aga ma ei lasknud end sellest esimese hooga väga kõigutada, kloppisin püksipõlved esimese ehmatuse kukkumisest puhtaks ja seadsin (üleüldisest vaimsest ja füüsilisest kurnatusest hoolimata) nii mõnedki kursused huvilistele välja. Tegemisi oli. Mul oli teraapiakliente ja lisaks oli vaja veel kooli jaoks päris mahukaid töid teha – III kursuse lõpp.

Elu aga vangutas selle peale pead… ja ütles, et nii küll ei lähe, Sul on enda jaoks aega vaja (noh, sellest sõnumist sain ma mõistagi alles hiljem aru!).
Ja tühistas ära kõik mu ettevõtmised!!
Tartu kursustele registreerus üks inimene ja võttis hiljem oma registreerumise tagasi, Tallinnas oli väga sarnane seis… Praktikaõhtule tuli kolm inimest… Inimesed ütlesid, et huvi on, aga erinevatel põhjustel (september – kiire aeg, raha pole, palju üritusi korraga) ei saa tulla.
Varasemalt kokkulepitud teraapiakliendid olid saanud vahepeal oma probleemid lahendatud…

Vaikselt - vaikselt hakkas hirm minus tuure võtma, kuni lõpuks kulmineerus peaaegu et paanikaga.
Kuna kasvatan lapsi ja hoian majapidamist üleval üksi ja olen harjunud, et saan loota vaid iseenda peale, on minu kõige suurem hirm alati olnud (et mitte öelda uskumus) - et kui mina ära kukun, siis kukub kõik kokku. Et ma olen kõiges selles üksinda ja keegi pole mind toetamas.
“Ja aega ma ei saa küll enda jaoks võtta, kui niimoodi veel üritused käima ei lähe… siis tuleb lihtsalt rohkem võimalusi otsida, rohkem tööd teha…” mõtlesin.  Juba ma nägin, et kõikusin, füüsiliselt,  vaimselt ja emotsionaalselt… Aga ma ei saa olla enda üle uhke olla ja öelda, et kuulasin end neil hetkedel. Ei, mu hirm andis mulle piitsa ja mina siblisin edasi….

Ühel hetkel saan aru, et pinge on nii üles kruvitud, et igal ärkveloleku hetkel käib mu peas möll… Ja mitte konstruktiivsed mõtted, et mida teha ja kuhu energia suunata, vaid hirm… Ainult siis, kui hommikul oma praktikaid teen, saan sellest natukeseks rahu.

Jagan mõningaid hetki…

Joogatama minnes olen valusas meeleheite kohas... Tunnen, kuidas hirm nöörib kõri ja meeleheide on käega katsuda.... Meenub eilne päev, mil  tundsin, kuidas mul on nii raske koorem kanda, et vajutab maadligi... hingata ei saa... lämbun... Kõik see mure rahade pärast... kuidas saavad maksud makstud?! Ebakindlus (mis tekib väsimusest tingituna) endaga seoses – äkki ma ei saagi enam millegagi hakkama? Seisan siin pärna all, valmistun joogaks ja tunnen hirmu voolamas mööda oma sooni... nii selgelt, nii valulikult... Päikesetervitus… Hingan välja… sirutan, hingan sisse… painutan, hingan välja…. olen… Tuleb meelde, et need pole minu tunded... mina ise olen midagi sügavamat... jäävamat... See on siin Signe, keda tuleks lihtsalt aidata neis protsessides. Ja järgmisel hetkel... on kogu meeleheide kadunud. Ja see tunne – see äng – on lihtsalt kadunud. Kuhu? Ei tea... Kas keegi võttis ära? Kas energia tõesti muutus minu sees??

Püüan tulla kogu aeg, igal hetkel, iseenda juurde, hingata, lõdvestuda… koondada oma tähelepanu… vahel õnnestub paremini, vahel kehvemini, aga üldjuhul tunnen kogu aeg, kuidas allhoovusena on hirm ja pinge kogu aeg kohal… Nagu Harry Potteri filmidest nähtud dementorid… tõmbamas minust viimastki elujõudu välja… Tunnen end füüsiliselt kurnatud ja kohati päris jõuetuna.

Keha annab märku juba iga kandi pealt, füüsilisi stressisümptomeid on erinevaid, raske on keskenduda, … aga ma ei suuda ikka lahti lasta… et tuleks veel midagi teha, siblida… ehk selle lehe alt leian tera….

Nii mõnelgi hommikul olen nii jõuetu, et ei jaksa füüsiliselt joogatada. Teen vaid soojendusharjutusi. Istun meditatsioonis ja palves... paludes, et keegi mind ometi aitaks... Ja jõuan kogu aeg selleni, et pean end ise aitama… Hmm.. kas see ongi see koht, kus "lääne inimene” lööb Jumalale käega? Ja ütleb, et „Sinust ei tundu abi olevat, ma pean ise saan hakkama saama?“ Ma kahltustan küll.... Kuigi me ju ei tea, kui palju on Jumala abist siin kasu olnud, et üldse siiagi kohta oleme suutnud tulla. Meelde tuleb ütles: “Näita mulle, siis ma usun,” ütleb inimene. “Usu, siis ma näitan Sulle”, ütleb Jumal. Või kui palju on see „Jumal“ ikkagi meie poolt välja saadetud universumi vibratsioon, mis lihtsalt meile tagasi tuleb? See muidugi tekitab vastutust ja ka süütunnet... Aga Jumal on ikkagi miskit suuremat kui mina... siis kas see, mis on suurem kui mina... see universumi energia... see ju püüdleb tasakaalu ja harmoonia poole? Ja et kui ma häälestun sellele energiale, siis tekib ka minus ja minu elus tasakaal ja harmoonia?

Näen iga päev dejavusid… vahel koguni 2-3 päevas… See haarab mind väga, ma tajun kuidas ma olen seda olukorda varem kogenud ja minuni tuleb nii tugev teadmine, et see, et ma seda kogemas olen, on minu teel NII ÕIGE asi.

Ja järgmisel hetkel on kõik jälle peapeale pööratud…

Istun diivanil ja kuulen, kuidas mõtted mu peas lähevad järjest valjemaks ja valjemaks ja lõpuks hakkavad karjuma… Tunnen, et ma lähen vist kohe hulluks... Nii intensiivsed on tunded, nii intensiivsed on mõtted... Olen juba mõnda aega leppinud selle võimalusega, et mul võib tekkida sellisel  pöörasel ajal mingi psühhootiline episood... Enamik suuri psühholooge (sealh. Jung!) on seda kogenud, šamaanid ju ka :)). Transpersonaalse psühholoogia ja psühhiaatria seisukohalt on see selgelt sügava vaimse  arengu (arengukriisi!) koht, teatud mõttes koguni initsiatsioon, et läbi oma valude saada ühendust oma tervendajaks olemise väega. Lähen õue. Päike paistab, istun aiapingile, päikese kätte ja lihtsalt olen. Väljaspoolt vaadates võib mööduja vaadata, et vau.. millise rahuga see inimene istub – meditatsioonis, liikumatult... vaikuses. Isegi kärbsed, kes tema peal jalutavad, ei kõiguta ta ülimat rahu... Tegelikkuses on olukord hoopis teine – seespool toimub nii vali kisa... selline vaidlus, jutuvada... nagu oleks väiksesse ruumi (pähe) korraga kutsutud palju inimesi... Palju rohkem, kui sinna mahuks... Ja ma lihtsalt istun, ei tee mitte midagi ja lihtsalt lasen neil mõtetel karjuda... Tajun, et ma ei suuda isegi meenutada, mis tunne see on, kui pea on tühi ja vaikne… Päike paistab näole... keskendun ta soojusele… Ühel hetkel märkan, et olen tukkuma jäänud. Viskan pingile pikali ja lasen kehal  olla. Kuulen, et naabritel on keegi külas, nad tulevad välja suitsetama, aga ma ei lase ennast häirida. Jään magama ja näen väga kummalisi unenägusid... Ärkan naha alla pugeva jaheduse peale. Kell on kuus saanud ja Sylvia koolist koju jõudnud. Peas on vaikus. Ja postkastis on kutse, et tuleksin üht töötuba tegema.

Järgmisel päeval on kummaline meenutada, milline mõtete torm minus eile oli... täna on õnneks taas vaikus....
Siis aga ootab postkastis uus üllatus… Laps on teinud 40 eurise telefoniarve...  Tunnen end jälle ohvrina...

“Hmh.. kas see õppetund ongi selleks, et ohvrienergiast välja saada?!” mõtlen. Kui enda vastu päris aus olen, siis kuulen ju küll, et süüdistan olukordi, mis minuga on juhtunud… ootan, et abi tuleks kusagilt… väljapoolt?… s.h. Jumalalt? Aga mina ise? Kõigi oma ressurssidega?!
Hmhh.. nii.. otsustan, et kavatsen võtta seda kui väljakutset – saamaks ohvrienergiast välja – ma ju tean, et mina ise olen ju oma elu looja. Tahan näha, kas see ikka töötab?!

Õhtul lähen väelaule laulma, sellest on korraks abi. Koju sõites aga tunnen, kuidas kogu südamepiirkond on valulik, ja kogu vasak käsi ka... ning saan järjest enam aru, kuidas ma olen endale oma valusate hirmu ja muremõtetega haiget teinud... Kogu aeg on kohal see hirm, et ma ei saa hakkama. Rahaliselt ei saa hakkama. Äkki ei sa tööga ka enam hakkama..? Puudusehirm. Mu keha enam ei jaksa... Kuidas ma ometi olen siia nii kinni jäänud? Mida ma siis nüüd ometi teen?! Kuidas sellest ometi välja saada?!

Järgmisel hommikul tunnen, et intensiivsus on jälle kasvanud….  Kehal ja meelel aitab rahuneda vaid meditatsioon ja palve.
Päeval tuleb nagu juhuslikult mu juurest läbi üks hea sõber. Pidi esialgu vaid korraks läbi tulema, mõned paberid võtma… Siis aga vaatab mulle otsa  ja saab aru, et praegu ta siit küll edasi minna ei saa…

Vestlus temaga oli kui kristallselge peegel, mis aitas mul näha tõde. Ta küsis nii vahedaid küsimusi, et neile küsimustele vastamine lõikas läbi (vähemalt esimese kihi) mu külge kleepunud köidikuid, mis mu silmi (ja südant?) olid matnud…

See on nii hämmastav, kuidas me võime ise jääda ringiratast jooksma. Ja välja enam ei saa… Me vajame niiväga enda kõrvale teisi inimesi, et näha. No man is an island…

Ühtäkki tundus väga õige mõte võtta nädal aega ja teha mitte midagi. Panna arvuti kinni, käia jalutamas ja teha mitte midagi. Magada. Lugeda.
Tunnen, kuidas selle mõtte peale tekib minus suur pinge alanemine. Saan aru, et olen püüdnud tööd rabada, olles vaimselt ja füüsiliselt täiesti kurnatud. Ehk siis tegelikult töövõimetu… Sellises seisus ei sünni midagi, ei olegi ju võimalik midagi luua. Olen olnud nagu äraaetud hobune, kes annab ise endale piitsa, et ikka edasi jookseks...

Otsustan: mul on kogu maailma aeg. Mul ei mitte kuhugi kiiret. Ma jõuan suurepäraselt kõik ära teha.
Ehk tõesti… Midagi ei juhtu, kui ma täna ei tee. Tunnen suurt lõdvestumist....

Niisiis, otsustan võtta aja maha. Lähen metsa. Üksindusse ja vaikusesse. Lähen Ajamajja.