Olen kogenud, et seoses kundalini tõusuga tantrakursustel Eestis ja Indias, sügava tööga oma alateadvusega (šamanistlikel tseremooniatel ja holistilise teraapia seanssidel), on minus tõusnud üles nii palju alateadlikult allasurutut… hirme, (lapsepõlve)vääritimõistmist ja füüsilist ning emotsionaalset vägivalda... iseenda ärakaotamist...
Ja samas seisan oma igapäevaelus silmitsi ühe (töö)ajastu lõpuga ja teise koidikul. Päike ei ole veel tõusma hakanud... on õige pime aeg, see kõige pimedam aeg enne päikesetõusu, nagu öeldakse.
Nii et minus toimuvad suured ja raputavad protsessid... olen olnud siin päris (töö)võimetu...
Vahel imestatakse, et miks sa seda teed? Miks lähed nii sügavuti? Jah, ma tean, et ilma selleta oleks elu palju lihtsam. Ignorance is bliss… Aga kui Sa kord oled juba selle valiku teinud, olla enda vastu päris aus, järgneda tõele, siis teistmoodi enam ei saa. Sa lihtsalt teenid tõde, ükskõik, kuhu Sa ka ei läheks.
Ja kuidas ma saaksin oma klientidele abiks ja teejuhiks olla, kui ma ise oma mülgastesse sisse ei julgeks vaadata? Ega holistiline rännakuteraapia mingi kruiisireis ole. See on vahel päris korralik katsumus – straight to the hell hole… Aga kui palju helgem on maailm pärast!
Ma tunnen, et sünnin praegu uuesti. See on sünniprotsess… üks ulatuslikumaid viimase kümne aasta jooksul. Olen sündimas uueks… ja millekski ilusaks...
Usun, et läbi selle kogemuse saab minust parem inimene – eelkõige iseenda vastu. Kui palju olen ma iseennast alla surunud (ja karistanud!). Õpin end kuulama. Tõeliselt kuulama. Oma soovide ja vajadustega arvestama.
Parem ema oma lastele, suutes nende jaoks rohkem olemas olla. Vähem joosta ja rabeleda, vaid tööd tehes…. Parem kaaslane kõigis oma suhetes, olles oma armastuses ehedam ja õrnem kui kunagi varem. Sest olles iseenda suhtes aus, armastav ja tähelepanelik, oleme seda ka teiste suhtes.
Ma ei tea, kuhu see kõik välja viib. Aga ma tean, et see kuhu ma jõuan, on imeline sisemine maailm... mis hakkab avalduma samasugusena ka minu ümber.
Võib ju küsida, et mis enne siis viga oli?
Pealtnäha ju polnudki. Noh, väljastpoolt, kindlasti polnud. Oli ju vaid naeratav nägu. Võibolla tundlikumad võisid tajuda mingit seletamatut pinget minuga koos... Pinget, mis oli minus olemas. Ilma et ma isegi teaksin…
Kui 2010. aastal avastasin, kuidas vägivallatsen endaga – karistan ennast valestiütlemiste, teiste piiride mitte märkamise eest... Ise seda märkamata! Hakkasin seda nägema, kui mu kursaõde Kaidi juhtis tähelepanu sellele, et me oleme sageli oma laste vastu head, aga oma sisemise lapse suhtes kasutamise samasugust vägivalda, nagu me ise olime seda lapsena kogenud. Ja veelgi suuremat.
Sellest teadlikuks saades püüdsin seda vältida. Vahel olen märganud, et selle peale on see nii mitmeski kohas pugenud see n.ö. põranda alla. Ikka märkan aegajalt, et ütlen endale ennast vähendavaid mõtteid… Aga ma püüan olla tähelepanelik ja teadlik… Olla enda vastu sama hea, kui teiste vastu…
Praegu on minu osa mitte alla vanduda.
* Võidelda deemonitega, kui nad nähtavale ilmuvad. Mitte ilmtingimata jõuga võidelda, vaid võtta neid kui sõnumitoojaid ja püüda aru saada, mis on nende sõnum?
* Vältida virvatulukesi, mis meelitavad... teevad uniseks ja uimaseks... tõmbavad sohu, kuhu on nii lihtne kinni jääda... Võtta endale piisavalt aega puhkuseks, kuid sellesse mitte kinni jääma.
* Mitte jääma toetuma teejuhtidele, kes aegajalt mind toetama ilmuvad. Mitte ära andma oma vastutust neile. Nad juhatavad mind natuke edasi... vahel näitavad ka lihtsalt, milline on nende tee... Aga minema pean ju ikka mina ise.
* On miskit, mis on suurem kui mina. Palun selle Kõigekõrgema juhatust. Võimalusi, millest kinni haarata. “Lainega purje tulema...” – nagu “Kaldale uhutud” filmis.
Mul on jõudu vaja... leida seda, mis mind tugevamaks teeks, mitte jõudu ära võtaks. Praegu on minus palju jõuetust. Jõuetus loob selle, et vaja on tõsta eneseusku. Usaldust. Turvalisuse tunnet… Elu võib usaldada.
Soovin kodutee sihti näha... Hmhh.. või pole ma selle nägemiseks veel lihtsalt valmis?
Mõte Inga Raitari seinalt on nagu otse mulle mõeldud:
| “Jumal ei karista ega premeeri sind heade või halbade päevade, olukordade, partnerite ega ametitega. Sul endal on võime karistada ja premeerida iseennast, kasutades selleks enda suhtes õigel või valel moel omaenda mõistust ja tahtejõudu. See oled sina, kes on astunud üle tervise, heaolu ja tarkuse seadustest ning karistanud end haiguse, vaesuse ja teadmatusega. Saatus räägib meiega läbi elu oluliste olukordade. Nende, kus peame tegema valikuid, avama ja sulgema väravaid meie edasiste kulgemiste tarbeks. Vastata saame läbi suhtumise ja sellele vastava käitumise. Vastavalt valikutele liigume kas enda suunas või endast eemale. Seda, kui lähedal iseendale inimene on, näitab tema reaktsioon erinevatele kogemustele – kuidas ta käitub, olles silmitsi katsumustega konkreetsel eluperioodil.” |
No comments:
Post a Comment