Nimelugu

Mult on palju päritud, et kust sai alguse see, et mul uus nimi on. Mõtlesin, et jagan siin.
Mulle endale tundub see üsna proosaline lugu. Ei saanud ma mingit suurt ilmutust, ega tulnud see nimi mulle sügavas meditatsioonis.

2010. aastal Holistika Instituuti astudes, kuulsin ma esimesel koolipäeval, et mu mõlematel õpetajatel (Katariina Liisa Martens ja Marina Paula Eberth) on uus, ise võetud nimi. Imestasin seda siis ja peast käis läbi küsimus: “Huvitav, kas ma olen ka selle kooli lõpuks sellesse (pöörasena tunduvasse) kohta, kus tahan hakata oma nime muutma?” See mõte tundus mulle parasjagu absurne, nii et mõte tuli ja läks. Nii et ma unustasin selle mitmeks järgnevaks aastaks.  Aeg voolas omasoodu.

Õpingud Holistika Instituudis on olnud kui sisemine suurpuhastus.
Esimese aasta lõpus - teise alguses tundsin, kuidas olen nagu alg-tükkideks lahti harutatud. Et nüüd on aeg panna iseenda pusle kokku nii, nagu mina ise õigeks pean. Lastes lahti perekondlikest ja kollektiivsetest uskumustest ning automaatsetest mõttemustritest. Saada endast teadlikuks. Lubades endal olla see, kes ma olen. Naha ja karvadega, annete ja kiiksudega.  Nende aastate jooksul olen vaadanud sügavale sisemistesse pimedatesse nurgatagustesse ja võtnud end vastu sellisena nagu olen. Õppinud armastama enda erinevaid osi. Märkama, mis loob kooskõla ja mis mitte.

Neljandal kursusel  aga tuli see küsimus mulle jälle pähe, kui kuulsin, et mu kursaõde oli muutnud Indiast saadud õnnistuse tulemusena oma eesnime Helgist Hamsa Deviks. Taaskord kuulsin enda peas:”Huvitav, kas mina ka ükskord…?”  Tead, umbes nagu siis, kui su töökaaslased hakkavad järjest töökohta vahetama ja sul tekib küsimus, et “huvitav, kas mina olen järgmine…?” kuigi sa pole ise töökoha vahetamisele mõelnudki…
See küsimus pani mind taas imestama – et “miks ma üldse nii peaksin mõtlema?” Mulle on alati mu nimi meeldinud ja ma pole kunagi mõelnud seda välja vahetada. Kui, siis pigem oli mul vanasti raske aktsepteerida oma perekonnanime (neiupõlvenime)… Aga see tuli tollal pigem pettumusest oma isa suhtes ja ma ei tundnud, et tahaksin kanda tema nime… Peale abiellumist sain kingituseks imeilusa perekonnanime, nii et sellega oli rahu majas :)

Ja siis juhtus, et selle suve ühel ilusal päikeselisel päeval, istusime mu lähima sõbrannaga  õues pärna all, kui ta jagas minuga  oma imelisi nägemusi ja juhatust, kuidas talle tuli tema uus nimi.  Koguni nii ees- kui perekonnanimi! See oli ilus lugu tema meditatiivsetest nägemustest, kuidas meie oma rahvuseepilise kangelase Kalevi naine  Linda talle oma nime kinkis. Kuulasin huvi ja imetlusega.
Jutulõnga katkedes tõusin ja läksin tuppa teed keetma. End vannitoas värskendades pesin nägu, vaatasin endale peeglis otsa ja minuni jõudsin sõnad:” Ja sinu nimi saab olema Ingelise.” Ei oskagi väga hästi seda kirjeldada…. See tundus ühtäkki väga õige… et nii on, nii saab olema.
Õue minnes jagasin üllatunult saadud sõnumit ja tunne, et nii õige kinnistus minus veelgi. Kandsin seda mõnda aega, arvates, et võibolla lahustub kui uitmõte. Aga ei.
Jagades oma nimelugu lähimate sõpradega, venna ja emaga, sain igalt poolt toetavat ja positiivset tagasisidet. Oli neid, kes ütlesid, et mõlemad nimed kannavad sarnaseid kvaliteete. Ja ka neid, kes leidsid, et uus nimi tundub mulle koguni rohkem istuvat. Tunne läks kindlamaks ja pilt selgemaks. Tajusin, kuidas see nimi kannab neid kvaliteete, mida viimastel aastatel endas järjest enam märganud olin.

Nii et võib öelda, et kui see nimi tuli, siis ma imestasin ja teiselt poolt ei imestanud ka. Igaljuhul tundsin endas väga suurt tänulikkust…. ja omamoodi õnnistatud olemist, sest see nimi – Ingelise – on minu õpetaja Marina õpetaja Ingelise Emby nimi. Armastan ja austan neid mõlemaid väga ja selline nimi on mulle kui imeilus kingitus.

Inimesed tajuvad selles nimes midagi ingellikku. No see on ju küll ilus. Aga kogu oma armastuse ja lugupidamise juures inglite vastu, on nad ikkagi õhulised olendid, jalad maast lahti. Mina eelistan tasakaalu taeva- ja maaühenduse vahel :)
Ja minu enda jaoks kõlab nimi Ingelise pigem, et - hing heliseb – ja see on minu arvates imeilus viis elada oma elu – nii et hing heliseks ja rõõmustaks :)

Ma pean Elu imeliseks kingituseks. Kõigi selles ettetulevate raskuste ja kitsaskohtadega.  Kõigi rõõmude ja õnnehetkedega. Iga hetk on oluline, kui seda märgata.
Elul on üks huvitav omadus – kõik muutub kogu aeg. Miskipärast on meile inimestena on omane, et kipuma kinni hoidma…  inimestest, töökohtadest, elukohast… oma mõtetest, uskumustest, seisukohtadest ja sellest, mida arvame teadvat… isegi sõidutrajektooridest ja tööleminekuaegadest… :D Tuttav on turvaline ja tundmatu on ju veel tundmatu… äkki polegi parem?!

Samas on elu paradoksaalselt üks pidev lahtilaskmine. Iga päev laseme lahti olnud päevast, teadmata mida homne toob…
Seetõttu tundus mulle - tulnud nimi vastu võtta - väga huvitav samm, väljakutsuv muutus… Lasta lahti millestki, mis tundub meile olema väga selgelt meie identiteedikandjana – oma nimest.
Et miks mitte? Miks mitte saada kogemuse võrra rikkamaks, mida selline muutus kaasa toob? Võimalus kogeda, kuidas nimi mõjutab, nii sisemiselt kui väliselt.
Ühtlasi on see hea meenutus, et ma olen enamat kui  oma nimi. Nagu ma ei ole ka oma mõtted, oma tunded, oma teadmised…, isegi mu keha ei ole see, kes olen mina. Me oleme kõik palju enamat!

Ainus, mida sul on vaja teada, on – kes sa tõeliselt oled.
See on kõik. Ülejäänu avaldub iseenesest.
~Cesar Teruel~

Ja ka inimesena ei ole ma sageli täna enam see, kes ma olin eile. Ja ka sina pole homme enam see, kes sa oled täna ;)

Laskem lahti… väärtustagem iga hetke, iga suhet, iga inimest… ja elagem võimalikult palju nii, et hing sees heliseks!

P.S. Kohe järgmisel päeval peale seda postitust sain Perekonnaseisuametist kinnituse, et siseministeeriumi käskkiri kinnitab minu nimemuutuse taotluse rahuldamist :)

Kas sina tead, mis õigused sul on?

Peale koolis toimunud õigusaktide koolitust mõtisklesin õiguste teema üle  laiendatud kontekstis - millised õigused (ja millised kohustused) on meil erinevates suhetes?
Me oleme sageli nii hõivatud tähelepanu hoidmisega teistel inimestel (“Mida ta minust küll arvata võib?” -“kas ma teen ikka õigesti?” - “kas ma olen ikka piisavalt hea”), et me ei tea enam, millised on meie endi õigused ja vajadused.

Kui me avastame, et meil on õigused, millest meil senini aimugi polnud, algab muutus ja areng… me hakkame sisemiselt tervenema.

Tsiteerides oma õpetaja Marina Paula Eberthi sõnu: “Mul on õigus…, sest ma olen inimene.”

Mäletan, kui paar aastat tagasi oleksin nagu millegagi (õunaga? ;)) vastu pead saanud, kui ühtäkki sain aru, et ma polnud endale kunagi teadvustanud, et ka mul on õigused… Meil on kõigil õigused. Üldinimlikud õigused. Kõigis meie suhetes.
Me teame oma õigusi ühiskonna liikmena, nagu õigus kodule, elu puutumatusele, haridusele, seksuaalsele ja religioossele valikuvabadusele, sõna- ja mõttevabadusele jne, aga n.ö. nahalähedasemaid, inimlikke ja inimestevahelisi õigusi me sageli ei tea või ei teadvusta.

Meil on erinevad õigused (mitte ainult kohustused!) oma erinevates suhetes ja rollides. Meenub mu hämmastus, kui sain aru, et ma polnud kunagi teadvustanud, et mul on ka paarisuhtes oma õigused…  Tundus, et tuleb lihtsalt teise vastu hea olla. Mitte et see oleks alati õnnestunud… aga kui oma vajaduste eest ei oska/julge/ei märka  hoolitseda…. ei oska ju tegelikult tähele panna ka teise vajadusi.

Mäletan, kuidas aastaid tagasi imetlesin, kui keegi kasutas oma õigusi näiteks suhetes ülemusega, öeldes midagi sellist, et “kui te soovite meilt sellist tulemust, siis tuleb teil meile võimaldada sellised ja sellised vahendid.” Mina polnud kunagi selle peale tulnud, et kui minult midagi nõutakse, siis on ju ka minul õigus nõuda!! :P
Kui oled lapsena pidanud lihtsalt “sõna kuulama”, kui sinu õigusi on eiratud, siis võib see tulla üllatusena, et ka sul on õigused, mille täitmist võid julgelt teistelt nõuda.

Kui olen koolitustel rääkinud enesekehtestamisest ja enese väärtustamisest, olen märganud, et inimeste jaoks on üldinimlike õiguste olemasolu üllatuseks.

Pereteraapia emaks peetava kuulsa Ameerika psühhoterapeudi Virginia Satir on põhjalikult käsitlenud inimõigusi. Toon siinkohal neist loetelu, mida võib kasutada ka sisendustena oma enesehinnangu või enesekindluse tõstmiseks:

1. Ma ei pea end süüdi tundma, kui kellelegi ei meeldi, mida ma teen, ütlen, mõtlen või tunnen. 2. See on okei, kui ma tunnen viha ja väljendan seda vastutustundlikul moel.  Süüdistamiseta. 3. Ma ei pea kogu vastutust enda peale võtma, kui olen koos teistega otsuse vastu võtnud. 4. Mul on õigus öelda: “Ma ei tea” või “Ma ei saa aru” ilma et tunneksin end rumalana. 5. Mul on õigus öelda: “Ei!” ilma end süüdi tundmata. Ma ei pea end vabandama või põhjendama, kui ütlen “Ei”. 6. Mul on õigus teistelt abi paluda. 7. Mul on õigus ära öelda, kui teised minult midagi paluvad. 8. Kui teine minu arvates käitub minuga ebaõiglaselt, siis on mul õigus talle seda öelda. Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on mul õigus talle seda öelda. 9. Mul on õigus mitte võtta lisakohustusi, ilma end süüdi tundmata. Mul on õigus öelda: „Ma ei soovi, ma ei taha, mind ei huvita.“ 10. Mul on õigus teha vigu ja ma olen oma vigade eest vastutav. Mul on õigus eksida. 11. Mul on õigus riskida iseenda nimel ja selle eest vastutada. Mitte teha vaid seda, mis on kindel ja turvaline. 12. Teistele ei pea alati meeldima see, mida ma teen. Nad ei pea mind imetlema ega respekteerima.

Ma lisaksin siia ka õigus hoolitseda enda soovide ja vajaduste eest!

Olen oma kodulehel pannud üles lisaselgitustega ennast väärtustava inimese õigused, mis toimivad kõigis suhetes.

Õigused on lähedalt seotud piiridega.

Kui keegi on lapsepõlves sageli meie piire ületanud (meie arvamust pole kuulatud/küsitud, meid on füüsiliselt karistatud, meie peale on karjutud (kõik füüsilise, vaimse ja emotsionaalse vägivalla vormid), ei ole meil head ühendust oma piiridega.

Ja kui meil pole ühendust enda piiridega, siis ei ole meil seda ka teiste piiridega. 

Sul on õigus väljendada, kui keegi ületab (kas sihilikult või ka pahaaimamatult) su piire.  Sa ei pea kannatama ja lootma, et ta ise aru saaks. Kuidas ta saakski aru saada, kui sa ei väljenda? Näiteks: * kui keegi räägib lõputult, aga sinu jaoks on seda liiga palju; * keegi puudutab sind füüsiliselt – kasvõi sõbralikuks silituseks või kallistuseks, aga sa tajud, et see on sinu jaoks ebamugav; * keegi kasutab sinu aega (või muid ressursse) mingil viisil, mis on eelnevalt kokku leppimata ja sa ise ei tunne sellest rõõmu ja rahulolu; Luba endal öelda oma piiride ületamisele: STOPP! Kuulata oma sisemuses ja väljenda seda enesekohaselt, et ka teise tundeid säästa ja ise mitte piiririkkujaks muutuda. Näiteks: Mitte et “ole vait, ma ei jaksa sind enam kuulata”, vaid “ma vajan vaikust / aega omaette olla”. Mitte et “ära puuduta mind”, vaid näitaks “mulle sobib see paremini, kui me jätame kallistamise ära”.  Lepi kohe (enda ja kaaslasega) kokku, et Sul on aega näiteks kaks tundi. Kui see aeg hakkab lõppema, siis leia endale sobiv lause, mida öelda. Näiteks: “Mul hakkab nüüd aeg otsa saama, tore oli sinuga vestelda." Avatud kommunikatsioon soodustab häid suhteid ja kõigi osapoolte head enesetunnet.

Meie maailm on selline, nagu me teda tajume. Nii et kui me ei tunne endal õigusi olevat, siis neid ka pole. Kui sa aga teadvustad endale, mis õigused sul on, siis need ka on:)

Hihh… ja nii nagu õigusvaldkonnas, tasub võtta samamoodi ka suhetes – kui sulle esitatakse nõue, siis ära ehmata ära – kaalu, mis on põhjendatud ja mis mitte ;) Ja võta aega vastamiseks, kuulata kas see sulle ka sobib või hoopis mitte. Kõigega ei pea nõus olema :)

Sa ei pääse kunagi sellest vanglast vabaks

Nägin täna unes,  kuidas ma ütlen  ühele oma lähisugulasele paluvalt: „Ma pole kunagi saanud päriselt kogeda ei emaarmastust ega isaarmastust.“
Ise mõtlen, et mis selle igatsemises halba on? Ta vaatab mind jäigalt ja isegi ebasõbralikult ning vastab: „Sa ei pääse kunagi sellest vanglast vabaks“.

Sel hetkel ma ei saanud aru. Aga hiljem, ärkvel olles, saan küll aru.
Hoides kinni oma igatsusest emaarmastuse ja isaarmastuse vastu, püüame me teha asju nii, et neile meele järgi olla. Ja me ei vali ennast.

„Mees jätab oma vanemad ja hoiab oma naise poole“ meenuvad mulle miskipärast sõnad Piiblist: „Seepärast jätab mees oma isa ja oma ema maha ja hoiab oma naise poole, ja nad peavad üks liha olema“.

Kas ka selles ütluses pole mitte metafoor? Olen aru saanud, et Piibel on täis metafoore – kuna need tekstid on nii sügavad, siis vaid metafoorid saavad kanda kogu sügavust.. Ja paljutki on muudetud, läbi tõlgete ja soovi inimesi mõjutada ja kontrollida.

Neist kõige kuulsam on ju mõistagi 10 käsku... Mis ütleb, et “sina ei pea mitte…” (tänaseks juba ümbersõnastatud “Sina ei tohi…”) a la - ja kui sa neid asju ei tee, siis pälvid Sa Jumala armastuse. Milline absurd! Vaid siin duaalses kolmedimensioonilises maailmas käivad asjad nii!
Moosese sõnades oli väidetavalt  põhjus- ja tagajärg seos vastupidi ja seda ma usun küll: “Kui Sinus on Jumala armastus, siis Sa ei pea enam… mitte midagi neist, sest see ongi ilmselge.” Sest siis sa elad, olles ühenduses Tõega ja sisemine sundus neid asju teha lihtsalt puudub.

Meis eneses on nii mees kui naispool. Jungi järgi Animus (mehelik osa naises) ja Anima (naiselik osa mehes). Meespoole roll on tegutseda, olla sihikindel, luua välist maailma. Naise roll on olla intuitiivne, võtta vastu, luua keskkonda, hoolitseda. Nii et ka meie, naiste, sisemise mehe roll on hoida oma naise poole – oma ürgnaiselikkuse poole.

Ja tõesti, nii nagu ka veeda-astroloog Amar mulle soovitas - kui isaga ühendust ei ole, siis loo ühendus Taevase isaga. Ilmselt on niimoodi võimalik teha ka Jumala Emaga.

Kõige paremad mõtted tulevad viimasel ajal... vannitoas.

Vähem kui aastapäevad tagasi sai öeldud-kirjutatud minust Eesti Naises ilmunud loos, et olen ise oma elu looja. Täna tundub, et „oh, kui naiivne ma siis olin!“ Aga ehk just see naiivsus – sinisilmne usk Elusse, tema toetusesse ja valmidusse lasta end kujundada minu soovi järgi aitas sellele kaasa? Paras kogus sinisilmset usku on nagu memme musi, mis hoiab ja kaitseb :)

Viimase nelja kuu jooksul kogetu on teinud mind teadlikuks paljudest lõksudest sel teel. Ja mul on endalgi praegu huvitav seda kuulda, aga ehk ma nüüd mõistan ka paremini neid inimesi, kes oma unistustest muudkui eemale triivivad... Sest seda olen ma ka ise viimaste kuude jooksul kogeda saanud... 
Unistuse saar on just siinsamas, käe-jala juures… aga järgmisel hetkel on ta juba käeulatusest eemale triivinud… kuigi oma arvates siblid ja sõuad ju kiiresti… On see mingi veealune hoovus, mis eemale kannab või on saar ise triiviv?!

Psühhoanalüütilise teooria järgi mõjutavad meid tugevalt vanemlikud keelumehhanismid, mis võivad sügavalt teadvusse juurdununa olla vastuolus sellega, mida kogetakse reaalsusena. Sellest on kahju, kuna sellisele ebaküpsele sisemisele juhtimisele ei saa inimene toetuda - see juhindub liialduslikult „õigest“ ja „valest“, mille oleme õppinud oma vanematelt. Kuigi sellisel viisil vanemlik juhtimine oli lapsepõlves sageli kohane, pole see täiskasvanule aga enam mitte. Nii oleme pööranud mitte usaldama oma sisehäält, enese uutele võimalustele avamine ja uurimisevaim minetatakse.

Täpselt minuga nii juhtuski… Pean seda sisemist vastuolu suuresti vastutavaks, et mul tuli loobuda oma soovist minna sügisel tagasi Indiasse. Reis oli küll ostetud, kuid lasin selle kuidagi käest libisema ja nii see haardeulatusest välja libiseski. Ja see õõnestas suure augu... minu eneseusalduse vastu, Elu usaldamise vastu, minu julgusesse... Sellel oli suur mõju.

Olin aastaid unistanud, et minna kolmeks kuuks reisima. Aga laste kõrvalt, keda üksi kasvatad, ei ole see ju võimalik (olen endale alati öelnud). Nüüd siis mõtlesin, et kavaldan oma unistuse üle :) Kolmekuulise reisi asemel lähen kolm korda üheks kuuks :) 
Oma unistusest loobumine lõikas mul jalad alt, nagu Kalevipojal Kääpa jõe ääres kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikas. Tunnen, et sellest hetkest alates olengi vigane olnud. Alles nüüd hakkavad haavad vaikselt paranema.

Tagantjärgi vaates (on kõik ju märksa selgem!) näen ka seda, et olin sügise alguses ülevõllitäistempoga töötatud aastast läbipõlemise äärel. Kuuks ajaks aja maha võtmine ja Eestist eemalolek oleks mind päästnud ja mu süsteemi uuesti töökorda pannud, ütles mu mentor mulle pool aastat hiljem (miks ma kohe talt nõu ei küsinud?!). Aga mina, jäädes ikkagi Eestisse, ei visanud ju labidat nurka… Nii viskaski süsteem sussid püsti ja olin pikka aega päris töövõimetu.

Õppisin siit palju. Võibolla isegi rohkem, kui siis, kui kõik oleks minu soovi järgi läinud :), võtab praegu endamisi itsitama. Nüüd ma olen kogenud, KUI OLULINE on iseendale “jah” öelda - ka  siis, kui Su kõige lähemana tunduvad inimesed ei mõista seda ja vastu on. Ja üldse -võibolla tasub veel vaadata… kas nad on ikka Sulle  kõige lähedasemad? Kas nad on tegelikult on Sinuga  ühest “hõimust”?

Lisaks sain läbi süsteemi restardi ühenduse rohkem oma naiseliku energiaga. Sain aru, et olen varasemalt tegutsenud rohkem maskuliinsemas energias (tulemustele ja –saavutamisele  suunatud energias). Nüüd koos naiseliku energia juurdevooluga (et mitte öelda - üleujutusega) ei käi enam asjad nii lihtsalt ja lineaarselt :) Nii mõndagi on läinud palju keerulisemaks… aga usun, et see on üleminekuperiood ja olles lõppkokkuvõttes taas ühenduses iseenda loomuliku olemusega, olen ma rohkem mina ise :)

Kuidas elada Elu voolavas jões? Meil on mingid soovid, unistused... Elul näib olevat hoopis oma plaan. Kas see on aga tegelikult nii? Võibolla on see just viis meie unistusteni – mõistagi mitte sirgjooneline tee, vaid kiina-käänuline, et me sel teel liikudes võimalikult palju Elu kogeda saaks?
Kui suurt rolli mängib siin see, kui palju me oleme oma soovide ja unistustega igapäevaselt kooskõlas? Või kui palju me triivime neist ja neisse uskumiselt eemale?

Mine metsa!

"Ehh, kas tõesti on Eestis normiks saamas individualistlik tarbimisühiskond, kus elatakse eelkõige iseenda heaolule mõeldes (eriti viimaste valimiste valguses), ise märkamata, et ollakse vaid marionettnukud iseenda automaat-programmide ja -mudelite käes?!" olen seda küsimust endas juba mitu korda märganud. Või on see pimedus, mis meile valgust õpetab?

"Igalühel meil on omad õppetunnid... nii inimesena kui ilmselt ka rahvana." mõtlen Heinz Valgu tänuväärse algatuse peale.

Siiski soovin ja usun, et Eestis elavad inimesed on järjest enam hindamas avatud südamega elamist ja üksteise toetamist. Et ostlemisest enam hindame püsivamaid väärtusi. Oskame võtta aega pere, sõprade, iseenda jaoks. Et me oleme kokkuhoidvad ja hinnanguvabad (ei kritiseeri ega virise), julgeme vaadata iseendale peeglisse ja võtta vastutust, oleme teadlikud oma tegudes ja käitumises ning keskendume sellele, mida oma elus näha tahame (mitte mida kardame). Me hoiame seda, mida armastame ja hoolitseme selle eest. Lubame endal eksida, julgeda olla uudishimulikud ja mängulised... Usaldame ennast ja oma südant.

Hea on kuulata vana head Fred Jüssit ning tuletada endale meelde, et on aeg jälle metsa või rabasse vaikust kuulama minna.

Sest "see kurg seal soo peal teeb ikka sama häält, olenemata sellest, mis valitsus on.” nagu Fred Jüssi ütleb.
Kui Sul pole olnud teejuhti väärtuste juurde, siis meie ümber - s.h. looduses - on kõik olemas. Väärtused võib lihtsalt ära tunda.
”Ja oma elust leiad sa selle, mis Sul endal on sinna kaasa viia. Teatrist leiad sa selle, näituselt..., isegi naise juurest leiad sa selle, mis Sul sinna kaasa on viia," ütleb vanameister.

Tee Fred Jüssi video juurde leiad siit: http://www.bestsales.ee/article/2013/9/24/video-fred-jussi-esinemine-psuhholoogiakonverentsil-2012

Ajamaja kui õpetaja

Ärkan ilma äratuskellata. Küll see on mõnus! Lähen alla ja ennäe – ämblik on mulle kingituse teinud ja öösel kudunud imeilusa võrgu tooli ja selle peal uhkeldavate pihlakaokste vahele. Milline filigraanne töö!
Ämblikud on mind üldse viimasel ajal palju saatnud. Meil kodus elab mulle teadaolevalt vähemalt nelja sorti ämblikke. Sel suvel olen kahe liigi uue pesakonna beebide kasvamisele saanud kaasa elada.
Ja peale ämbliku öise näputöö tervitab mind uksetrepil üks võõras kass, kes peseb end seal. Millised toredad märgid! Olen hoitud ja hoolitsetud :)

Hommiku oli udune ja niiske. Aga juba peatselt läks taevas selgeks ja päikeseliseks, jättes vaid ämblikuvõrgud kastepärleid täis.

Mõistsin, et vahel võib olla lihtne põhjus, miks me ennast ei kuula – mugavus ja laiskus. No kuidagi ei viitsi õue minna… Mind toetas varem tehtud otsus, et kui juba siin olen, siis olen võimalikult palju metsas.

Tee ääres kutsus mind eilne seenekoht. Mõtlesin, et vaatan, kas on männiriisikaid, kes tahavad minuga tulla? Oli :) Ja oli palju ka kukeseeni. Jälgides oma mõtteid, märkasin huvitavaid alateadlikke mõttemustreid… ja peamiselt külluseteemadega seoses.
* Ei julge seeni soovidagi… Õige tagasihoidlikult, alandlikult. >> Kus on mu kontakt oma väärtuslikusega – et olen iga seent väärt? :D
* Kui ühed leidsin, vaatasin ahnelt ringi, kas on veel. Ise oma ahnuse pärast piinlikkust tundes…
* Tulin ikka ja jälle tänusse, et metsahaldjad mind nii lahkelt ja heldelt kostitavad. Iga kord peale tänamist ilmus uus seeni.
* Olin rõõmus ja üllatunud kukeseenerohkuse üle.
Lapsepõlves elasin ma metsa ääres ja me käisime palju seenel. Aga kukeseeni meie kohtades eriti ei olnud, vaid mõned õnnelikud leidsid neid. Ja ma mäletan seda tunnet, et ju on kukeseened mõeldud parematele lastele kui mina olen (!) – mind ümbritsevatest inimpeeglitest tulenevalt “teadsin” ma, et olen “paha laps”. Meenus ka lugu ühest korrast, kui koos naabrilaste ja naabritädiga linnas (Tartus) käisime. Läksime lõunat sööma  ühte piimasaali. Tookord olid viinerid väga haruldased ja oh seda õnne! leti peal oli üks ports viinereid veel saada. Küsisin, et kas  ma võiksin need viinerid endale saada. Ega ma täna ei julge enam kindel olla, kuidas mulle vastati, aga see, kuidas see minuni jõudis, oli järgmine: “Kes oled sina, et sina pead need viinerid endale saama? Siin on nii palju teisigi lapsi peale sinu!” Nii et meie lapsed saime kõik sardellid, tädi sõi ise viinereid. Mäletan seda klompi kurgus ja taaskordset kinnitust sellele, et “sina pole küll midagi väärt”.
Nüüd tuli see alateadlik mõte nähtavale…  Tänud kukeseentele selle iseenda väärtustamise õppetunni eest! Ma ju tean, et see pole tõde – ma olen väärt iga kukeseent :) Ma olen väärt iga puuhalgu, mille ahju panen. Iga eurot, mille vastu võtan. Olen iga head sõna ja kallistust väärt. Iga mulle järeletuldud sõitu väärt. Ja et väärt olla, ei ole vaja selleks midagi teha. Olemasolust piisab. Meie kõigi olemasolu on juba nii väärtuslik, et seda pühitseda. :)

Soovin väga, et vanemad oleksid ettevaatlikud oma selliste sõnavõttudega. Olen ise nende kitsaskohtadega “maadelnud” ja näen oma klientide pealt, kui paljud inimesed tegelevad sellega, et tunnetada oma väärtust. Et üldse julgeda uskuda, et nad on väärtuslikud! Ja alguse on väärtusetuse tunne saanud alati lapsepõlvest. Olukordadest kus meid on (pahaaimamatult) häbistatud, vähendatud, meid pole kuulatud või märgatud.
Kui me oleme oma väärtuslikkusega kontaktis, ei tunne me, et oleme teistest kehvemad (kas siis teadmiste, välimuse, omanduse, oskuste vmt poolest). Ja meil pole ka vajadust tunda end teistest paremad. Me ei vaja pidevat tunnustust väljastpoolt, sest teame ise, mida me väärt oleme.

Nii tore on, kuidas Ajamajas olemine tuletab meelde ja õpetab, et kui olla täiesti kohal ja tähelepanelik, on iga eluhetk õppetund. Kui meis on küsimused, võib iga eluhetk tuua vastuseid. Iga sündmus võib olla õpetaja, kui oleme avatud.

Söön kodust kaasavõetud mangosid ja meenutan seda tunnet (ja õpetust), mis sain Rishikeshis mangosid süües. Indias olemise aeg tundus nii üürike ja nii õnnelik. Siis õpetaski mango mind, kuidas neist hetkedes võtta maksimaalne.

Miskit tõeliselt nautides ei ole vaja mõelda, miks see ei tulnud mu ellu varem või et see lõpeb peagi. Ainus, mida teha, on kogeda selle hetke tõelisust. Hingata seda sisse, tunnetada, tajuda... tunnetada.. olla täiesti kohal, täiesti teadlik... Rõõmus ja tänulikkuses.

Meenutan, et varem ei teadnud ma, kuidas mangosid süüa. Lõikusin ja lutsutasin neid ja olin pidevalt lödistamisega hädas. Nüüd, kui see meenub, tundub kummaline mõelda, et on olnud aeg, mil ma ei osanud mangosid süüa. Selline tunne, et olen alati nii teinud. Nii on tegelikult igasuguse õpetusega. See muutub meie elu osaks ja me ei tule selle pealegi, et teised ei pruugi seda teada/osata.
Aga mango lõikamise kohta küsisin Indias ühelt tänaval mahlasid pressinud noormehelt õpetust, mida ta lahkesti jagas. Mango lõigatakse pikkupidi, kivi kõrvalt pooleks. Samuti teiselt poolt. Seejärel veetakse noaga lõikekohad ruudustikuna ühele poolele ja teisele. Ning siis keeratakse ümber, tagurpidi kausiks, kust on hea kas ampsata või tükkidena lahti lõigata.

Kui olen mango ära söönud, märkan, kuidas mul kuklas tiksub üks pinget kruttiv mõte. Saan aru, et see pinge seal kuklas on kogu aeg kohal olnud. No mida ta siis ütleb? Kuulatan ja saan aru, et see on süütunne, kes ütleb, et “tulid siia puhkama, mitte midagi “asjalikku” ei tee… kuidas sa niimoodi oma rendi ja muud kohustused kavatsed ära maksta?” Süütunnet toetab hirm: “Äkki sa ei tee piisavalt? Äkki ei puhka sa siin piisavalt välja, et suuta jälle tegutsema ja väärtust looma hakata?” – “Pealegi – ei tulnud sa siia ainult puhkama, sa tulid tulemust saama” seletavad nad koos. Nagu “emme” minus ootab, käed puusas, et tulemust tuleks. Nii et olen alateadlikult ikkagi mingisse produktsiivsuse lõksu jäänud? Et pole “piisavalt” tulemust ette näidata? Ehh… keha võtab hoopis huvitava taktika appi ja jääb magama. Keha võib usaldada, temas on palju tarkust.

Hiljem pesen tänutäheks maja aknaid ja mõtisklen. Kui puhtusest saab mustus, segadus, korratus, alles siis märkame me puhtuse puudumist. Enne on see nii iseenesest mõistetav, et on puhas. Kui kõik on korras, on ju kõik hästi. Ja me isegi ei märka selle korra hoidmiseks panustatavat hoolt ja armastust. Sama kehtib ka tervise, vaimse teravuse, emotsionaalse tasakaalu ja meelerahu puhul.
Aga kui tekib korratus, siis me märkame seda. Vahel kohe, vahel hiljem, oleneb kui kohal me oleme. Vahel lükkame ka selle nägemise kõrvale – oleme vastutustundetud, mängime endaga peitust, kuigi sisimas teame, et asjad ei ole enam okei.

Täna õhtul ma kuidagi ei karda enam pimeduse tulekut. Uksed on lahti, verandauks isegi avatud, kuigi väljas on juba päris pime. Ja ma ei tunne, et ma peaksin end siin enam lukustatud uste müüriga kaitsma.
Huvitav asi see hirm... See on tunne, mis on enamasti täiesti meie kontrolli alt väljas. Kui hirm tuleb, siis halvab ta su, ja kõik mida sa tead, mida võiks teha, ei oma enam mingit tähtsust. 
Kuigi enamik olukordi peaks olema sellised, kus hirmust saab lahti nii, et minnakse sellest hirmumüürist läbi. Olgem ausad, kõigi tunnetega on samamoodi. Mida enam me julgeme oma ärritusest, vihast, või ka häbist, piinlikkustundest läbi minna, sellesse tundesse astuda, seda vabamaks me neist tunnetest saame. Me pole enam nende kammitsais. Aga ületada oma hirmu nii, et minna nüüd (või nt.eile!) pimedasse metsa… hihii… praegu ma ei ole selleks küll võimeline. Täna käisin õues tähistaevast imetlemas, aga eile… kui keegi oleks uksele koputanud.. oleksin ma vist hirmust minestanud :)) Täna seda tunnet ei ole. Tajun, et olen sisimas vähem kaitses.


Olen viimasel ajal taas palju erinevaid hirme tundnud.. mõtlen, et kas need pimedusehirmu kogemused on siin selleks, et seda igapäevast hirmu kuidagi lahustada?
Ma isegi ei tea, mida ma siin kardan. Selge on see, et mingeid kurikaeltest inimesi ma ei pelga ja kust nad peaksid siia sattumagi? Loomad üldjuhul kardavad hoopis inimesi, no ma ju tõesti ei usu, et mingi karu tahab mulle tuppa sisse murda… Ja teismeeas vaadatud küünemees Freddy Krüügeri tulekusse ma ka ei usu :))
Ma ei saagi aru, mida ma kardan. Aga tajun, et tegu on surmahirmuga. Mitte sellise pehmema hirmuga, mida võib igapäevaelus tunda – nagu hirm ebaõnnestumise või hilinemise või rahapuuduse ees. Siin on hirm ellujäämisega seoses. Hmm… huvitav,kui ma peaksin praegu spekuleerima, siis ma ikkagi arvan, et see on pimeduse õppetund, mis annab mulle maitsta veelgu suuremat hirmu, et ma suudaksin ellujäämishirmust rahapuuduse kontekstis lahti lasta…

Käisin õues kohe mitu korda. Tähistaevas oli võrratu.


Huvitav, kas tänane öö on valgem? Hirmu ei olegi nagu… Kuud küll ei ole praegu, on noore kuu aeg. Kas turvalisust loob see, et tean, et seal eemalolevas majas on täna inimesed?
Ühel hetkel kuulsin nagu põõsastes mingit häält, nagu oleks keegi liikunud. Kui seal oli keegi, siis heli järgi oleks võinud arvata, et tegu on kassi või rebasega, aga keha reageeris ja ma taganesin maja turvalisusesse tagasi.

Ahha… teadmatus – see mis pimeduses on –loobki selle hirmu. Öeldakse, et hirmu loovad need lood, mis me endale räägime. Võib olla tõsi. Ja mõned lood, mõned hirmud on meis ürgsel kujul meie kehadesse salvestunud.
Nagu mul üks töökaaslane kunagi ütles:”Me võime kõik päeval kõvad mehed olla, aga öösel surnuaeda minna on ikka kõhe".
Niisiis, hirm on kehas ja mõte ei toimi. Ei loogikal ega ratsionaalsetel argumentidel siin kohta pole. Keha reageerib – ja hirm on kohal. Kas võib olla, et hirm tekib kergemini, kui keha on nõrk? Kurnatud? Pole jõudu? Pole jõud võidelda ega põgeneda, mis on meie esmased ürgsed instinktid ohu korral.
Et kas siis – kui kehas on jõudu ja tugevust, ei teki nii palju hirmu? Tõsi küll, kui ma õigesti mäletan, siis on see küll mandelkeha meie ajus, mis selle häireseisundi meis tekitab. Aga ma usun, et nii meie keha olukord kui meie uskumus oma võimekuss kohta mõjutavad mandelkeha reaktsiooni.

Minus on viimasel ajal palju jõuetust olnud. Ja ega jõudu ei anna ainult magamine. Kuigi ka seda viimast pole ma endale lubanud, sest muudkui on vaja siblida. Kuigi ma lõpetasin augustikuu juba üleüldise füüsilise, vaimse ja emotsionaalse kurnatusega..., ei ole ma endal ikka magada lubanud… saan ma aru. 

Nii et aitäh selle pimeduse õppetunni eest. Enda eest on vaja hoolitseda. Puhata ja mängida. Ja sihte seada. Sihid on nagu valguskiired, mis aitavad tähelepanu uuele teedele viia. Usk annab jõudu liikuda.
Siin läks mõtisklus sihtide seadmisele ja tundsin mõnusat energiapuhangut endasse tulemas. Ideed hakkasid voolama… Tunnen jõudu enda soontesse voolamas.. Tunnen, et tahan panustada, inimkonna teenimine on elu parim töö.
Kell on saanud 00:00. Head uut aastat! Head uut ajajärku :) Aitäh!

Kõik on KOGU AEG muutumises

Kiirustavat ja kohati mõttetut liiklust täis tänavad…, rasket ronimist nõudvad, kuid samas omamoodi põnevad ja üllatusi täis mäed… mis pakuvad peale mäe seljatamist hingematvaid vaatepilte…  ja käänulised teed, mis viivad vahel nii madalatesse ja süngetesse kohtadesse, et võtab kohe tuju ära… kohad, mis vahest nii udused, et jalga jala ette panna ei näe… ja siis orud, mis tunduvad lõppematult sügavikku viivat… aga kuhu kohale jõudes tervitavad sillerdavad veesilmad ja imelised lilled… ja ma ei räägi üldse lendamistest sinise ja lõputu taeva all, hingematvates kõrgustes… Need on olnud minu selle suve retked… minu sisemaailmates.

Nagu sellest maastikukirjeldusest võib aimata, ei ole see aeg ainult lust ja lillepidu olnud :D Vahepeal tundus, nagu oleks esimesse klassi tagasi läinud :D
Ja lõpuks see just ongi põnev, kui hirmudest lahti suuta lasta ja vaadata  lapsemeelse uudishimuga: “Mis nüüd siis toimuma võiks hakata?” ;-)
Ja tõesti.. ilu on samuti võrreldamatult palju olnud. Esialgu isegi ei märganud,  KUI palju :)

Olen selle suvega nii palju kogenud, õppinud ja nautinud! Ja minus on nii palju tänulikkust selle eest!

Märksõnad, mida taaskord endale meelde tuletasin:
Lõdvestu. Alati võib usaldada.
Kogu aeg ei pea tegema. Võib rahulikult lihtsalt olla. Ja lasta meelel tühjeneda.
Sõbrad on väga väärtuslik kingitus.
Ümbritse end inimestega, kes toetavad Sind sellisena nagu Sa oled.
Järgne rõõmule.
Muuda hirm uudishimuks :)
Kõigil inimestel, kellega me kokku puutume, on meile sõnum.
Aeglustu. Siis kuuled, siis märkad, siis tajud.
Kõik algab kehast.
Nii hea on armastust vastu võtta.
Loo vastavad tingimused ja see mida Sa soovid, juhtub.
Hinga.
Lihtsalt armasta ennast. Tee seda, mis Sind ennast kõige enam rõõmustab.
Puuduta kõike armastusega.

Kõik on kogu aeg muutumises… Nii hea meeldetuletus!
Ja ise ma olen valinud oma sisemaa rännakuteks “igava Tartu-Tallinn maantee asemel lustliku kuplitega Võrumaa :D”
Küll on hea, kui keegi vahel unustatud tõdesid meelde tuletab. Ja küll on hea, kui on koht, kus käia ka ise meeldetuletust otsimas :)

Kas Sina teenid piisavalt?

Mõtisklesin siin ükspäev ja tegin plaane uueks aastaks (minu (tegevus)aasta algab valdkonnast tulnevalt teadagi sügisel :) ). Mõtlesin, et mida tahaks teha…? Milline võiks olla minu väljund uuel tegutsemisaastal?

Koolitusi on juba kalendris päris mitu, tahaksin teha ka mõned töötoad, teemadel mida ma näen, et inimesi puudutavad ja mis mind ennast ka kõnetavad.
Sügisel ja ehk ka juba suvel - tahaksin teha rohkem teraapiaid - (regressiooni)rännakuid. Inimesed ikka küsivad aegajalt, aga praegu on ajagraafik selleks liiga tihe olnud… ja palju olen ju mööda Eestit ringi sõitnud. Ehk juba mais saab selleks aega võtta :)

Vaatasin oma plaane ja küsisin endalt, et “kas ma teenin sellega piisavalt?”
“Jah, ma arvan küll…” leidsin kukalt kratsides ja suures plaanis arvutades.
“Ja kui ma küsin nüüd uuesti, kas ma TEENIN sellega piisavalt?”, kordus küsimus minu sees, omamoodi tungivalt. Oii… alles nüüd ma saan aru, mida ma endalt küsimas olen...!

Ma ei taha ju TEENIDA raha (s.t. teenida – to serve, töötada tema heaks). 
Ma tahan TEENIDA inimesi. Töötada inimeste heaks.
Selle tegevusega KAASNEB raha, sest see on ilmselge energiavahetus.

Ja ma sain aru, et “Ei, ma ei teeni selle tegevusega piisavalt…”.
“Mida mul oleks siis vaja veel teha, et teenida (inimesi) piisavalt?” kõlas uus küsimus.

Kuulatasin ja sain aru, et minu roll on ka kirjutada.
See kutsub mind viimasel ajal nii tugevalt…, nagu siin ka ükspäev kribasin… eks mul on sellega seoses mingi oma teema… omad hirmud ja kahtlused vaja lahti lasta… A la, et kõik kirjutavad juba igal pool, kas minu poolt loodu ikka kas eristub ja annab olulist lisaväärtust… ja bla-bla-blaa….  aga miski sisemine (kirjutamise)sund on praegu eriti üleval…
Eks näis milline see saab olema, aga ju ma võtan selle ette. :P Kas siinsamas blogis või mingis muus vormis.

Ja ilmselt ootab ees ka mõni päris uus väljund läbi kehatöö ja hingamistöö… Näen koolitustel sageli, kuidas inimesed saavad oma sisemiste probleemide ja ka ressurssidega kõige paremini ühendust just läbi keha. Kehasse on see ju kõik talletunud.

Tahan edaspidi hoida rohkem fookust sellel, kas teenin inimesi, inimkonda piisavalt.  Või - kuidas ma saaksin rohkem teenida? Ja kui ma teenin, siis polegi ju võimalik, et jään rahaliselt hätta – universumis on kõik tasakaalus. Usun, et kui ühelt poolt liigub minu energia, teiselt poolt tuleb vastu külluse- ja rahaenergia. :)

Kirjutamisest… ja otsustamisest

Ma nii rõõmustan, kuidas mu (väljapoole) kirjutamise soon on taas lahti minemas :)

Endale kirjutan ma ju nagunii, ja ilmse(lge)lt on see ka põhjus, et miks pole enam sisemist kipitavat vajadust siia veebiveergudele oma mõtteid ritta lükkida. Tunnen küll teatud kutset oma lugusid ja kogemusi jagada… Aga nägemus, kas kirjutada oma lugusid või oma mõtteid… või mõlemaid koos… pole piisavalt selge ega kutsuv olnud.  Ja sisemine kutse pole olnud nii selge kui mitmed välised kutsed. Aitäh teile, kes te olete valinud jagada minuga, et minu lood või minu poolt jagatu on teid mingil moel inspireerinud ja/või toetanud! Ilma teieta ma ilmselt siin ei jätkaks.

Kuna motivatsioon ei tulnud seestpoolt, läbi oma vajaduse, siis ei suutnud ma ikka piisavalt otsustavalt oma täidesaatvat jõudu sellesse kirjutamise kanalisse suunata. Ja - bingo! Olen seda ju varemgi kogenud, et täpselt see ongi vajalik, et tahe saaks ellu viidud – on vaja OTSUST.

Mõned nädalapäevad tagasi, koos sõpradega istudes, sain nii palju inspiratsiooni ja toetust, energia tõusis nii üles, et tundsin ära, et sisimas ma tahan ju kirjutada… ja tegin otsuse, kirjutada. Tahan uskuda, et mul on, mida jagada.
 
Soovin, et see otsuse energia kannaks mind endaga, sest ma tean, et niipea kui me järgime oma südame sisemist kutset ja oma tegevuse voolu sisse saame, siis võib vabalt lõdvestuda ja lasta end kanda, täiesti pingutuseta.

Samas, ka selles voolus end kanda lastes on hea tunda karisid, mis varitseda võivad. Ja nagu kümnesse, oli täna toetuseks Epu viimane sissekanne , kus ta tõi välja kõige enam alahinnatud soovituse alustavale kirjanikule.
See on: “Get rid of internet! Mine kusagile, kus internetti ei ole, ja tee kindlaks, et seda sinna lihtsa vaevaga panna ei saa. See on kõige esimene oluline samm kirjutama hakkamisel!”  Eks olen isegi korduvalt sellesse kinni jäänud, et võtan arvuti lahti, sirvin läbi mõned lehed, vaatan korra FB-sse… suhtlen mõne sõbraga… ja siis märkan, et kirjutamise energia ja inspiratsiooni on kadunud nagu õhk laste poolt unustatud ja tühjaks läinud õhupallist…
Aga ma arvan, et selleks pole ilmtingimata vaja metsa minna või kaugele maale sõita. Võib teha otsuse – kõigepealt kirjutan. Ja kui lugu valmis, siis võin kiigata internetiavarustesse :).

Olen mitmeid kordi kogenud, kuidas OTSUS on kõik, mis meil on vaja teha. Olen tundnud, et otsuse tegemisest vallandub nii palju energiat, et asjad hakkavad ise liikuma. Tuleb muidugi oma otsust ja pühendumist hoida, et energia koos püsiks.

Nii juhtus siis, kui 2010 aastal ütlesin endale: “Jah, ma tulen pangast töölt ära.” Otsuse energia tõi mõistagi kaasa nii minupoolse tegutsemise, kantuna sisemisest jõust, mis tekkis, aga ka täiesti välispidisest (ja pealtnäha minust sõltumatust) liikumistest.
Nii juhtus siis, kui ütlesin eelmise aasta sügisel endale, et “Jah, ma tahan minna rändama ja ma lähen Indiasse.” Teadmata, kuidas see rahaliselt võimalik on ja kuidas saavad lapsed sel ajal hoitud. Kõik sujus kiiremini ja lihtsamini, kui arvanud oleksin.
Soovin, et ka ka nüüd toetaks ja kannaks mind ikka saatnud Paulo Coleho mõte:” Kui Sa midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm”. Tean, et nii see on. Aitäh :)

Olen avatus

Minu meel ja minu mõte on viimasel ajal pidevalt sama kahtlev kui Neckeri kuupi uudistav meel… No milline külg siis ikkagi on eespool…?!

Varem tegi see mulle meelehärmi… No kuidas ma ei suuda mingile “vormile” kindlaks jääda…. ikka ja jälle näen olukorras/oma arvamuses/seisukohas n.ö. mündi teist külge ja ütlen endale: “Noo, see päris nii ka ei ole.. näed, teine külg on ju ka… Kumb siis on õigem..?! ” :)

Täna seda taas kogedes sain aru, et see on hoopis avatus – olla ilma end mingisse vormi fikseerimata, ütlemata: “mina olen selline”, “elu on selline”…

Aitäh selle äratundmise eest :)

Tee iseendani. Eesti Naine. September 2012.

Septembrikuises Eesti Naises ilmus Kadi Küti sulest minust ja mu elust artikkel. Mõtlesin, et toon selle siin ka ära  :)

Signe Israel julges tegutseda, kui tundis, et vanamoodi enam ei saa. Kasvatades üksi kahte eismelist last, lõi ta oma koolitusfirma ning innustab nüüd teisigi oma elu eest vastutust võtma.

Loen Signe blogi, kuid nii ausat vestlust oma elu üle polnud meil enne olnud kui seekord tema Nõmme kodus. See aktiivne ja tegus naine on omandanud rahvusvahelise ärijuhtimise eriala ning töötanud aastaid pangas, õppinud koolitajaks ja koolitanud.

Mind ajendas Signega vestlema teadmine, et ta on üks neist, kes julgeb elus pinnapealseid suhtumisi trotsida ja oma hingeteed käia. Oma elu kohta valusalt ausate küsimuste esitamine ja endasse süüvimine võib seniseid seisukohti muuta ja pöördelisi samme astuma panna.

Ringist välja tulek
2003 aastal olin jõudnud oma eluga ummikusse. Koitis äratundmine, et vanamoodi enam edasi minna ei saa. Töötasin pangas, mu abielu oli jooksnud karile ja ma ei suutnud sellest ringist välja tulla. Just siis, nagu tellitult, sain teada koolitusest nimega Life Planning, koolitajaks oli Elmo Puidet. Ühes harjutuses tuli üles kirjutada kõik, mida tahaksid elus veel kogeda. Võis piirideta unistada! See pani tõsiselt mõtlema. Sain aru, et mul on vaja oma elu oluliselt muuta, sest hetkel olemasolev mind enam ei teeni. See arusaamine tõi minusse rahu ja otsusekindluse. Protsess võttis muidugi aega. Jah, ma vahetasin töökohta ja lahutasin abielu, aga kõik ei tulnud sugugi üleöö.

Taotluse jõud
Üks huvitav asi, mida ma rasketest aegadest õppisin, on taotluse jõud – alati ei pea kohe tegudele tormama, vaid tuleb kogu hingest soovida ja vahel jõuavad olulised asjad ise sinuni. Ma ei otsinud aktiivselt tööd, ei saatnud kellelegi CV-d, ometi sain peagi uue töö teises pangas, sest unistasin sellest ja olin selleks valmis. See töö osutus minu jaoks parimaks võimalikuks järgmiseks sammuks.

Teine unistus oli osaleda noorteorganisatsiooni töös. Peagi kuulusin JCI-sse ehk Eesti Ettevõtlike Noorte Kojasse ja olin aastal 2010 koguni koja president. Ka koolitajaks saamine tundus esialgu ilmvõimatu, kuid nüüd on mul endal koolitusfirma.

Oma uuel ametikohal olin kliendisuhete juht Personaalse Varahalduse üksuses Hansapangas. Me haldasime oma klientide investeerimisportfelle, olime neile igakülgseteks partneriteks kõiges, mis panka ja kogu gruppi puutus. Armastasin oma tööd, oma kliente ja töökaaslasi. 2008. aasta, kui turg kukkus, oli nii klientide kui panga jaoks väga keeruline aeg. Nägin väga lähedalt inimeste valu. Tundsin, et mu ümber on suur orkaan ja mul pole millestki kinni hoida. Nii hakkasingi tugipunkti otsima, sest peab ju olema midagi, millest ka keerulisel ajal tuge leida!

Taipasin õige ruttu, et pean sellist keset otsima iseenda seest. Alustasin joogaga, lugesin eneseabiraamatuid, osalesin humanitaarorganisatsiooni Art of Living koolitusprogrammis „Yes!“, õppides hingamistehnikaid, mediteerimist ja joogat. Kursus keskendub just sellele, kuidas öelda „jah!“ elu igale väljakutsele. Osalesin ka Art of Living jätkuprogrammis Indias. Kõik see andis tunde, et olen seesmiselt puhastunud, olen täielikus rahus. Ja minu sisemine rahu aitas ka inimesi mu ümber.

Tiivad hüppel tundmatusse
Viimase kahe aasta tähtsaim otsus ja suurim muutus minu elus oli palgatööst loobumine ja oma koolitusettevõttega alustamine. Olin juba 17 aastat töötanud organisatsioonides, mis järjest enam meenutasid mulle suurt masinavärki. Tundsin, et olen pangandusest väsinud. Ma pole ju aus ei klientide ega iseenda vastu, kui teen oma tööd tüdimusega.
Mul on vaja luua, et ma tunneksin, et olen elus! Tahtsin üritusi ja koolitusi korraldada ning ise koolitada, aga pangast ära tulla ja kõike algusest alata polnud julgust. Tööandja oli ju väga hea, palk oli hea, ma töötasin koos tipptegijatega. Kõrvaltvaatajatele oli täiesti arusaamatu, mis mulle ei sobi: „Sul on ju kõik olemas?!“ Aga minu hinge see ideaalne töökoht ühtäkki enam ei toitnud.

Samal ajal uurisin õppimisvõimalusi Silma jäi Holistilise Teraapia Instituut. Lugedes raamatuid, mis kooli kodulehel kirjas olid, sain aru, et see on õige koht. Siin käsitletakse sügavuti just neid teemasid, mis mind huvitavad. Holistiline treening ehk „aasta iseenda jaoks“, nagu kool seda väga tabavalt nimetab, on koolitus neile, kes soovivad mõista iseennast - saada iseenda, oma sisemise tarkusega paremasse kontakti Mulle meeldib see lähenemine – igasugused muutused saavad alguse meie seest.

Pean tunnistama, et alguses oli mul küll hirm, et äkki ma muutun nii „vaimseks“, et kaotan ühenduse reaalse maailmaga. Kuid instituudi terviklik lähenemine on, vastupidi, aidanud mind vaimseid teadmisi reaalsesse igapäevaellu integreerida.

Just koolis läbiviidud coaching ehk arengut toetav vestlus aitas mul luua nägemuse, milline mu elu vabakutselisena välja näeb, panna paika tegevuskava, mida tuleb selleks teha ja see samm astuda. Kool on andnud ka arusaamise, et kui mu elus on midagi, mida ma näha ei taha või mida pelgan, siis just sellega tuleb mul tegeleda, sest see on minu õppetund.

2010. aasta lõpus jätsingi pangatööga hüvasti ja alustasin uut aastat ettevõtlusega. Ja mu tiivad tõesti kannavad!

Iseendaks kasvamine
Raskel perioodil võib kergesti tekkida tunne, et kõik läheb allamäge. Ka mulle tundus ühtäkki, et kogu mu elus on täis probleeme. Kuid siis taipasin, et et olen nüüd lihtsalt iseenda vastu ausama, julgen vaadata igale probleemile otsa ega ole nõus peitma end kiire elurütmi taha. Olen õppinud, et kui aktsepteerin end just sellisena, nagu olen, siis olen iseendaga kontaktis. Mu õpetaja Marina Paula Eberth ütleb: “Olles igal hetkel selline, nagu Sa oled, oled Sa igal hetkel oma väe juures“.

Vahel juhtub siiski, et ma ei oska oma väge õigesti kasutada, olen liiga jõuline või hoian end liialt tagasi. See tuleb sellest, et ikka on veel olukordi, kus ma ei oska, suuda või ei julge lõdvestuda ja usaldada, näidata oma haavatavust. Aga ma olen ju ka alles teel.

Palgatöölt ära tulles oli mul tunne, et pean lennukist alla hüppama, aga mul pole õrna aimugi, kas mul langevari ikka on. Keskendusin ühele sammule korraga, püüdsin olla hetkes.

Järjest tulid erinevad tööprojektid, minus kasvas usaldus ja teadmine, et teen õiget asja.

Tundeid on tõesti palju olnud – hirmu, viha, üksindust, igatsust, kurbust, aga ka armastust, avanemist, usaldamist ja tänulikkust. Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob lõpuks selguse ja värvikülluse.

Minevikuga sõbraks
Olen nende õpingute ajal aru saanud, kui tähtis on suhe vanematega. Suur osa inimesi kannab endaga kaasas lapsepõlveprobleeme. Ka minul on olnud emaga keerulisi suhteid. Nüüd olen talle tänulik, et ta on olnud valmis mind kuulama ja mind mõistma, meie teemade lahendamisel mulle poolele teele vastu tulnud. Meie suhe läheb aina paremaks, ma tunnen uhkust ja tänulikkust, et just tema on mu ema.

Pärast 25 aastat lahusolekut olen hakanud suhtlema ka oma isaga. Mu vanemad lahutasid, kui olin vaid viieaastane, ja teismeeast alates polnud isa minu jaoks lihtsalt olemas. Nüüd olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga, võimalus isa aktsepteerida ja hinnata. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste ja iseenda vastu.

Vastutus ja valikuvabadus

Üks parimaid õppetunde on olnud mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis mu elus on. Pean silmas sellist vastutust, mis ei muserda ega tekita süütunnet. Usun, et tegutseme igas olukorras vastavalt oma oskustele, parimal võimalikul moel. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja kõigi võimaluste väljas.

Käies oma teel, ei ole me kunagi üksi. Olen õppinud küsima abi ja juhatust meditatsioonis, märkidelt või raamatus juhuslikku kohta lahti lüües. Olen õppinud küsima toetust sõpradelt ja lähedastelt. „Toetus on olemas igas hetkes, kui me seda vaid märgata oskame,“ ütleb mu õpetaja ja hea sõber Kristi Pääsuke.

Väga oluline on kuulata oma sisetunnet, olla igast hetkest teadlik. Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Ja kuna ma tean, et on täielikult minu enda valida, mida ma lasen oma ellu ja mida mitte, siis valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.

Tahan olla just selline, nagu ma olen - rahus, rõõmus ja armastuses. Töös ja suhetes soovin puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega nagu päike, toetada oma kogemusega nende kasvamist ja õitsemist. Et teisedki mu ümber leiaksid tee iseendani.

 

Autor: Kadi Kütt
Allikas: Eesti Naine, september 2012

Unistused on nagu liblikad, mis lähevad lendu

Sylvia küsis minu käest ükspäev: “Emme, kas Sinul on need soovid ja unistused täide läinud, mis sul lapsena oma täiskasvanu-elu kohta olid?”

Ma kohe võtsin aega ja mõtisklesin selle küsimuse peale…
Nii palju kui mulle meenus, olid mu unistused õige tagasihoidlikud… Ega ma tollal vist tõesti suurt midagi unistada ei julgenud. Hea kui elu miinimumprogrammi käivitab, ütles tollal mu ebakindel ja haavatud mina.
Ja kui ma selle mõtte juurest tõin oma tähelepanu sellele, mida mu elu mulle tegelikult kinkinud on… siis see äratundmine võttis sõnatuks. Seda on võrreldamatult rohkem, kui ma elus oleksin unistada osanud!

Seda nii füüsilisel – materiaalsel  kui hinge- ja tundetasandil.

Tartu tüdrukuna oleks juba see mõte, et ma Tallinnas elan, tundunud väga suurena:) Mu ema elas linnalähedal maal ja sealt vaadates tundus Tallinn hirmkauge koht, mis mõeldud privilegeeritud inimestele:)) Elu on seda veelgi suurema rõõmuga täiendanud, et saan elada Nõmmel, imeilusas kohas, aiaga majas.

Ma ei mäletagi tööga seotud unistusi… Imetlesin toona kerge kadedusega oma vanaema, kes juba lapsena oli teadnud, et tahab hambaarstiks saada. Ja saigi, väga heaks veel pealegi. Minul oli aga polnud tööga suhtes ühtki nägemust… Eks Sylvia küsimus sellest oligi inspireeritud – tema teab juba väga täpselt, kelleks ta saada tahab. Tahtis kindlust, et tema soovid täituvad:)
Oleks mulle tollal keegi öelnud, et ma saan töötama pangas, olles oma ala tipp-tegija (nagu ka mu töökaaslased ja kliendid)  ning et pangatööd peale 16 aastat selja taha jättes on mul oma koolitusfirma, oleks ma võtnud seda lihtsalt narrimisena… Võimatuna oleks tundunud mõte, et ma võin läbi oma töö olla nii paljudele inimestele teejuhiks, nagu see praegu kujunenud on… Selline koosloomine on tõeline kingitus ka mulle endale!

Kindlasti oli mul soov, et mul oleks “tore mees ja head lapsed”. Aga seda, et mu elu toob mu elukaaslasteks nii sügavalt väärt mehed, seda ei oleks ma uneski näha osanud. Iga mees, kellega mul on olnud privileeg veeta osa oma elust, on mõjutanud väga minu teadvelolekut, arusaamist ja kasvamist. Ja isegi kui ma palun andestust kõigi oma vigade eest, mida ma tegin, pakun ma teile oma sügava tänu. Tänan teid tõesti kõige eest, mida te mulle andsite ja kõige eest, mida te kannatasite, kui mina püüdsin kõigest väest Suureks saada. :)

Ja sõbrad…
Tollal polnud mul isegi olemas arusaama, et selline sõprus on ilmas olemas, mida ma täna kogen. On tõeline õnnistus, et mu elus on sõbrad, kelle tingimusteta armastust ja toetust ma tunnen iga päev. Mu sõbrad on mulle kui mu perekond, mi sagrada familia. Kooskogemised, sügavad ühendused, rõõm, lust ja koosloomine… Sõnad ei suuda väljenda seda imelisust ja rõõmu, mida te toote nii paljudesse mu elu hetkedesse. Olen lõputult tänulik selle läheduse ja armastuse üle! Ma seisan tõesti hiiglaste õlgadel :)

Muusika… on muidugi olnud samuti üks võrratu üllatuskülaline mu elus. Laul ja kitarrimäng… kasvavad järjest enam ja enam mu kaaslasteks :)

Ja üle kõige – ei toona nooruspõlves, ega hiljemgi, täiskasvanuna oma kitsaskohti läbides, ei oleks ma kunagi osanud oodata, et ma saan elama oma elu sellise tundega, mis mind praegu kannab.
Hinges sügavalt ühendatud olevana, puhtas armastuses, usalduses, rahus,  rõõmus ja tänulikkuses, Eluvooluga ühes voogava-voolava tundega.
Ja isegi kui elu väljakutseid esitab ja selle tunde aegajalt lahti haagib, siis järjest kiiremini ja lihtsamalt on see tunne taas tagasi.

Soovin seda kõigile inimestele maailmas!

Olles selle mõtisklusega ühele poole saanud, tundes suurt rõõmu ja tänulikkust selle eest, mis on…tabas mind äratundmine! Kui mu elu on praegu toonud kõike beyond my dreams and imagination, siis – mis kõik veel võib tulla! :)
Ja nii on kõigil meil, usun siiralt!

Me loome ju oma Elu ja oma Reaalsust iga minut, iga päev. Olen mõistnud, et see, kuidas me näeme oma käesolevat kogemust, määrab ära selle, kuidas me loome järgmise. Tähtis on teada, et Elu on meie poolel. Nagu ütleb Neale Donald Walsh: “Tulevik ei tule Sinu JUURDE, ta tuleb Sinu KAUDU”. Ja me oleme ju kõik tõeliselt Suured. Ja elu Maa peal on palju enamat, kui me eales arvata oskame!

Nii et – unistagem, sõbrad! Meie elu on sellest veelgi Suurem!

Tagasiteel :)

Nagu juba mitmeid kordi varemgi, võtan Oma Elu Hetkede veebilehe lahti. Kuulen, armas sõber, kuulen Su kutset. Võttis aega, mis võttis, aga ka mina ise tahan jälle kirjutada… Enne kui sule kätte võtan, on aga olemise aega vaja olnud. Võimalust olla iseendaga. Hingata. Koguda mõtteid. Elu on praegu kiirustamist ja seejärel lõõtsutamist täis olnud :) Sept-okt polnud ühtki töövaba päeva… Aga see-eest - palju, nii palju on elu vahepeal toonud!

There is a feeling inside,
so deep and so wide
Let the love show the way
Let Your heart be Your guide
to lead You inside
where love never ends

When You let go of fear
the truth will appear, so simple and free… laulab Edmundsi hääl mu kõrval...

Muusika on nii võrratu kingitus mu elus! “Küll on hea, et on olemas internet!”, mõtlen tänulikkusega, end tema kitarrihelidel ja häälel kaasa tõmmata lastes. Ja tunnen taas puudutust südames – olen oma veebipesa siin üksinda jätnud. Võibolla on tõesti kusagil keegi, kes vajab minu sõnade puudutust. No ja igaljuhul, vajan ma seda ka ise aegajalt, tunnen ma.
Tulen peatselt tagasi :)

Kuulates oma südame häält

“Kuula, mis vaikusesse jäi…
Kuula, neid lihtsaid hetki vaid…
Sa kuula…. ka südamel on hääl…”
laulab Ott Lepland oma loos “Kuula”. Suur tõde on neis ridades. Kui me vaid võtaksime aega kuulatada, hetkedesse ja sõnade vahele… kuulatada seda, mida ütleb meie süda… Just süda, mitte meel, mis kipub muretsema, kahtlema, ratsionaliseerima…

Meel on staatiline ja püüab jääda teadaolevasse kinni. Aga elu muutub meie ümber kogu aeg. Nii me püüame tavaliselt lükata ümber südame poolt välja pakutud “ebaloogilisuse”… Teadmata või teadvustamata, et südamest pärinev tarkus oskab meid juhtida märksa õigematele radadele. Californias asuvas Hearth Math Instituudis tehtud uuringute põhjal on südamest mõõdetavad elektrilised impulsid ja magnetväli kordades tugevamad kui see, mis aju ümbritseb. See on ka põhjus, miks me tunnetame teinekord juba eemalt, kas inimene on rõõmus ja õnnelik või kurb ja õnnetu.
Hearth Math Instituudi poolt on loodud mitmeid erinevaid, lihtsaid tehnikaid selleks, et aidata meil kuulata ja järgida südamest tulevaid sõnumeid, mis kannavad meie intuitiivset tarkust.

Üks neist harjutustest, mida võib kasutada, kui oled segaduses, kimbatuses või stressiolukorras, on näiteks järgmine:
1) Hinga mõned korrad sügavalt sisse ja keskenda oma tähelepanu oma südamepiirkonda. Kui sul on südant algusel raske tajuda, siis aseta käsi oma südamele. Hinga nagu tavaliselt ja lihtsalt hoia oma tähelepanu ca kümmekond sekundit südamepiirkonnas.
2) Tuleta meelde positiivne hetk või tunne oma elust ja püüa seda uuesti tunnetada. Mitte lihtsalt näha oma vaimusilmas, vaid seda uuesti täielikult läbi tunnetada. Ole selles tundes.
3) Seejärel küsi oma südamelt: “Mida ma saan siin olukorras teha, et seda muuta?”.
4) Kuula vastust oma südamelt.

Niisiis… hinga sügavalt sisse, tunneta oma südant… pehmena, avatuna, hoituna. Ja küsi. Kuula. Ka südamel on hääl.
Tõsi, teinekord on meel nii palju pahna täis, et selle mulina seest on raske kuulda, milline vastus on tegelikult südame poolt öeldud. Seda enam, et loogikaga seda vastust enamasti kontrollida ei saa :). Vahel lihtsalt tunned, et pead seda tegema. Miks, ei oska isegi öelda.

Oluline on koostöö aju - meele ja südame vahel. Aju muudab info praktiliseks, aitab meil liikuma minna. Nagu ütleb Ingelise Emby, kelle töötoas “Peast südamesse ehk Püha Graali otsinguil” käisin 14-15.mail 2012: “Mitte meelt pole vaja alla tõmmata, vaid süda on vaja samale kõrgusele tõsta.”
Meel tahab, et teda mõistetaks. Süda lubab asjadel lihtsalt olla… Et oma meelt paremini mõista, on vaja õppida tundma oma tundeid. “Kui meel soovib midagi, siis see käivitab tunde”, tuleb meelde tsitaat Shirley MacLaine´ilt.

Tunded on osa meist. Kui me selle alla surume või seda eitame, ei ole me oma olemises ega käitumises vabad. Tõesti, paljud meist on ajapikku õppinud mingeid meile omaseid tundeid vältima. Aga igal tundel on oma sõnum. Ja selleks, et oma südame sügavustesse, oma terviklikkuseni liikuda, on vaja õppida neid sõnumeid lugema. Tervitada iga tunnet armastusega.  Kas Sa näed oma viha või kadedust kui oma kõige paremat sõpra? Aga nii see võiks olla, sest erinevad tunded toovad endaga kaasa erinevaid väärtusi.
Hirm aitab meil peatuda. Aitab aru saada, et me liigume enda jaoks tundmatule alale. Õppides hirmu vastu võtma, õpetab see meile kaastunnet, õpetab südamega tundma.

Viha taga on meie võime asjad liikuma saada, seal on meie tegutsemiseenergia. Viha armastusega vastu võttes võid leida sealt oma vapruse ja julguse. Võibolla koguni oma kutsumuse, pühendumuse. Viha õpetab meile südamega tegutsema.

Kadedust armastusega koheldes õpime me nägema seda, mis on kadeduse taga. Kadeduse taga on igatsus. Liikumine selle poole, mida me soovime. Kui me ei luba endale kadedust, surume selle eemale, siis lükkame me endast eemale ka oma soovid. Kadedust  vastu võttes võime leida sealt suunda, juhatust, inspiratsiooni, loomingulisust. Nii õpetab ta meile südamega ära tundma, milline on meie tee, meie tõde.

Niisiis, on olemas ainult üks tunne. See on armastus. Armastuse kõrvalnähuna avaldub küll teinekord kannatus ja kurbus… aga nii see meie duaalses maailmas juba kord on :)

Ingelise jagas meiega üht väga huvitavat vana ja esoteerilist õpetust südame kohta. See on õpetus, kuidas jõuda oma sisemise terviklikkuseni ja ühenduseni oma jumalikkusega läbi südame 5 kambri.
Südame sees, nii füüsilisel kui energeetilisel tasandil on neli kambrit, mis ümbritsevad sügavaimat, viiendat kambrit. Iga südamekamber kannab endas oma õpetusi.
Esimene kamber sisaldab endas meie tundeid, omadusi, mõtteid ja soove, meie psüühet ja närvisüsteemi ning kannab endas meie karmat. Kui me ei näe (ei süüdista) välist maailma kui miskit, mis meiega toimub, vaid näeme iseenda rolli nii oma emotsioonide kui välise maailma kujunemisel, kui me oleme valmis minema läbi nii oma emotsionaalsetest kui intellektuaalsetest kihtides, avaneb meile uks südame teise kambrisse.

Teises kambris tegeleme oma osaga füüsilises ja spirituaalses maailmas. Siin tärkab sageli äratundmine, et me oleme kõige ja kõigiga ühendatud. Siin kambris olles liigume me konkreetselt abstraktsele, teadmisest tunnetamisele, katsutavast maailmast energeetilise maailma tajumiseni. Me hakkame tunnetama seda, mis on tegelik Reaalsus.
Tajudes, et Elu liigub ja muutub, et miski ega keegi pole püsiv ega jääv, oleme me valmis avama ukse järgmisse kambrisse.

Kolmandat kambrit kutsutakse Valgustuseks (Illumination), sest siin leiavad sageli aset meile valgust heitvad “ahhaa”-elamused. Siin kogeme meie endi seest tõusvaid selgeid ja sügavaid äratundmisi ning taipamisi. See on koht, kus meie sisemine teele heidetakse valgust. Me näeme, kes me oleme, miks ja kuidas oleme seotud oma Eluteega.
Ja mitte ainult meie endi elu ei saa valgustatuks, vaid valgust heidetakse ka meid ümbritsevale elule – inimestele, olukordadele, keskkonnale.  Me näeme, kuidas kõik meid ümbritsev on liikumas oma sisemise kasvu ja arengu poole. Siin kambris saame me ühendust oma sisemise küpsuse ja tarkusega.

Ja olles kogenud piisaval hulgal oma teemade valgustatust, avaneb uks järgmisse kambrisse…
Neljandat kambrit nimetatakse tühjuse kambriks (Emptiness, Nothingness), kohaks kus kõik lõplik kaob. See on koht, kus me oleme kõigega ja kõigiga ühendatud, kus me avaneme oma jumalikkusele, muutume “minast” “meieks”. Siin sünnivad varem tundmata ideed ja loomingulisus, loomisvõime… mis mõistagi liiguvad läbi kolmanda kambri tagasi, kus neile valgust heidetakse, kõigist külgedest nähakse, teise kambrisse, muutudes abstraktsest konkreetseks… ja lõpuks läbi esimese kambri manifesteerudes välisesse materiaalsesse maailma…

Nende nelja kambri keskel, sügaval südame keskel on veel üks kamber. Viies kamber on ühenduses meie käbinäärmega (epifüüs) ja seda nimetatakse südame Pühaks ruumiks. See on koht, kus meie hing elab.

On olnud huvitav seda infot endast läbi lasta peale sellesuviseid tseremooniaid… Olen seda kõike omal nahal kogenud ja näinud. See ongi nii ja see on nii lihtne!  Põnev aeg on… Minu ees seisab ülesanne, kuidas seda kõike oma igapäevasesse ellu integreerida… :)
Igatahes,  täna tean ma rohkem kui kunagi varem: Usaldan oma tundeid. Kuulan oma südant. Olen oma südames… Siit algab kõik!

Artikkel on kirjutatud-mõtiskletud Ingelise Emby töötoast ja tema materjalidest inspireerituna.

Elust ja… surmast. Ja surmadest elus.

Alles paar päeva tagasi sai päikese käes mõnusalt nurrutud. Nüüd on järjest muudkui sadanud. Mul oli küll mõte minna Tallinna lähistele uudistama, kas mustikad ka siinkandis valmis, aga ju on elul muu plaan ja tahab mind tubasematele tegevustele suunata.  Olla niisama, puhata, lugeda, tähelepanu iseenda sisse suunata.

Täna ei pannud ma isegi muusikat käima. Nii hea on olla vaikuses. Ja kunagi ei ole see ju päris vaikus. Alati on Elu helid ümberringi. Ainult n.ö. vaikuses tajub neid paremini. Kõike tajub paremini. Olen ikka imestanud vahel kellelegi külla minnes, et kuidas suudavad inimesed elada, kui telekas või raadio kogu aeg  käib, nii et nad ei vaata ega kuula neid. Milleks endale taustamüra tekitada? Märkamata, kuidas osa oma energiast läheb sellele, et keha püüab seda infot teadvuse jaoks summutada, blokkida. Rääkimata sõltuvusest, mis sellest mürast tekib… vajadus taustahelide järgi. Ja oskamata vabaneva energiaga midagi peale hakata, kui vaikusesse satutakse :)

Istun praegu aiaukse trepil ja tunnen õhust, kuidas pärnaõied hakkavad vaikselt avanema. Levib kerget magusat lõhna. Õhk on läinud taas soojemaks, paitades  pehmelt mu paljaid õlgu. Veel paar päeva ja pärn on korjevalmis.
Vihm hakkab järgi andma ja esimesed mesilased on juba kollaste pitsiliste õitega miilustamas.

Eile oli aias mu auto ees väike surnud lind. Kas on tõesti võimalik, et ta unustas end teele unistama ja ma autot parkides tast lihtsalt üle sõitsin? Sel juhul pidin parkides küll tugevalt pöörama, sest ta asus täpse kahe esiratta vahel… Ei tea… aga seal ta oli.
Mõtisklesin sellele õhtul.  Linnud sümboliseerivad erinevates kultuurides hingekandjat. Ka vabadust. Arvatakse et surnud lind kodu juures kuulutab surma. Mäletan, et paar aastat tagasi oli naabrite akna taga, kibuvitsapõõsas, surnud musträstas. Imestasin veel, et kuidas üks lind niimoodi surma saab. Nädala pärast oli naabrimemm surnud.  Mine sa võta kinni…

Surm on üks hämmastama panev asi. Ta on meie elus sama loomulik nagu sünd. Üks kindlamaid asju siin elus – kõik me kogeme seda ükskord. Aga ometi elame sageli nii, nagu seda ei meiega ega meie lähedastega kunagi ei juhtuks. Kardame surma ja surmaga seonduvat ja seetõttu on meil raske saada osa selle pühadusest. Ma olen surmale sageli mõelnud. Koolis, esimesel aastal, tegime lausa oma surma läbi. Sel viisil, et korraldasime “mängult” oma matused. Nii nagu me seda soovime. Olin päris üllatunud, kuuldes, et nagu minagi, ei soovinud paljud, et nad peale kremeerimist maetaks hauaplatsile, vaid et tuhk puistataks kusagile loodusesse. Metsajärve või merre.
Ja mis võiks olla toredam, kui nähes äsjalahkunud hingena oma sõpru kokku tulemas ja meenutamas kõike seda head, mida nad minuga koos kogesid. Mitte lasta ühel võõral mehel, kelle töö see on, minust rääkida lugusid, mida ta pole ise kunagi kogenud… Mitte nutta sellepärast, et mind enam ei ole. Vaid rõõmustada, et ma olin. Et lauldaks koos, et mul kergem ja valgem minna oleks.
Muidugi on nii jääjatel kui minejal sõnulseletamatult raske, sest need suhted lõpevad siin maailmas lõplikult. Mul tõmbub süda kokku, kui mõtlen, et peaksin oma lapsed jätma. Kuigi see on vaid materiaalses maailmas. Minu mitmeid aastaid surnud vanaema, minu memme, kelle juures ma 11-eluaastast alates üles kasvasin, on minu jaoks peale oma surma väga palju olemas olnud. Tuleb end vaid avatuna hoida ja mitte karta ühendust vaimumaailmaga.
Kui ma oma emale ükskord rääkisin, et nägin täna öösel memmet unes, ehmatas ta ära, öeldes:”Ju see on meeldetuletus, et hauda tuleb korrastada, surnuaeda minna.” Mind ajas see päris muigama, aga ju tema on sellise kommunikatsiooni nende vahel kokku leppinud :) Mina saan memmelt sageli lihtsalt toetust ja juhatust. Tingimusteta armastuse tunnet – millised iganes mu valikud ka ei ole, mind ikka armastatakse. Siin maailmas sellist armastust mul nii lihtne leida pole olnudki…

Hilissügisel, kui mu töö pani mind äärmiselt proovile, mitte niivõrd intellektuaalses kuivõrd füüsilise ja vaimse võimekuse mõttes, sain ühtpidi tunda kui võimekas ja vastupidav ma olen;), aga teistpidi – sain tõeliselt katsuda oma piire. Kõndisin oma piiri peal mõnda aega… Teiselepoole minekuks on vaja tegelikult väga vähe... Ja sel ajal mõtlesin igal hommikul, et ma peaksin kirjutama valmis kirja, mis aitaks kellelgi peale mu minekut mu asjad lõpetada. Seal oleks kirjas, keda ja kuidas mu minekust teavitada, millist ärasaatmist ma soovin, kes sulgeks mu gmaili, kodulehed ja FB konto jmt ;) Ma ei ole kusagilt ära läinud ripakile jäetud asjadega, ei tahaks seda ju eluga ka teha …;)

Viimase aasta-kahe jooksul olen ma enda sisemuses käinud läbi palju protsesse, mis on pannud mind väga sügaval tasandil mõistma Elu tähendust, minu tähendust siin elus, Elu põhiseadusi, tundma ja tajuma Elu universaalset ja kõike läbivat energiat. On olnud hetki, kus ma midagi tegemata ja kusagil olemata, lihtsalt kodus istudes, olen tajunud tõelist ühtsust ja ühendust eluenergiaga… nii et ma olen olnud valmis sel hetkel… surema. Sest me oleme tegelikult kõik üks. Kogu aeg.
Elu on suur kingitus. Kingitus, mis ei ole antud meile päriseks. See teadmine on andnud põhjust elada iga päev tänulikkuses. Armastama elu, elama oma südame järgi ja olema valmis igal hetkel vastu võtma… surma. Mitte võtma oma elu kergekäeliselt, seda raisates, aga ka mitte liiga tõsiselt, liigselt ponnistades ega pidevalt muretsedes. Olles lihtsalt kohal. Iseendas. Hetkes.
Olen igatsenud oma kogemusi neil veergudel jagada. Sellised kogemused on aga oma olemuselt transverbaalsed – nad on sõnadeülesed ja keeruline on tajutut, kogetut sõnadesse valada. Mis mõtet on jagada midagi, mida ei mõisteta, olen ma mõelnud. Samas olen aru saanud, et keda iganes kutsub mind lugema, saab siit alati selle, mida tal on vaja. Kas sõnalisel või energeetilisel tasandil. See kas ärritab või rõõmustab, ma olen ju lihtsalt peegel :)

Lind auto ees pani mind mõtlema nii sellele, kui taaskord ka sellele, et me kogeme ju elus kogu aeg surma. Surmaenergia on kõigis lõppevates asjades. Suhetes, töökohtades, kodus, eluetappides… kui asjad meie ümber muutuvad, kui meis endas toimuvad muutused. Ja sellega kaasnev leinaprotsess, mida on sageli lahtilaskmiseks ja edasiliikumiseks vajalik.
Alati kui me kujutame ette, millist elu me endale soovime, kui me loome endale tulevikku, valmistame me ette oma vana elu, oma vana mina surma. See on sageli uue loomise juures kõige valulikum – lasta lahti oma mustritest, oma harjumustest, oma praegusest elust…
Me üldjuhul kardame muutusi ja hoiame kinni harjumuspärasest just seepärast, et me kardame lahti lasta. Nii ei saa uus tulla. Meie eeldus on, et kui asjad muutuvad, siis läheb halvemaks. Aga me unustame oma loova väe. Kartes, et asjad lähevad muutustega halvemaks – me ise loome selle nii. Aga see ei pea sugugi olema sedasi :) Kui sageli oled sa peale muutusi tagasi vaadanud ja mõelnud – oi, kui hea et nii läks!? Kindlasti oled :)

Niisiis tuletas see lind meelde, kui oluline on võtta muutused - vastu võtta vastu uus ja lasta minna vana. Või õigupoolest – et uus saaks tulla, tuleb vana lahti lasta. Armastusega. Julgelt. Ma tean täpselt, mis see on, mida soovin ja millest ma selleks peaksin lahti laskma…

Elu on ilus, surm on paratamatu ja iga uus mõte, sõna, tegu on nagu uuestisünd, uus võimalus jälle elada.

Voogav kulgemine

On laupäeva õhtu… istun diivanil oma lemmikkohal, oma soojal ja pehmel lambanahal. Kass peseb end mu juures ja nurrub. Ma istun ja ei tee mitte midagi. Sylvia joonistab oma toas hobuseid ja koeri ning Raymond võitleb parasjagu kusagil keskaegses maagiamaailmas.

Istun ja tunnetan iga ihurakuga seda tunnet, mis viimasel ajal järjest enam on kohal olnud. On see tekkinud minus või on midagi praegu õhus? :)
Igatahes on see selline omamoodi maagiline seisund, milles tunnen lihtsalt, kuidas kõik on nii täiuslikult paigas. Kõik liigub ja kulgeb täpselt nii nagu vaja. Sisemuses on ühtlane voogav õnnelikkuse tunne. Ja iga asi, mis toimub, annab sellele hoogu ja sügavust juurde. Olen õnnelik oma elu üle, just nii nagu see on. Olen õnnelik, et ma olen just selline nagu ma olen. Ja et mind ümbritsevad just sellised inimesed.

Mulle teeb väga suurt rõõmu, et kui mu ema mõned nädalad tagasi meil külas käis, siis tundsin selgelt, kuidas meie vahel on miskit tõeliselt tervenenud. Eelmises teraapiarännakus kogesin, kuidas kõik see, mis me oleme koos läbi elanud, on kõik olnud osa suuremast plaanist. Kuidas tema on hingena, kes sai minu emaks, lubanud kõik need õppetunnid minuni tuua. Et mina saaksin omakorda teisi juhendada.
See pidi väga väljakutsuv olema! Ja ta tegi seda ometi, minu pärast. See oli väga ühendav mõistmine! Ja mis kõige olulisem, see mõistmine ei toimunud mu mõistuse, mu teadliku meele tasandil. Ma tundsin seda oma kehas.
Mul oleks nagu kae silmadelt langenud – nägin teda nagu esimest korda. Täies ilus. Vaatasin teda sisemise imetlusega ja mõtlesin, et kui uhke ja tänulik ma olen, et just tema on minu ema. See sügava sisemise tarkuse ja väega naine! Ja õnneks olen ma tõesti väga tema moodi :)

Eelmises postituses jagasin oma filmikogemusi. See on nii huvitav, et kui saad kiiresti näpu peale sellele, et energia sinust välja jookseb, siis piisab isegi vähesest, et energiatase tõuseks. On vähe vaja, et end uuesti tasakaalu saada ja et elu taas ilusam oleks. Tuleb lihtsalt tunda ennast, mis on need asjad, mis mind energiaga täidavad, mis hea tunde tekitavad.

Olen kunagi oma esimesse blogisse kogunud inimeste tegevusi, mida keegi teeb oma energiataseme tõstmiseks, mis meie sisemist tassi täidavad. Olen seda koolituste käigus täiendanud. Plaanin seda lähiajal kohendada ja jagada. Ka Sinu soovituste-tegemiste jagamine siin kommentaariumis on teretulnud!