Kirjutamisest… ja otsustamisest

Ma nii rõõmustan, kuidas mu (väljapoole) kirjutamise soon on taas lahti minemas :)

Endale kirjutan ma ju nagunii, ja ilmse(lge)lt on see ka põhjus, et miks pole enam sisemist kipitavat vajadust siia veebiveergudele oma mõtteid ritta lükkida. Tunnen küll teatud kutset oma lugusid ja kogemusi jagada… Aga nägemus, kas kirjutada oma lugusid või oma mõtteid… või mõlemaid koos… pole piisavalt selge ega kutsuv olnud.  Ja sisemine kutse pole olnud nii selge kui mitmed välised kutsed. Aitäh teile, kes te olete valinud jagada minuga, et minu lood või minu poolt jagatu on teid mingil moel inspireerinud ja/või toetanud! Ilma teieta ma ilmselt siin ei jätkaks.

Kuna motivatsioon ei tulnud seestpoolt, läbi oma vajaduse, siis ei suutnud ma ikka piisavalt otsustavalt oma täidesaatvat jõudu sellesse kirjutamise kanalisse suunata. Ja - bingo! Olen seda ju varemgi kogenud, et täpselt see ongi vajalik, et tahe saaks ellu viidud – on vaja OTSUST.

Mõned nädalapäevad tagasi, koos sõpradega istudes, sain nii palju inspiratsiooni ja toetust, energia tõusis nii üles, et tundsin ära, et sisimas ma tahan ju kirjutada… ja tegin otsuse, kirjutada. Tahan uskuda, et mul on, mida jagada.
 
Soovin, et see otsuse energia kannaks mind endaga, sest ma tean, et niipea kui me järgime oma südame sisemist kutset ja oma tegevuse voolu sisse saame, siis võib vabalt lõdvestuda ja lasta end kanda, täiesti pingutuseta.

Samas, ka selles voolus end kanda lastes on hea tunda karisid, mis varitseda võivad. Ja nagu kümnesse, oli täna toetuseks Epu viimane sissekanne , kus ta tõi välja kõige enam alahinnatud soovituse alustavale kirjanikule.
See on: “Get rid of internet! Mine kusagile, kus internetti ei ole, ja tee kindlaks, et seda sinna lihtsa vaevaga panna ei saa. See on kõige esimene oluline samm kirjutama hakkamisel!”  Eks olen isegi korduvalt sellesse kinni jäänud, et võtan arvuti lahti, sirvin läbi mõned lehed, vaatan korra FB-sse… suhtlen mõne sõbraga… ja siis märkan, et kirjutamise energia ja inspiratsiooni on kadunud nagu õhk laste poolt unustatud ja tühjaks läinud õhupallist…
Aga ma arvan, et selleks pole ilmtingimata vaja metsa minna või kaugele maale sõita. Võib teha otsuse – kõigepealt kirjutan. Ja kui lugu valmis, siis võin kiigata internetiavarustesse :).

Olen mitmeid kordi kogenud, kuidas OTSUS on kõik, mis meil on vaja teha. Olen tundnud, et otsuse tegemisest vallandub nii palju energiat, et asjad hakkavad ise liikuma. Tuleb muidugi oma otsust ja pühendumist hoida, et energia koos püsiks.

Nii juhtus siis, kui 2010 aastal ütlesin endale: “Jah, ma tulen pangast töölt ära.” Otsuse energia tõi mõistagi kaasa nii minupoolse tegutsemise, kantuna sisemisest jõust, mis tekkis, aga ka täiesti välispidisest (ja pealtnäha minust sõltumatust) liikumistest.
Nii juhtus siis, kui ütlesin eelmise aasta sügisel endale, et “Jah, ma tahan minna rändama ja ma lähen Indiasse.” Teadmata, kuidas see rahaliselt võimalik on ja kuidas saavad lapsed sel ajal hoitud. Kõik sujus kiiremini ja lihtsamini, kui arvanud oleksin.
Soovin, et ka ka nüüd toetaks ja kannaks mind ikka saatnud Paulo Coleho mõte:” Kui Sa midagi väga tahad, aitab sind salamisi kogu maailm”. Tean, et nii see on. Aitäh :)