Paulo Coelho “Maagi päevik”

Enne Indiasse minekut tahtsin lugeda midagi, mis aitaks sellesse energiasse sisse saada. Sattusin Lii Undi Varanasi päevaraamatule 2 “Illusioonimeistrid”, aga ei suutnud seda lugeda. Liiga… sinine… liiga maine ja materiaalne tundus see mulle selle rännaku kõrval, mida mina tahtsin kogema minna…

Nii pakkus ennast mulle näppu Paulo Coelho esimene raamat “Maagi päevik” ja niipea kui selle lahti lõin, tundsin, et see on õige kaaslane nii lennukisse kui pimedatesse õhtutesse, mis Indias teadupärast nii kiiresti kätte jõuavad, nagu tõmbaks keegi kardina ette. Siis ma ju veel ei teadnud, et ka/just õhtud saavad mu põnevateks kaaslasteks ;)

Toon siin ära tsitaadid, mis mind kõnetasid, nii leian ka ise need hiljem lihtsasti üles :)
Mitmetes kohtades tundus, et me kogeme Coelhoga midagi väga sarnast, ainult et tema Hispaanias ja mina Indias… ja tema on need oma äratundmised nii võrratult sõnalisse vormi valanud.

Laeval on kõige turvalisem sadamas. Aga ega neid selleks ei ehitata. (lk 24)

*

Et näha, kas mägi on kõrge või madal, ei pea ilmtingimata üles ronima (lk 24)

*

Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt, ning enamikul reisidel ei mõista sa isegi keelt, milles inimesed räägivad. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes, kuna raskes olukorras võib neist kasu olla.
Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad. (34)

Tema sõnad kinnitasid minu mõtted, et rännak võib olla (ja ongi, kui su taotlus on selline) kui sisekaemus.

Kasvamiseks on vaja liikuda edasi, üha edasi. (34)
Eesmärgi poole liikudes on vaja pöörata tähelepanu teele. Just tee annab parimaid vihjeid kohalejõudmiseks ja õpetab nii mõndagi. (38)

Sageli me ei märka siseharjunud rutiini tõttu neid vihjeid - märke, mida meie tee või elukulg meile annab. Coelho käis koos oma teejuhiga 5-6 korda sama teed, ilma et ta oleks märganud, et nad tiirutavad juba päevi sama teed pidi ringi.

Mina kogesin seda, et esimesi kordi mööda Rishikeshi tänavaid käies ei märganud ma pooli asjugi. Mida enam sai see piirkond tuttavamaks, seda rohkem hakkasin ma nägema. Ja rohkem kui ühel korral imestasin: “Kust see kauplus, kohvik või hotell siia sai? Eile teda ju veel kindlasti ei olnud!”
Mida enam me oma käiku aeglustame, seda enam ümbritsevat märkame. Ja vaid nii on võimalik hakata märkama märke või kuulma oma sisemist juhatust.

See, kui ruttu aeg läheb, sõltub meist endist. (40)

*

Kui sa ei mõtle muust, kui kohalejõudmisest, on teekond piin. Aga see võib olla nauding – otsimise mõnu ja seiklemise rõõm. Sa toidad midagi väga olulist – unistusi. (51)

*

Unistused toidavad meie hinge nagu toit meie keha.

Millal Sina viimati unistasid?
Kui sageli Sa lubad oma mõttel rändama minna radadele “tahaks seda näha… kogeda… saada…tunda…omada”? Tjahh, ilma meie ettekujutluse eostava jõuta ei sünni suurt midagi…

Esimene märk unistuste tapmisest on ajapuudus. Ka kõige hõivatumad inimesed leiavad alati aega. (52)

*

Elu on kui seiklus. Talt tulebki palju küsida :)  Julge tahta! Ära rahuldu rahulike  pühapäevahommikutega. (52)

*

Surnud unistused meie sees hakkavad kõdunema ja mürgitavad kogu meie olemuse.
Nii tekivadki haigused ja psühhoosid.

*

Me teame iga kord, milline on kõige parem valik, kuida läheme sageli hoopis seda teed, millega kõige enam harjunud oleme. (54)

*

Ainus viis, kuidas me oma unistuse päästa saame, on enda vastu helde olla.

Millal Sina tegid midagi vaid iseenda pärast? Hellitasid ennast? Mis on see, mida Sa tahaksid teha? Mis sest, et meel hakkab kohe üles loetlema põhjuseid, miks ei saa… Kuulata seda soovi, selle kihi all… Ja tee, hoolimata kõigist põhjustest miks see võimalik ei ole… Ja vaata, jälgi, mis juhtub? :) See võib olla hindamatu kingitus iseendale.

Igasse katsesse end nuhelda tuleb suhtuda karmilt. Iga püüe endale vaimselt haiget teha, tuleb muuta reaalseks valuks.

Coelho teejuht õpetas talle, et iga kord, kui me teeme endale vaimselt haiget – tunneme kadedust, süüd, enesehaletsust, süüdistame end otsusevõimetuse pärast, kogeme argust, kadedust, enesehaletsust, armukadedust, vihkamist... tuleks suruda pöidlaküüs nimetissõrme küünealusesse nahka, et teadvustada endale, et see on enda suhtes tuntav vaimne terrror ja et me lõpetaksime selle.

Kui sa ei tunne oma saatanat (oma isiklikku deemonit), avaldab ta ennast tavaliselt esimeses vastutulevas inimeses.

*

Oma eesmärgi suunas liikumiseks ja õigete sammude tegemiseks vajame kõige ümbritseva abi. Seda mõistmata muutume ülbeteks sõdalasteks. Lõpuks see meid hävitab, sest olles liiga enesekindlad, ei märka me püüniseid lahinguväljal. (64)

*

Enne oluliste otsuste vastuvõtmist on alati tark tegeleda millegi lõdvestavaga. (89)

*

Inimesed rahulduvad väga vähesega. Ja virisevad selle pärast. (98)

*

Vestlemine on kasulik, kui inimesed tahavad ennast veenda oma arvamuste õigsuses. Me püüame alati inimesi oma usku pöörata. Arvame, et mida rohkem inimesi nii arvab, seda kindlamalt on see õige. Aga see pole mõistagi tõsi.

*

Tee ja tõde ja elu on Sinu enda südames.

*

Vaenlased ei saa meile meeldida, sest nad on meie vastu nii julmad ja põhjustavad kannatusi. Kuid agaape-armastus haarab su täielikult endasse ja nii saab ka vaenlasi armastada, nagu ka Kristus rääkis.

*

Entusiasm on armastuse vorm, mis on suunatud kindla idee teenistusse. Ta aitab meil otsuseid teha ja neid ellu viia.

*

Tegeledes igapäevaste toimingutega, millel pole eksistentsi üldisemas plaanis mingit tähendust, laseme oma entusiasmil raugeda.
Me kaotame oma innukuse tänu väikestele vältimatutele lüüasaamistele. Ja kuna me ei anna endale aru, et entusiasm on kõige olulisem jõud, mis võiduni viib, siis laseme sellel sõrmede vahelt välja voolata, mõistmata, et laseme käest oma elu tõelise tähenduse.

Me süüdistame maailma igavuses ja kannatustes oma kaotuste pärast ning unustame, et mitte keegi peale meie ei lasknud kaduda sel nõiduslikul jõul – agaapel entuasiasmi kujul.

*

Kõik, mis Sa õppinud oled, omandab mõtte alles siis, kui see ellu rakendatakse. Tarkus on väärtus ainult siis, kui see mingeid takistusi ületada aitab. (136)

*

Leia igal ronimise hetkel tuge kõikehõlmavast armastusest – ta juhib igat Su sammu.

*

Et agaape (tingimusteta armastus) õitseks, ei tohi karta muuta oma elu.

*

Õige otsuse saad teha siis, kui tead, missugune on vale.

*

Elu annab meile igal hetkel õppetunde ja saladus on seles, et ainult igapäevases tegevuses saame näidata oma salomonlikku tarkust ja Aleksander Suure jõudu (185)

*

Meie jõupingutused on kiiduväärt ja vajalikud, aga ilma tagajärjeta pole neil mingit väärtust.

*

Õnnelik olemine ei ole patt.
Pool tosinat harjutust ja tähelepanelik kõrv on piisav, et teha teoks ka kõige võimatumana tunduvad unistused.

*

Õige asja eest võideldes sünnib sinus vägi.

*

Me kalduma fantaseerima olematute asjade üle, kuid seeläbi jäävad omandamata suisa nina all seisvad õpptunnid.

*

Minu mõõga saladus, nagu iga vallutusretke saladus meie elus, oli maailma lihtsaim: Mida ma mõõgaga tegema pean? Miks ma seda vajan? Mis sellega peale hakata?

*

Jalgrattaga sõitma õppimisel lase rattal end sõidutada.

Tee hakkas mind kõnnitama, ütles Coelho. Seda kogesin ka mina. Nii nagu laul on laulnud läbi mina, hakkas tee mind kõnnitama, Rishikesh läbi minu elama.