Lugesin oma viimast sissekannet enne Indiasse sõitu …On kuidagi eeltähenduslik, et olin valinud tsiteerida Paulo Coelhot. Sest kõige enam toetas mu rännakut Paulo Coelho kõige esimene raamat “Maagi rännak”. See resoneerus nii tugevalt sellega, mida minagi kogesin, ainult teises kontekstis.
“Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes. Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad.”
Täpselt nii see oligi. Tajusin, et märkasin rohkem kui varem. Iga hingetõmbe juures olin kohal ja võtsin vastu kõik selle ilu (ja ka kohatise ebamugavuse ja oma piiride laiendamise), mida Elu mulle järjest kinkis.
Mõistsin ka seda, et 2008.ndal Indias käies ja kinnises ashramis elades, ei olnud ma üldse Indiat näinud. Eks ma nüüd nägin seda ka vaid läbi ühe linna silmade läbi, aga see oli märksa enam kui eelmisel korral. Kogu aeg ühes paigas kohal olemine loob suhte selle paigaga. Ja täna ma ei imesta enam üldse, kuidas Rishikeshis kohatud rändurid juba vaat et aastakümneid igal aastal siin käinud.
Eks kogetut on praegu veel raske sõnadesse põimida. Tunnen, et India, õigemini Rishikesh, loksutas minus olevad mustrid paigast lahti. Ja alles nüüd, kodus olles, olen ma nägemas, mis mustrid need olid. Näen täiesti selgelt, kuidas need vanad mustrid on oma kuju minetamas, lagunemas ja kuidas ma olen valimas uusi lähenemisi. Neid, mis toetavad minu elu, sisemist rahulolu ja õnne järjest enam.
Kogu reisi võtavad väga hästi kokku Mooji sõnad: “If you choose life, life chooses you. “ Eesti keeles: “Kui valid elu, valib elu sinu. ” Nii see tõesti on!
Mida ma siis nägin, tegin, kogesin…? Kõige esimene, mis tuleb – India on kontrastide maa. Nägin musta ja valget, püha ja räpast, endassehoitust ja avatust… jpm.
Esialgu nägin Indiat, millisena see paistab (värskelt turvaliste koduseinte vahelt tulnud) valge inimese silmade läbi, kes on ebakindel ja kardab, et kohalikud näevad temas vaid rahakotti. Eks seda on palju ja me olemegi ju nende elatusallikas. Aga mida aeg edasi, seda enam nägin Indiat, mida võib täiesti usaldada, mis on avatud ja abivalmis. Aga eks see on vastastikune… Nagu mu kohalik sõber ütles, et ta pole enne näinud valget turisti, kes hooliks nii palju restoraniomanikust, poepidajast või oma majutuskoha teenindajast… :)
Nagu sees nii ka väljas, kogen seda kogu aeg.
Küll on tore astuda uksest sisse, kui Sind võetakse vastu kui vana sõpra – “Namaste, Signeji, how are You?”
Namaste on sõna, millega indialased tervitavad. See on märksa enam kui tere. ““Hello” või “Hi” ei tähenda ju tegelikult midagi”, ütlevad nad ise. Namaste tähendab seda, et ma tervitan Sind sellisena nagu Sa sügavaimal tasandil oled - kummardan Sind ja jumalikkust Sinu ees.
Jumalikkus minus austab jumalikkust Sinus.
“Namaste” tuleb sanskriti keelest, kus Namah tähendab “kummardama”, ja “te” – “Sind”. Aga nagu enamikel sanskriti sõnadel ei ole tähendus nii lihtne ja ühene. Lisan siia pildina ka ühe pikema kirjelduse selle sõna tähendusest.
Ja sõnaliide –ji – lisatakse ülima austuse märgiks.
Ja kõige selle juures ma ei imesta, et Ganga Beachi omaniku ja peremehe (kes meid ka peamiselt teenindas) tema nimi on Mohan – mis tõlkes tähendab “lummav”, “vaimustav” või “võluv”. Muide enamik India nimesid tähendab midagi, nii et nad olid väga üllatunud, et meie nimed ei tähenda midagi…
Imetlesin, kui palju Mohanil jätkus sooja tähelepanu kõigi oma külaliste jaoks, kuidas ta oma energia ja olemusega lõi õhkkonda… nii et (eriti õhtuti) seal istuvad, omavahel võõrad inimesed, oleksid nagu olnud üks mõnus ühine seltskond… jään seda väga-väga igatsema :)
Nägin kohalikke kodusid, kuidas ülimas lihtsuses osatakse olla õnnelik ja rahul sellega mis on. (Paratamatult meenusid meie kodud, mis on häärberid nende kodude kõrval… ja kuidas nagu ikka pole küll… ikka tuleb rabada, lihvida, vuntsida…ja ikka pole nagu päris rahul…).
Süüa tehakse väikesel gaasipliidil, toitu tükeldatakse ja chiabattitainast rullitakse põrandal (põrandapinda on ju piisavalt, milleks mingeid laudu juurde tekitada!), väikestel marmortahvlitel ja selleks pole ruumi vaja enam kui paar ruutmeetrit… Ja millised keelt-alla-viivad road niimoodi valmisid!
Ja kuigi päevinäinud ja väsinud, olid kodud puhtad ja hoolitsetud.
Ja ilmselgelt kõige vaesemate ulualused, kes olid oma kodud lihtsalt jõesängi ehitanud… Tekkis küll küsimus, et kas jõesäng on päris tühi… et üldse ei täitu?
Muidugi oli ju palju ka neid, kes elasid päris tänaval, aga ma kahtlustan, et nemad küll kõige vaesemad ei ole. Pealegi ei olnud neil enamasti vaja kellegi eest hoolitseda…
Nautisin iga oma ihurakuga kohalikku kööki (vähemalt esimestel nädalatel... hiljem oli energia nii kõrge, et süüa polnud üldse vaja, hihh…) – nurr, kui sõnulseletamatult maitsev! Ja keha ei ole pärast üldse väsinud ega liiga täis, vaid lihtsalt nurrub mõnust :)
Mul ei olnud kordagi mingit probleemi seedimisega, korduvalt sai söödud tänaval (mmm… suu hakkab kohe samosade (õlis küpsetatud vürtsikad suupisted, mis kujutavad endast taignasse keeratud ohtrate vürtsidega maitsestatud purustatud kartuli, herneste jm köögivilja segu) või värskelt pressitud mahla järgi vett jooksma.
Oled Sa kunagi joonud päikese käes küpsenud, värskelt pressitud viinamarjade mahla?! Või küpse mango ja magusa laimi mahla… Ooeh :)
Rishikeshis süüakse vaid taimetoitu (ja ka alkoholi ei müüda kusagil) ning see on tõesti võrratult hea. Huvitav oli kuulda, kui suure teadlikkusega kohalikud inimesed, (peamiselt mehed!), rääkisid oma toitumisest. Mida nad eelistavad süüa hommikul, mida õhtul, mida jahedal ja mida soojal ajal – põhjendades vastavalt, kuidas ühe või teise toidu mõju oma kehas tuntakse. Ja kui teadlikud meie oleme (või näiteks meie mehed on, kes siin vastu rinda löövad, et “roheline on jänestele ja kui lihata pole söök?!”) ? Kui suur on teadlikkus oma kehast ja keha tegelikest vajadustest siin, “arenenud kultuuris”?
Indiaskäigule pühendatud blogis võtan kindlasti kõik need teemad ka lähema vaatluse alla, siin tahaksin lihtsalt linnulennult ülevaate teha, nii põgusa ja ülevaatliku kui parasjagu minust välja voolab. Toidule pühendan kindlasti mitmeid artikleid – koos soovitustega, kus ja mida Rishikeshis süüa, kuni retseptide ja õpetusteni välja. Käisime seal kokakursustel, tõin kaasa mitmeid vürtse, maitseaineid, retsepte ja kokaraamatuid - hakkan järjest katsetama :)
Eks kindlasti tunnevad inimesed huvi, kuidas siis oli selle prügi ja rämpsu ja tänavatel liikuvate lehmadega. Miskipärast kütab see alati kirgi. Muidugi oli kurb vaadata suuremat sorti prügihunnikuid, aga ma võtsin seda lihtsalt nii nagu see on. Tänavad olid minu meelest suhteliselt puhtad. Arvan, et suurlinnad mujal maailmas on märksa hullemad.
Tasub tegeleda asjadega, mida ma saan mõjutada – olin oma prügi suhtes tähelepanelik, püüdsin seda võimalikult vähe tekitada (ei lasknud enam poes kaupu jälle uude kotti pakkida), sorteerisin, viisin puuviljade jäägid jmt lehmadele. Kohalikud sussutavad sageli õhtuti oma kodu juures oma prahti põletada. Või viivad kohalikule, keset linna asuvatele prügimägedele – tühjadele kruntidele… Huvitav oli, et sellest prügilõhna üldse ei tulnud – meenutan võdinaga, kuidas meie prügilad vanasti haisesid…
Ja oli kuidagi täiesti normaalne kõndida mööda tänavat, koos inimeste ja loomadega :) Eks nad ise ikka peletasid neid eemale nagu tüütuid kärbseid :))
Ega ma ei teadnud ise ka, miks ma Indiasse üldse läksin. Lihtsalt tundsin juba mõnda aega, et pean kusagile minema. Ja Rishikesh kutsus mind juba mitu aastat.
Mõtiskledes, et mida ma kogeda tahan, sain selgust, et mul on suur soov saada Rishikeshis ühendust veelgi sügavama pühalikkusega. Tegu ikkagi maailma spirituaalse pealinnaga, nagu öeldakse. Olin algul päris pettunud ja rahutu sellest, et see “pühadus ja pühalikkus” ei paistnud üldse avalduvat… Mõtlesin, et “hmhh… isegi mu igapäevases eesti elus on rohkem pühalikkust ja ühendatust Loojaga kui siin!”. Aga Rishikesh ilmselgelt kõigepealt vaatles mind… sest siis kui lahti läks, siis see oli nagu kiirteele oleksin sattunud… Nii intensiivne oli kõik :)
Ja “kuidas saab sellist ühendust üldse oodata ja tellida?!” :)) ajab mind praegu naerma. Kust ma üldse võtsin, et ma tunnen kohe pealtnäha ära, mis on ühenduses sügavama pühalikkusega ja mis mitte?! Nagu sellel oleks mingi vorm! :)) Jah, selleks et tekiks suurem ühendus, tuleb luua vastav ruum enda sees...
“Where is no expectations, there is no limitations” nagu ütleb mu kallis sõber Elina. Niipea, kui lahti lasin ja vastu võtma hakkasin, tundsin end kui Alice imedemaal.
Muidugi on ka mitmeid sellised kohti ja ettevõtmisi, mis tunduvad meile pühaduse ja jumalikkusega enam seotud olevat ja me ootame neilt nagu mingit ilmutust... Eks nad ongi, väga otseselt, aga tõeline liikumine toimub ikka iseenda sees.
Päikeseloojangu pujad, aarti, raagad, Mooji satsangid, erinevad templid, pühakojad, Babade külastused, mantrate laulmine, püha Gangese jõgi ja enda pühitsemine selles… Isegi kui sa ei saa aru, kuidas see sulle mõjub, siis mõjub ikka. Miski minus lihtsalt laoti ümber… seda ei oskagi teistmoodi põhjedada, kui et toimus mingi energeetiline nihe. Sa ei pea saama aru hinduismist ja selle jumalatest, aga isegi läbi nende jumalakujude saad sa sellegipoolest otseühenduse suure energiaväljaga. Mõnede puhul oli see täiesti selgelt tuntav ja tajutav. Mida päev edasi, seda enam.
Minu meelest oli lõpuks isegi Rishikeshi õhk pühalikkusest ja Lord Shiva kohalolekust tiine.
Kirjutan kõigest lähemalt India blogis. Loodetavasti õige peatselt :P
Viimasel pildil on Shivalingad – Lord Shiva loova jõu ja viljakuse altarid. Enamasti on lingam (fallos) koos yoniga (vagiina), et pühitseda jagamatut ühtsust meheliku ja naiseliku, aktiivse aja ja passiivse ruumi vahel, millest pärineb kogu elu. Parempoolsel pildil on lingamil roosid, mis mulle kingiti (olin küll imestunud – Indias ja roosid!) ja milled ma koos oma palvega Shivale ohverdasin.
Kui ma arvasin, et ma lähen Rishikeshi kindla soovi ja kavatsusega osaleda erinevate kursustel ja palju joogatada (et saada ka oma elus joogarütm tagasi), siis elul oli mulle oma plaan varuks. Lihtsalt nautida ja elust rõõmu tunda. Kohe päris erinevatel tasanditel… Algul maadlesin sellega, et see mida ma siin kogen, on teistmoodi, kui plaanisin (kas pole naiivne!:)) aga siis sain aru, et minu meel, minu ego on teinud endale mingi plaani, kuidas asjad peaksid käima… Niipea kui lõdvestusin ja lasin oma enda nägemusest, soovidest ja ootustest lahti, tuli minuni lainena elu tõeline, mänguline ja naudinguline pale.
Toidunautlemine. Hennamaalingud. Massaaz. Seelikute ja ehete ostmine:)). Suhtlemine. Lihtsalt olemine. Üksiolemine – koosolemine – üksolemine. Naer, rõõm ja lust. Loodus. Vabadus ja kergus. Tsiklisõidud looduses ja öises linnas. Uued sõbrad, imelised ühendused erinevate inimestega. Õhtused mantrate laulmised… ja veel palju muud :) Selle kõige meenutamine paitab mu hinge kui pehme ja soe suvine tuuleiil…
Olles kõige selle sees, ma lihtsalt ahmisin neid kogemusi endasse, tajusin, tunnetasin… olles kogu aeg kohal, igas hetkes… võttes kõik endasse, salvestades oma rakumällu... Tajudes kuidas neist hetkedest moodustub elu parimate hetkede kee. :)
Enamikust neist muidugi pilte pole… Ostlemisest vaid natuke :)
Joogatunnis käisin ka, aga kõige enam joogatasin enda kodu katusel :)
Igatsugu inimesed avaldasid soovi minuga koos pilti teha.. :)) Nii enda fotokatesse kui minu omasse :D Ma ei olnud muidugi kade – mul on energiat küll, mida jagada ;)
Ja pealegi – paljud inimesed ei näe kunagi muud maailma kui see, mis on Indias. Isegi India piires ei liigu paljud kunagi kogu oma eluaja jooksul. Miks siis mitte viia nendeni teiste, kaugete ja võõraste maade ja kultuuride hõngu :)
Tore oli naudelda erinevates kohvikutes, lihtsalt istuda ja olla, kirjutada või suhelda inimestega, kes seal läbi voolasid.
Loodus… Rishikesh asub Himaalajate mäestiku jalamil ja on väga ilus ja roheline linn. Ühel pool kõrguvad mäed, teisel pool rahvuspargid neis (metsikult) elutsevate elevantide, tiigrite ja leoparditega… Ja kui veel linnast natukenegi välja sõita, siis loodus võtab sõnatuks ja lihtsalt lummab…
Esimesel pildil on vaade Rishikeshile, mägedest.
Loodus tuli muidugi ka koju kätte – minu kodu oli kohe Gangese kaldal. All vaated minu terassilt. Viimane pilt on tehtud üle jõe vaatena, kus hoonetekompleksi paremas osas on kollakas-oranzikalt näha minu peatumispaik :)
Kodust ära minnes olin valmis elama märksa kesisemates tingimustes… Aga tegelikkus oli hoopis suurejoonelisem. Hommikuti vaatasin terassilt kui näitemängu - kuidas kohalikud mehed, naised ja lapsed end Püha jõe Gangese vette kastsid. Õhtul algasid uued etendused – inimesed tulid loojangu ajal jõe äärde tuleseremooniaid tegema… Viibutasid põlevate tulega igasse ilmakaarde ja ohverdasid lilli jõele.
Istudes õhtuti terassil, vaadates päikese loojumist ja lastes tema viimastel soojadel kiirtel oma põski paitada, tundus Eestimaa nii kauge ja vaevuhoomatav kui lumi kuumal juulikuu ööl…
Nagu väga sageli, kogesin ka siin, et mulle teeb rõõmu inimestega suhtlemine. Saada luba näha inimesi päris lähedalt, saada nendega sügavamat ühendust, võlub mind väga.
Esimesel pildil pere, kelle juures me hennamaalinguid käisime tegemas ja hiljem ka kohalikku kokakunsti õppisime.
Sõbralik reisifirmajuht Surya (tõlkes Päike) meie ashramist (Sant Sewa Ashram), kellega koos käisime nii Kunjapuri templis kui Beatlesite järgi kuulsaks saanud Maharishi Maheshi mahajäetud ashramis.
(Muidugi enamik ashrameid Rishikeshis on pigem hostelid kui ashramid :) )
Vennad Nittu ja Satya (kelle nimi on tõlkes Tõde), kelle ehetekaupluses Jewellery Mines me imelisi poolvääriskividega ehteid käisime imetlemas. Ostsin endale sealt kuukiviga sõrmuse ja elulille, mis all paremal pildil mul kaelas on. Õigupoolest pani Nittu mulle ka sinna kuukivi sisse, enne oli seal minu jaoks üldse mitte ahvatlev karneool…
Nendega oli huvitav kogeda seda, kuidas ma algusel pelgasin, et mul nahk üle kõrvade tõmmatakse. Esimene kord ei julgenud ostagi, äkki on mingi petuvärk… Aga kui ma neid inimestena lähemalt tundma õppisin, nägin kui siirad ja pühendunud nad klientidega töötades tegelikult on.
Vinod Kumar, kes on ayurveda arst ja koolitab ka sel teemal. Eestlastest said nii mitmedki tema käest abi oma haiguste ja tervisehädade puhul ja/või konsultatsiooni oma ayurveda kehatüübi määramisel, et osata oma keha paremini jälgida ja oma toitumist vastavalt sellele kujundada.
Kohalike naistega lähemalt suhelda ei saanudki. Nägin neid ainult tööd tegemas või kodus toimetamas… Mõtlesin, et päris huvitav oleks kuulda ka just naiste vaatenurka sealsele elule. Mehed on oma tegemistes ja liikumistes vabamad, nendega oli lihtne suhelda ja ühendust saada. Aga kuidas naised oma elu näevad, seda ma tegelikult teada ei saanudki.
Eestlasi oli Rishikeshis kogu aeg! :) Kui mina kohale jõudsin, oli neid seal juba mitu – hea sõber Janek ja Kersti, pikaaegne hea sõber Kelli, kes elab praegu Delhis, värskelt vabaks maailmaränduriks hakanud Taivo… saime tuttavaks Lehoga, kes õpib Rishikeshis flööti ja käisime tema ja ta õpetaja kontserdil… ja siis tulid mu head sõbrad Kristi ja Martin väikese tütre Leenaga… siis juba Erki, Karl, Merilin, Tom ja Jane ning koos nendega paalju eestlasi :) Nii et minu viimase õhtu peol Ganga Beachis oli kokku 14 eestlast :)
Siin pildil ongi kõik (teadaolevad) eestlased kokku tulnud (aga ka mõned kohalikud sõbrad), sõime kooki ja tähistasime minu viimast õhtut Rishikeshis.
…
Mul pole üheltki reisilt olnud nii raske tagasi tulla. Esimestel päevadel vaatasin ennast, oma käsi ja jalgu… nägin seda, et mu keha on siin… nägin, mis on minu ümber… aga minu sees oli tühjus - ei olnud kedagi kodus. See miski ei olnud veel kohale jõudnud. “Kas ta jäi Rishikeshi või alles lendab siiapoole…?” mõtisklesin. Tegin mitu meditatsiooni ja sõna otseses mõttes kutsusin enda osad koju.
Tänaseks olen igati maandunud.
Just koolitused aitasid mul esmajärjekorras tagasi tulla. Hea on teha tööd inimestega, näha et sellel on inimeste eludele positiivne mõju. Tunda, et see on minu panus, oma oma loomingulises voolus.
Ja sõbrad. Nii imeliselt ilusaid koosloomisi olen kogenud ka siin, ühist energeetilist kudumit koonud… see paitab hinge ja teeb elu võrratult elamisväärseks kogemuseks! Avab südame ja täidab tänulikkusega… tundega, mille kirjeldamiseks pole veel sõnu välja mõeldud. Ainus mida tahaks öelda, on: “Namaste…. Ma kummardan sügavalt Sinu (jumalikkuse) ees. “
Soovin kummardada kõigi nende ees, kelle hing on minu hingega kokku puutunud selles ühises loomingulises ja mängulises elutantsus.
See, mida kogesin, on iga päev - kogu aeg, minuga koos. See töötab ja tegutseb minu sees… puudutab, paitab, lagundab ja ehitab uuesti üles… Mängib ja armatseb minuga…
Ja ma tunnen, et – see ei ole selle loo lõpp…. see on alles algus ;)
No comments:
Post a Comment