Mida on mulle andnud õpingud Holistika Instituudis?

Olen lõpusirgele jõudnud oma kooliteega Holistika Instituudis (HI). Õigemini juba finishisse, sest lõputseremoonia on juba sel reedel.
Tundsin, et on paslik teha tagasivaade, mida see (ajaline ja rahaline!) panustamine on mulle andnud. Ehk leiab siit endale vastuseid ka keegi, kes on endas kuulnud kutset sama teed jalge alla võtta, aga kahtleb veel.

Hihh… Matrixi võrdlus on tabav. See kool ei anna sulle valmis vastuseid, aga neid saad sa sealt saadava abil ise leida. Kas oled selleks valmis? Tagasiteed ei ole…

Millest kõik alguse sai?
Minu koolimineku otsus ei tulnud iseenda otsingutest tingituna ega janust vastuste järgi. Ma ei tundnud sisemist tühjust või segadust, mis sageli on sisemise arengu suunanäitajaks. Minu elu oli igati “normaalne,” et mitte öelda hea.  Või vähemalt nii ma arvasin.
Minu valik oli enda haridustee jätkamine. “Lapsed on mõlemad kooliga kohanenud, nüüd on mul samuti aeg uute õpingutega alustada”, mõtlesin. Olin juba aastaid vaadanud Tartu Ülikooli psühholoogiaõpet, aga nende õppekavasid lugedes tundus mulle see ikkagi kuidagi liiga teoreetiline ja inimkauge…  ning kohati koguni eluvõõrana tunduv. Nagu inimene oleks bioloogiline masin, mitte midagi sügavamat… Rääkisin mitme psühholoogiga ja mu tunne sai kinnitust. Olles eemalt paar aastat Holistika Instituudi tegemisi kõrvalt vaadanud, hakkas tunne selle koha pealt tugevamaks muutuma. Teadsin, et ma ei taha vaid teoreetilisi teadmisi, seda võin ise ka raamatutest lugeda. Tahan  asjade sisse ja nende taha näha, sügavuti mõista ja iseendas ära tunda.

2009.aastal, kui tegin otsuse minna HIsse õppima ja läksin oktoobris oma esimesse teraapianelikusse, ei osanud ma arvatagi, kui oluliseks eelolevad aastad saavad.

P.S. Siin lingi all viide ühele artiklile kooli avatud uste päevadest, kus käisin.

Mis seal koolis tehakse?
Kooli õppekavasse kuulub kaks peamist kursust – holistiline treening, mis on iseenda sisemisele arengule suunatud koolitus. Kursus kestab 1 aasta ja on aeg puhtalt iseendale.  Kes soovib minna edasi, õppida terapeudiks või minna teemadega sügavamale, võib minna terapeudiõppesse, mille esimeseks aastaks on ikkagi seesama holistiline treening.
Minu lugudest inspireerituna on juba päris paljud sõbrad-sugulased-tuttavad holistilise treeningu ette võtnud ja ma olen aru saanud, et see on olnud kõigi jaoks kui kingitus. See on kvaliteetaeg iseendaga, kõige sügavamal viisil.

Tollal ma seda mõistagi veel ei teadnud. Lihtsalt niiväga nautisin neid koolipäevi üle kuu neljapäevast pühapäevani.
Huvitav, et tagantjärgi oskab asju hoopis teise pilguga vaadata. Mulle tõesti sobis väga see, kuidas kooli asutaja ja juhataja,  Marina Paula Eberth oli talle omase struktuursuse ja põhjalikkusega selle õpetuse üles ehitanud – põimides läbi inimese energiakeskuste kokku kõik inimese elus olulised teemad.
Meie õpetajaks oli tollal Katariina Liisa Martens. Ja alates teisest kursusest kuni neljandani õpetasid nad meid koos.
Mitte iga kord ei olnud koolipäevad lihtsad ja põnevad. Kuna teoreetilised teadmistejagamised vaid toetasid iseseisvat tööd (suurt hulka loetavat kirjandust), siis põhifookus oli grupitöödel, aruteludel, läbitegemistel-kogemistel, iseendale sügavalt otsa vaatamistel. Eneseteraapiatel. Ja see kõik polnud sugugi igakord mugav…
Mäletan, et kui Soomest pärit Christiana Harle meiega eneseväljenduse ja hääleteemasid käsitles, siis jäi pool gruppi haigeks või ei saanud erinevatel põhjustel osaleda… Nii tugev energia oli seal – nõudis korralikku eneseületust ja aitas mõistagi “punni” eest ära saada.

Ja nii sai tasahilju, uks-ukse haaval, enda sisemaailma uksed lahti tehtud.
Vastavalt universumi seadustele saab välispidine maailm alguse sisemisest. Niisiis, kui seal teha muudatusi, siis algavad muudatused ka meid ümbritsevas maailmas.

Esimese aasta jooksul vaatasime otsa iseenda ja oma elu erinevatele osadele: * Turvatunne ja usaldus elu ja inimeste vastu. Külluseteadvus. Suhted emaga ja perekonnaga. Uskumused. Oma meele juhtimine, teadlikkus sise- ja välismaailmast. Alateadlik ja teadlik mina. Pisuke blogikokkuvõte. * Duaalsus ja elu paradoksid. Suhted ja valikud. Sünkroonsused. Sisemine Mees ja sisemine Naine (Anima ja Animus). Seksuaalsus. Suhted isaga. Loovus ja loomingulisus. Suhted rahaga.  Vari. Kõrgem Mina. Siin ka blogikokkuvõte. * Mina ise – usaldus enda vastu, enesekindlus, enesehinnang  ja ühendus iseendaga, oma tunnete, soovide, vajaduste ja piiridega.  Eneseväärikus. Vastutustunne. Isiklik vägi. Sisemine laps kui haavatud tunnete peegel ja kui meie loomingulisuse ja mängulisuse allikas. Blogikokkuvõte. * Südametarkus. Armastuse, andestamise, kaastundega seotud õppetunnid. Tingimustega ja tingimusteta armastus. Iseenda sisemine kriitik.  Andestamine on tee armastuse väe juurde.  * Hääle, eneseväljenduse ja tahtega seotud õppetunnid. Oma tõe väljendamine. Sõnade vägi. Helid ja alghelid. Blogikokkuvõte + Christiana osa: hääle vägi.  * Mõistuse, intuitsiooni, tarkuse ja teadlikkuse õppetunnid. Tõe eristamine, maailma nägemine “kolmanda silmaga”. Ühendus oma sisemise Tarkusega. Sümbolid, müüdid, unenäod, arhetüübid. Elu mõte ja eesmärk. Blogikokkuvõte. * Õppetunnid, mis seotud vaimse ärkamisega. Vaimuga ehk Loojaga teadliku kontakti loomine ja hoidmine. Karmaseadus. Vaba tahe. Isa arhetüüp. Surm. Ülesehitaja ja Looja. Blogikokkuvõte esimesest kursusest: Vaimsus argielus.

Kui neid ridu loed, siis võid märgata, et need on kõik väga suured ja mahukad teemad.
Iga valdkond on sügav ja mahutab palju! Ühtpidi oli see väga huvitav, teisalt aga päris väljakutsuv selliste teemadega iseenda sees tõtt vaadata.
Sageli juhtus, et juba enne kui järgmine koolimoodul algas, käivitusid nii mul kui mitmetel teistel peatselt käsitlemist leidvate teemadega seotud protsessid :)

See oli väga valgustav. Tundsin, et terve aja jooksul olid parasjagu fookuses olevad teemad justkui luubi all. Valgustasin kõik nurgad ja nurgatagused endast läbi. Mitmetest ustest sisse vaadates tuli sealt nähtavale moondunud, väändunud asju…

Miks see vajalik on?
Marina ütleb, et “See pole nii, et üks jama teise järel. See on üks ja seesama jama, mis ikka ja jälle tagasi tuleb.” Ja nii see on.
Et need teemad, millega elus pidevalt silmitsi seisame, enam üles ei kerkiks, tuleb seda toitev “allikas” kinni panna. Kusagil on mingi olukord, mis on meie puhast olemust moonutanud. Meile on õpetatud, et me ei tohiks ennast kuulata, end usaldada, end väljendada. Ja nüüd ei olegi me enam võimelised end kuulama, usaldama, väljendama… Ega oska seda ka teistega seoses teha. Me ei saa arugi, mis meis toimub. Miski on meid ära lõiganud meie turvatundest, usaldusest elu, inimeste, iseenda, meest/naiste vastu. Mis see on? Mis hoiab meid läbi ajaloo veel tänagi oma kütkes?
Vahel nii, et me sellest enne ise arugi ei saa, kui keegi tähelepanu ei juhi… Väga südamesse läks mulle ühel mu koolitusel ühe tunnustatud lastekirjaniku sõnad, kes ütles, et “"olen 40 aastat kuulnud kõrvus oma õpetaja sõnu, et sina ju ometi ei oska kirjutada! Ja iga kord uut raamatut kirjutama hakates, kuulen neid sõnu ja kahtlen endas…”

Mõned nopped holistika põhimõtetest: * Inimene on tervik, mille osad (keha, mõtted, tunded, hing ja vaim) on omavahel lahutamatult seotud ja mõjutavad üksteist. * Inimese põhiolemus on hea. Eluprobleemid, halvad mõtted, negatiivsed uskumused, viha, ängistus, kadedus – need on kõik nagu pilved, mis varjutavad su sisemist säravat, armastavat ja rõõmsat olemust. * Inimese probleemide peapõhjus on see, et inimesel puudub kontakt iseendaga, oma minaga (oma kehaga, mõtete, tunnetega, oma hinge ja vaimuga); * Iga inimene loob ennast oma valikute kaudu. Millised on oma minevikus tehtud valikute ja võimalike tulevikuvalikute tagajärjed? Ja milliseid alternatiivseid valikuid veel on? * Reaalsus eksisteerib sellisena, nagu inimene seda tajub ja mõistab. Iga inimese sisemaailm on erinev. Elus toimuvast olulisem on tähendused, mida inimene annab iseendale ja oma elule – millist lugu sa iseendale oma elu kohta räägid? * Holistilise teraapia  eesmärgiks on aidata inimesel saavutada endale sobivat elukvaliteeti. Selleks aidatakse tal teadvustada iseenda vastutust oma heaolu eest ja teha muutusi mõtteviisis, elustiilis ja tegevuses (parandades sellega ka tervislikku seisundit).

Esimesel õppeaastal sai vaadatud igast uksest korra sisse ja siis edasi mindud. Nii mõnelgi teemal sai vaid korra katet kergitatud.
Järgnevate aastate jooksul sai nende sisemiste teemadega edasi töötatud, sügavamale – juurteni ja algpõhjusteni mindud. Lõpuni läbivalgustatud, mis valgustamist vajas.

Foto: Dylan Guest
Sai nende sisemiste moondunud minadega – jalutute, kätetute, silmitute… haavatud südamete ja enesekriitiliste minu erinevate nooremate minadega korduvalt kohtutud. Erinevas vanuses - lapsepõlves, teismeeas, noores täiskasvanueas… Sai mahasurutud valud uuesti läbi kogetud, iseennast kuulatud, armastatud, toetatud. Andestatud endale, andestatud teistele. 
Ei olnud lihtne oma lapsepõlve seikadesse vaadata. Tol ajal ei olnud palju teadlikkust ega südame järgi tegutsemist. Minu ema sündis sõjajärgse lapsena. Kust olekski pidanud tolle aja naised peale sõjakoledusi võtma julguse järgida oma südant ja hoida head ühendust iseendaga?! Ikka järgiti dr.Spocki ja vitsakasvatust. Kellelgi ei olnud aega ega oskust kuulata, mida üks väike inimene vajab. Ammugi ei õppinud mina seda iseenda sees kuulatama. Nii reageerisin täiskasvanuna pigem sellele, mis väljaspool toimus, ega olnud ühenduses sellega, mis seespool oli, mida ise vajasin ja soovisin.


Mul läks kaua, tervelt neli aastat, enne kui suutsin lapsena saadud hingehaavu lõpuni tervendada. Näha seda, millist koormat mu ema kandis ja suuta talle südamest andestada. Eks ma olin ju juba lapsena nagu tulesäde. Ja mida aeg edasi, seda suuremaks tuli kasvas…, olles tugev ja kohati kontrollimatu… see võis tõesti olla päris hirmutav.

Nüüd olen õppinud iseenda tuld armastama, austama ja valitsema.

Palju samme on iseenda sees käidud nende kooliaastate jooksul. Nähtud äärmiselt põnevaid sisemisi maastikke! Olen saanud selle kooliaja jooksul nii palju kingitusi – iseenda sisemaailmas ja ka välismaailmast. Tõesti, tänulikkuse ja sooja kodutundega mõtlen sellele koolile…

Toon välja mõned kingitused – n.ö. uued jooned minus, mis praegu meelde tulevad (+ üks väike blogikokkuvõte): * Tundetarkus ja ühendus reaalsusega. Sain aru, et päikeseline taevas, mis mind enne kooli ümbritses, oli kohati… joonistatud. See polnud alati päris – ma ei olnud võimeline nägema fassaadi taha. Ma ei tea, kui mõistetav see tundub… minu jaoks oli see päikesepaiste reaalne, aga ühendust kõigi enda osadega polnud. Olin eesriide vahele tõmmanud, et hakkama saaksin. Igal juhul mõistagi parem kui õnnetusehunniku otsas istumine :D Näiteks tundus mulle aastaid, et vitsakaristus ei tähendanud mulle lapsena suurt midagi. Aga kui ükskord see uks lahti tuli ja see valu välja sai… siis see oli ikka väga valus. Aga samas – see valu, sügavatesse hingesoppidesse peidetud valu, alandus, häbi ja viha – oli mind alati minu emast eemal hoidnud. Alateadlikult, igaks juhuks, ei lasknud ma teda ligi. Hirm oli haiget saada, kaitsed olid alati püsti... ise aru saamatagi, miks. Nüüd ei ole enam vajadust antenne püsti hoida, valu on teadlikkusesse toodud ja vabastatud.  Mitmekümne tundenüansi asemel on paljudel inimestel vaid “head” ja “halvad” tunded. Täna tean, et tunded on head ja helded õpetajad ja juhendajad. Neid ei tasu peljata… Viha, pahameel ja ärritus viitavad sellele, et keegi on meie piire ületamas (võibolla me ise ei väljenda ennast?), kadedus annab viiteid sinu sisemiste soovide ja igatsuste suunas; puhas häbi ja piinlikkus meenutavad meile meie ekslikkust, õpetavad meid vastutust võtma ja teisi austama; jne. Kõik tunded on lubatud, head ja teretulnud. * Tundlikkuse ja teadlikkuse kasv. Koos julgusega oma tundeid tunda, iseennast märgata tekkis tundlikkus. Verbaalselt polegi seda ehk kõige lihtsam selgitada. Aga oskan iseennast ja teisi paremini kuulatada ja mõista. Ka seda, mida palja silmaga ei näe ja kõrvaga ei kuule.  Tajun selgemalt, märkan rohkem  ja olen rohkem kohal. Elu toimub praegu. * Suhete paranemine. Kõige olulisemate suhetena tooksin ära suhted iseenda, oma ema ja oma isaga. Viimasega polnud me suhelnud 25 aastat…  Olin ta oma elust ära kustutanud. Kuni mõistsin, et suhe isaga – see, kuidas mina seda näen – on algmustrina (naise jaoks on isa esimene suhe mehega) väga oluline. Nii hea on armastada ja austada iseennast. Olla hea sõber kõige “nahalähedasema” inimesega, kes elus eales olla võib! Ja kindlasti olen tänu tänastele teadmistele ja teadlikkusele parem ema oma lastele, kui ma eales muidu oleks osanud olla. * Ja julgus lükata end lahti tööandja kütkeist ja tegutseda ettevõtjana – usaldades ennast ja elu, teenides oma elueesmärki, jagades inimestega oma kingitusi, oma ande. Jagan rõõmu ja tänulikkusega saadud õpetusi oma koolitustel ja kursustel. Aitan läbi koolituste, arenguprogrammide ja nõustamiste-teraapiate kaasa inimeste (ja ettevõtete) teadlikule arengule ja – nende teadlikkuse kasvule.  Koos teadlikkusega pääseme me ligi oma sisemistele ressurssidele ja oskame oma elu suurema rõõmuga elada.  Viimasel ajal on mind kutsutud erinevatesse kohtadesse naisteringe ja naiselikkuse kursusi tegema – et me naistena saaksime ühendust iseendaga ja oma ürgse naiselikkusega. (vt. http://www.teadlikareng.ee )

Kokkuvõtteks
Läksin õppima, et oma teadmisi ja oskusi kasvatada. Üllatuskingituseks sain kaasa hea ühenduse iseendaga ja end armastava Mina. Täielik boonuspilet!
Väga hästi iseloomustab ja võtab tulemuse kokku Charlie Chaplini luuletus “Kui ma hakkasin ennast armastama”.

Aitäh Sulle, Marina, et oled oma sügavate teadmiste ja nakkava huumoriga mind nii palju inspireerinud ja teadlikkuse juurde toonud! Aitäh Sulle, Katariina, Su rahumeelse ja kannatliku olemasolu ja toetuse eest!

P.S. teen millalgi ka postituse raamatutest, mis mind eriti kõnetasid. Ehk saab keegi lugemis-mõtlemisainet, teeotsa edasiminekuks.

Kuidas ometi olla, kui kõik on pidevas muutumises?

Me loome oma tõde kogu aeg uuesti. Õigemini oma ühendust Tõega.
Ühel hetkel võib olla see selge nagu värske hommikune allikavesi. „Oh, ma nüüd lõpuks tean! Ma mõistan... Küll on hea tunne... Olen vist kohale jõudnud.. :)“ kõlab meie sees. Ja järgmisel hommikul – nagu minagi sageli kogenud olen – on see uduse loori taga varjus ja ühendust kuidagi ei saa.
Sellepärast need, kes me oleme sisemise rahupaigaga, Tõe ja Ülima Armastusega ühendust saanud, otsime nagu ikka ja jälle uuesti. Püsima sellesse õndsasse seisundisse jääda on kuidagi erakordselt keeruline. Ja eks valgustunuteks me nimetamegi neid, kes on suutnud sellesse seisundisse püsima jääda.
Mulle tundub, et vähemalt Eestimaa peal on palju neid, kes on valgustatuse hetki korduvalt kogenud. Sealt meie igatsus seda jälle kogeda, selles ollagi. Hoida seda seisundit... aga teatavasti on ainuke kindel asi see, et kõik muutub. Mitte midagi ei jää püsima. Kõik ON pidevas muutumises.

Seepärast on hea ikka ja jälle leida meeldetuletust Tõest. Armu kohalolust. Keskenduda tänulikkusele. Esimest aitavad meeles hoida sõbrad – vennad ja õed, kellega tunned ühendatust. Nagu Sofikene eelmise loo peale kirjutas: „Tean, aga olin unustanud.“ Unustuse loor on kerge üle meie laskuma. Õhtul veel oli kõik nii selge... ja täna... olen segaduses. Kuhu see küll kadus?
Ja kui hommikune argirutt peale tuleb, on lihtne ära kaduda. Peas siblivad igasugused mõtted, meel on pungil täis algava päevaga seotut... oleme oma tähelepanus juba kontoris, kliendikohtumisel või sellel, mida veel teha tuleb... Igatahes ei ole me enam siin, selles hetkes, mis on. Aga see hetk on ainus, mis on.

Kui suudad võtta hommikul aega, et tähelepanu enda sisse viia (meditatsioonis või ka lihtsalt vaikses hetkes, tee- või kohvitass käes), ja lubada olla kõigel mis on, on ühenduse seisundi kogemisel rohkem võimalust.

Ja Armu kohalolekut - võib tegelikult kogeda iga hetk... Selleks on vaja lihtsalt aeglustuda. Aeglustuda... peatumiseni. Ja selles hetkes märgata seda mis on.
Tule vaikne naksumine kaminas, puud hõõgumas punakasoranzilt, tulekeeled liikumas nagu silitamisi piki puuhalgude krobelisi kehasid, aegajalt justkui ootamatust rõõmusähvatusest sädemeid välja paisates..., õhksoojuspumba kauge ühtlane mühin, kella monotoonne tiksumine, kõrval magava koera nohin, iseenda südamelöökide kume põksumine... tajun kuidas mind ümbritseb krõbekülm talvehommik... hommikupäike värvimas hahetavat taevast ja lumistes kasukates puid lillakasroosaks... Mitte ühtegi mõtet ei ole...  on vaid see hetk... täis ääretut tänutunnet ja aupaklikkust elu vastu... Ja ujun elu lõputus Armastuse ookeanis.

Kui Sa ei taju, määratus Armastuse väljas sa viibid, siis alusta sellest, et tunneta oma olemuse piiritut lõpmatust.
Selleks taju oma energiat, mis ümbritseb su füüsilist keha. Avarda seda (oma kujutluses või läbi tunnetuse), nii et kui keegi istuks su kõrval, siis su energia võtaks tema oma mulli sisse. Nüüd avarda seda veelgi... nii et su energeetilised piirid ulatuksid toa/korteri/maja seinteni... sealt edasi kvartaliservadesse... linna või maakonnapiirini... üle terve Eestimaa... valgudes üle kogu maakera... avardudes veelgi... Kuuni.. Päikeseni... viimaste planeetideni meie päikessüsteemis... luba sellel valguda veelgi kaugemale... taju tervet galaktikat oma energias olevana... ja sealt veel edasi... Sul ei olegi piire. Meil ei olegi piire. Oleme lõputud energeetilised olendid.

Isegi kontoris olles on võimalik seda ühendust luua. Kuigi nõuab pingutust, sellal kui looduses olles juhtub see pingutuseta. On hea, kui saad minna oma vaimusilmas või mõne foto abil ilusasse looduslikku paika. Looduses olemine aitab alati saada ühendust Elu lõputu olemusega, Looja võrratu loominguga, lummab hinge, paneb peatuma ja märkama.  Mingem metsa :)

Hetke püüdis kinni: Janek Laanemäe

Olen väga tänulik, et mul on praegu palju aega. Nii palju on võimalust elu ilu kogeda.

Võti on sinu taskus

Aastaid tagasi, kui veel (Sampo)pangas töötasin, siis öeldi kunagi ühel koolitusel, et “ma tean, et te arvate, et majandusinimestel ei ole loominguga mingit pistmist, aga see, mida te teete, on ju ka looming”. Mäletan, et mõtisklesin tookord selle peale ja see nihutas mu maailma. Varem arvasin ikka, et loomeinimesed on kunstnikud, luuletajad ja kirjanikud. Aga tõesti, see ei ole ju nii! Kõik, kelle käes midagi sünnib või kujuneb - loob.

Majandusvaldkonnas, äris on see kasvõi uue toote või teenuse turule toomine või olemasoleva arendamine. Samuti on see viis, kuidas kliendile läheneda. Kuidas muuta oma lähenemisviisi vastavalt kliendile. See kõik on ju looming!

Täna tean, et igapäevaelus oleme me kõik loomas. Olenemata sellest, kas me seda ise märkame, kas me oleme sellest teadlikud või mitte, oleme me loojad. Me loome igal hetkel oma elu.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
iga sõna või mõte, mis kunagi öeldud
jääb kuhugi alles
…on öelnud Karl Ristikivi juba ammu aega tagasi.

Ja see on tõesti nii!
Ma tajun väga selgesti, kuidas kõik, mida me ütleme, mõtleme või tunneme, on vibratsiooniline võnkumine meie füüsilisele maailmale vastavas  mittefüüsilises maailmas (nagu heli taga on helilaine, on ka meie sõnade, mõtete ja tunnete taga laine). See mittefüüsiline  maailm on Väli, nagu kvantfüüsikud ütlevad. Ja selle mittefüüsilise välja väljendus on füüsiline maailm.

Ja kuna füüsiline maailm saab loodud suuresti meie enda sõnadest, mõtetest ja tunnetest, siis uskuge või mitte, aga nii me ise loomegi oma reaalsust. Kõik see, millised olukorrad ja inimesed meie ümber on, on teatud mõttes meie enda looming.
Muidugi võib end lohutada, et eks siin on paras ports ka ettemääratust ehk nn. karmat. Aga  ka see on just selleks siin, et me õpiksime ise asju ümber mängima.

Tean ja olen kogenud, et kogu vastutust esimese hooga enda peale võttes võib see maadligi vajutada… Siin tasub meeles pidada, et see ei ole kõik sugugi SINU vastutus,  kes sa kannad seda keha ja seda nime. Mina usun, et oleme selle “mängu” stsenaariumi endale paika pannud juba ammu enne siia ellu tulekut, enne kehastumist.

Ja sellised kaardid on Sulle kätte jagatud.
Kuidas mängid? Kas viskad kaardid nurka ja ütled, et see pole õiglane jaotus, tahan uusi kaarte saada?

Või vaatad, mida nende ressurssidega, mis olemas on, teha annab? Ja võtad sellest maksimumi?

Kuidas rakendad oma ressursse?

 

Tjah, muidugi võtab ka mind aegajalt kukalt kratsima, et miks minu füüsiline reaalsus praegu just selline on? Eriti kui siin on midagi, mis ei rõõmusta.

Aga küsimus “mida ma siis valesti olen teinud?” kannab süütunnet ja ei ole õige küsimus! Nagu mu kursaõde Mare ikka ütleb: “Kui ma olen oma vibratsiooniga selle endale kutsunud, siis tuleb see omaks võtta.“  See lihtsalt on nii nagu see on ja olemasoleva aktsepteerimine teeb lahti uued uksed.
Vii fookus mujale ja küsi: “Mida ma soovin? Millisena ma tahaksin oma elu kogeda?”

Olen seda nii palju kogenud, kuidas ainult soovist, otsusest või tunde muutmisest piisab. Me lihtsalt ei näe, kuidas kogu maailm joondub ümber… Universum hakkab nagu iseenesest pakkuma võimalusi. Meil tuleb lihtsalt märgata ja vastu võtta.

Niisiis, kuna suur osa meid ümbritsevast maailmast saab loodud läbi meie mõtete ja tunnete,  siis on hea olla teadlik, et mida me siis mõtleme ja tunneme. Kuidas seda teha?

Oma mõtteid ja tundeid jälgida ei olegi esimese hooga kõige lihtsam. Pealegi  tundub see jube tõsine asi... Hehee, eks meie reaalsus on see, mida me näeme – nii et see on nii, kui seda nii võtad… Muuda fookust.
Sest tegelikult ei olegi see mitte niivõrd “jälgimine” kui hoopis “märkamine”. Ja see on ikka päris lõbus, no mina saan ikka küll iga päev itsitada :) Tore kaasnähe on, et selle tegevuse juures läheb ka suhe iseendaga järjest paremaks ja kogu aeg on lõpplahe kaaslane omast käest võtta.

Meie pead läbistab päevas erinevate andmetel 85,000 mõtet (ja millest lõviosa on korduvad).
Kui mõte võib tõesti kiiresti ära lipsata, siis võib alustada oma sõnade ja väljaütlemiste märkamisest – siin on meie mõttel juba nii palju vormi, et me saame seda kuulda ja näha – lihtsamini kinni püüda.
Kas sa ütlesid/mõtlesid, et teist tunnustada või hoopis kritiseerisid? Kas sa väljendasid seda, mis sulle ei meeldi või seda, mida Sa soovid?

See kuhu läheb meie tähelepanu, sinna läheb meie energia. Ja see kasvab. See on üks väga oluline Universumi seadus, mida meeles pidada. Millel on Sinu tähelepanu? Sellel, mida EI soovi või sellel, mida soovid? See, millel on Sinu tähelepanu, see hakkab Sinu elus kasvama.

Sõnadel ja mõtetel on nii palju mõju seepärast, et need on ühendatud tunnetega. Tunne on mõtte peegeldus kehas. Mõtle mõtet ja sa tunned seda kehas. Sõnad ja mõtted võimendavad tundeid, toidavad neid. Ja need mõtted käivad ju korduvalt ja korduvalt ja korduvalt… sageli meie nii alateadlikes kihtides, et me ise ka ei märkagi, kui palju toitu ja jõudu me anname sellele, mida tegelikult me oma ellu ei soovi. Aga juba sõnade ja mõtete äramuutmisest võivad tunded muutuda.

Tunded on suuresti kuldvõtmeke oma elu loomise juurde. Aga, et selleni jõuda, on vaja läbida teinekord paras võsastik.

Esimene, mis on ehk kõige suurem müüt, mis hoiab paljusid (eriti mehi) vangis, on see, et tunded on naiste pärusmaa.
“Mina olen asine (eesti) mees ja minul ei olegi eriti muid tundeid kui et kas on hea, normaalne või on halb.” – ma usun, et see mõte polegi nii harv. Aga – ole tähelepanelik - juba selle mõttega loob ;)
Tegelikkuses on meestel täpselt samasugused tunded nagu naistel. Naised on lihtsalt tundlikumad neid märkama… ja neil on selleks n.ö. parem varustus. Ja eks naistel liigub tundeid rohkem ja ka nn. emotsioonidena, mis võivad olla tõesti lihtsalt kui tundevari – kord tuleb, kord läheb.

Miks on tunnetega tegelemine nii keeruline? Siin on mitmeid põhjuseid.
Esiteks ei ole paljud meist oma tunnetega üldse kontaktis (erinevad põhjused, peamiselt lapsepõlvest, on õpetanud meid oma tundeid kõrvale lükkama, sest nii on lihtsalt lihtsam. Või on see olnud ainuvõimalik viis elada) – nii tundub inimesele, et ta ta ei tunnegi midagi, aga tegelikult on tunne  lihtsalt alla surutud.
Teiseks inimesed kardavad tundeid, mis ei ole nn. “head tunded” – hirm, viha, kadedus, kurbus ja nende tuletised pahameel, ärritus, trots, pettumus… Siin on ka mitu põhjust. 
Me kardame tundesse ära uppuda ning enam mitte välja saada. Varasemat kogemust end tundesse lubada ilmselt ju ka pole varnast võtta. Ja nii me ei julge seda tunnet kogeda, sellesse sisse minna. Paradoksaalelt aga tunne kaob, kui tundeenergia on ära kasutatud. Ja tekib selgus. Või asendub “paha” tunne lihtsalt hea tunde ja rõõmuga (kui me muidugi seda “paha” tunnet oma mõtetega ei toida, vaid lihtsalt tunneme ja kogeme tunnet). Viha all näiteks ongi peidus rõõm. 
Miks me ei julge oma tundeid tunda? Enamikule meist ei ole lapsepõlves lihtsalt lubatud neid “pahasid” tundeid tunda. Niisiis me lihtsalt ei oska, arvame, et see on midagi halba. “Ära nuta… kõik on hästi…” – “Kui sa nii ütled, siis sa oled halb laps!” – “”Meie peres küll nii ei tehta/öelda!” jne.  Ja nii me olemegi õppinud, et selliseid tundeid ei ole hea tunda ja oleme õppinud need iseendagi eest ära peitma.

Aga see on üks suur vale!  Sul on õigus tunda kõiki Su tundeid. Tunded on väga tähtsad, sest nad kannavad Sinu jaoks olulist informatsiooni. Ja ei ole olemas häid ega halbu tundeid. On tunded, mis näitavad, et oled õigel teel ja on tunded, mis näitavad, et miski ei toimi nii nagu peaks.
Lihtsalt tundeenergiaga tuleb osata töötada, tuleb osata seda suunata.

Näiteks, nagu minu õpetaja Marina Ebert ütleb: “Viha (ja selle väiksemad “sõbrad”) on kui psüühika häiresüsteem, mis hakkab tööle, kui Su vajadus on rahuldamata” – sa ei saa seda, mida sa tahad.
Viha, pahameel, ärritus – nad tõmbavad Su tähelepanu piiridele, millest on üle astutud, piirangutele, millega sa kokku puutud; haavale või valule, millest on üle vaadatud või mõnele osale sinust, mis vajab muutmist.
Viha ülesanne on taastada tasakaal ja heaolu. Kui seda ei tehta, jäävad muutused tegemata…
Kui Sulle tundub, et Sul ei ole jõudu või mõju seda olukorda muuta ja sa selle tunde enda sisse surud-peidad, siis see on nagu endale herilase püksi pistmine lootuses, et kui sa suminat enam ei kuule, siis on kõik hästi… Varem või hiljem on sellel hävitav mõju… kas suhetele iseendaga, teistega või oma tervisele…

Kadedus näitab Sulle kätte Sinu igatsused, Sinu soovid, Sinu vajadused. Mida Sa soovid? Mida Sa vajad? Kadedustunne aitab Sul teadlikuks saada.
Aga keskendudes kadedusele – et temal on ja mul ei ole - keskendud Sa mittesaamisele. Tähelepanu on väga tugev energia.
Täna kadedustunnet, et ta aitas Sul teadlikuks saada ja keskendu soovitule, mida sa tegelikult soovid.
Kuidas see sinuni võiks jõuda, polegi nii väga sinu asi. Hoia kujutluspilti, tunneta kuidas sa ennast tunneksid, kui Sul see olemas oleks…nagu see juba oleks…  ja usu, universum paneb asjad liikuma. Ühel või teisel moel. Võibolla ütleb keegi midagi või tuleb sul idee, kuidas selleni jõuda. Võibolla tuleb see ise sinuni, aga võibolla tuleb sul selleks midagi teha.

Praegusel ajal on minu meelest manifesteerimine – oma soovide ellu kutsumine veel eriti kiiresti täituv. See aga tähendab, et me peame olema väga tähelepanelikud, mis mõtted-tunded meis on :) . See võtab kõik kogu aeg kuju.

On nii palju võimalusi, kuidas seda kõike teha. See ei ole ainult mõtlemine, kuigi ka teavustamine on sageli vajalik. Mõtlemine on hea, aga tegutsemine on parem, nagu ütleb Kaidi Laur, minu inspireeriv kursaõde. On erinevaid harjutusi ja praktikaid, mis toetavad, et puhastada oma meelt ja keha vanadest tunnetest ja mõttemustritest  ning tegevusi ja ideid, mis aitavad luua enda ümber sellist maailma, mis täidab sind rahu ja rõõmuga.
15-16.06.13 on tulemas ka üks vastavasisuline kursus. Kui Sul on huvi, uudista siit: http://sikisunshine.blogspot.com/2013/06/elamise-ja-olemise-kunst-tee-sisemise.html

Selles postituses olen kasutanud 14-aastase võrratu fotograafi Zevi autoportreesid http://www.demilked.com/surreal-self-portraits-14-year-old-fiddle-oak/

Kingitused Rishikeshist. Või hoopis… Narniast?

Väga huvitav on Indiast tagasi olles tajuda, kuidas kogemus järjest kohale jõuab. Selgineb ja kristalliseerub. Oli väga-väga võrratu! Olen endale väga tänulik, et julgesin selle otsuse teha ja minna. Usaldada, et kõik, ka kodused asjad korralduvad. Ja nii see oligi!
Kindlasti  saab see aeg seal Rishikeshis olema minu Elu Hetkede Raamatus väga oluliselt kohal.. et mitte öelda, olles üks minu elu tipphetki. Niinimetatud tipukogemusi on õnneks viimasel ajal tõesti järjest rohkem ja rohkem :)

Puutusin kokku nii sügavate väärtustega… inimestes ja iseenda sees. Tundsin palju rõõmu ja elulusti, sillerdav rõõmus naer oli igas päevas mu saatja. See oli nii tore! Sain kogeda soojust, tähelepanu ja armastust. Nii tingimusteta ja täielikult, et mulle jäi vaid üle avaneda ja rõõmus ja tänulikkuses vastu võtta.

Kogesin õrnust, pehmust, kergust ja  paindlikkust… aga ka kannatlikkust, pühendumist, kaastundlikkust, iseendaga rahusolemist ja sisemist kindlustunnet… ja elurõõmu ja mängulisust.

Sain esmakordselt nii tugevalt ja järjepidevalt kogema kundalini tõusu - energeetilisi vibratsioone ja üldse erinevaid energiad. Seda nii läbi tantrakoolituse, mitmete praktikate kui suheldes erinevate inimestega ja külastades erinevaid pühapaikasid. Rishikesh, see püha linn, on energeetiliselt väga avatud ja helde!

Tajusin, kuidas energia on seal igal pool nii pehme, sujuv ja paindlik. Eestis on nüüd kevade tulekuga see ka pehmemaks läinud, aga kui talvel (märtsis) tagasi tulin, siis kogesin, et kõik oli ka energeetiliselt külmunud ja teatud moel… nurgeline ja jäik. Eks inimeste teatud jäikust ja “oma ruumi” hoidmist on siin ikka. Vaja on lihtsalt ise teadlikuks jääda, ise avatusse jääda. Nii kogen sageli, kuidas  ka ümbritsevad, sageli täiesti võõrad inimesed, avanevad. Ja see teeb neile endile ka rõõmu :)

Rishikeshis oli nii kerge saada ühendust oma voolava ja naiseliku Shakti energiaga. Sain tundma ja kogema, mida tähendab ütlus, et “naiselik veetlus – see on oskus laadida endaga õhku”. Ütleks, et see on pigem võime kui oskus:) sest midagi TEHA selleks otseselt ju ei saa. See on võrratu tunne, ja ma soovin, et kõik naised saaksid seda kogema!

Mäletan, et viimastes kooseludes olin takerdunud teatud maskuliinsesse energiasse… olin naisena ka mehelikku vastutust ja tegevusi oma õlgadele võtnud. Nii hea on nüüd tunda, et minus ei ole enam seda kohati lausa tugevat maskuliinsust, minus on puhas, pehmelt naiselik ja vastuvõtlik energia! Sihiteadlikku ja loovat energiat on muidugi ka igal naisel vaja :)

Palju tarkust ja palju tervenemist. Mitmed mu varasemad mustrid tulid väga selgelt nähtavale. Ja selles kohas ei olnudki sugugi raske neist lahti lasta ja uuesti valida :)

Kui ma esimest korda Rishikeshi minnes tundsin, et lähen tundmatusse ja määramatusesse, siis seekord hakates tagasi tulema, tundus mulle, et hoopis nüüd lähen (tulen) täielikku teadmatusse.
Olles märtsis otsuse teinud uuesti minna, tundsin, nagu ma peaksin oma minekut muudkui kuidagi õigustama… eks see otsus, nii kiiresti tagasi minna, tekitas mu ümber mõistmatust. Aga nagu üks mu sõber hästi ütles: “The heart has reasons the mind could never understand”. Nii see on. Nüüd ma tean, et sageli saamegi me neist põhjustest aru alles hiljem.  Pealegi tunnen ma täna, et kogu selle looga on midagi suuremat kui mina…

Midagi on selle Rishikeshiga veel. Seda on isegi natuke keeruline kirjeldada…. 
Algul oli see koht nagu iga teinegi… majade, inimeste, tegevuste ja loodusega, lindude ja õhuga. Aga ühel hetkel hakkasin ma nägema ja tajuma mingist kihist läbi. Ja mulle avanes nagu teine maailm… Sügavam, sisemine, nagu muinasjutumaailm, nagu teine dimensioon.
Esimese hooga meenutas see Alice´it, kes jäneseurust läbi kukkudes jõudis võlumaailma. Aga too oli seal nii neurootiline maailm, kuhu tema sattus… Nii et see oli siin pigem nagu muinasjutuline Narnia... kuhu pääses läbi riidekapi... Ja kus sinna sattunud tegelased said ühendust oma sisemiste väärtuste, võimete ja ressurssidega…  või Neverland (Eikunagimaa), kuhu pääses koos Peeter Paaniga lennates...
See on hoopis teine maailm... teised seadused, teised reeglid... oluliselt peenemad…. põnevad ja mängulised, mitte nagu seal teisel pool, hihh...

Teisel korral, aprillis tagasi minnes ei olnud ma kindel, et kas ma saan enam (kunagi) ühendust selle õige Narniaga... õige Eikellegimaaga... Aga sain! See ootas mind… ja niipea, kui jala Laxman Jhula sillale asetasin, tundsin, et olen seal. Olen kodus.

Eks näis, mis Elu edasi toob :) Põnev!

Namaste.

Lugesin oma viimast sissekannet enne Indiasse sõitu …On kuidagi eeltähenduslik, et olin valinud tsiteerida Paulo Coelhot. Sest kõige enam toetas mu rännakut Paulo Coelho kõige esimene raamat “Maagi rännak”. See resoneerus nii tugevalt sellega, mida minagi kogesin, ainult teises kontekstis.

“Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub Sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste inimeste suhtes. Ja iga kõige väiksemagi teene võtad Sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu milegagi, mida mäletada oma elupäevade lõpuni. Kuna kõik asjad Su ümber on uued, näed Sa neis vaid ilu ja oled õnnelik, et elad.”

Täpselt nii see oligi. Tajusin, et märkasin rohkem kui varem. Iga hingetõmbe juures olin kohal ja võtsin vastu kõik selle ilu (ja ka kohatise ebamugavuse ja oma piiride laiendamise), mida Elu mulle järjest kinkis.

Mõistsin ka seda, et 2008.ndal Indias käies ja kinnises ashramis elades, ei olnud ma üldse Indiat näinud. Eks ma nüüd nägin seda ka vaid läbi ühe linna silmade läbi, aga see oli märksa enam kui eelmisel korral. Kogu aeg ühes paigas kohal olemine loob suhte selle paigaga. Ja täna ma ei imesta enam üldse, kuidas Rishikeshis  kohatud rändurid juba vaat et aastakümneid igal aastal siin käinud.

Eks kogetut on praegu veel raske sõnadesse põimida. Tunnen, et India, õigemini Rishikesh, loksutas minus olevad mustrid paigast lahti. Ja alles nüüd, kodus olles, olen ma nägemas, mis mustrid need olid. Näen täiesti selgelt, kuidas need vanad mustrid on oma kuju minetamas, lagunemas ja kuidas ma olen valimas uusi lähenemisi. Neid, mis toetavad minu elu, sisemist rahulolu ja õnne järjest enam.

Kogu reisi võtavad väga hästi kokku Mooji sõnad: “If you choose life, life chooses you. “ Eesti keeles: “Kui valid elu, valib elu sinu. ” Nii see tõesti on!

Mida ma siis nägin, tegin, kogesin…? Kõige esimene, mis tuleb – India on kontrastide maa. Nägin musta ja valget, püha ja räpast, endassehoitust  ja avatust… jpm.
Esialgu nägin Indiat, millisena see paistab (värskelt turvaliste koduseinte vahelt tulnud) valge inimese silmade läbi, kes on ebakindel ja kardab, et kohalikud näevad temas vaid rahakotti. Eks seda on palju ja me olemegi ju nende elatusallikas. Aga mida aeg edasi, seda enam nägin Indiat, mida võib täiesti usaldada, mis on avatud ja abivalmis. Aga eks see on vastastikune… Nagu mu kohalik sõber ütles, et ta pole enne näinud valget turisti, kes hooliks nii palju restoraniomanikust, poepidajast või oma majutuskoha teenindajast… :)
Nagu sees nii ka väljas, kogen seda kogu aeg.

Nautisin parimat teenindust maailmas– minu ja paljude teiste vaieldamatult lemmikus söögikohas Ganga Beach Cafe.  Peale seda, kui esimesel nädalal sai käidud läbi kõik ümberkaudsed toidukohad, sai Ganga Beach Cafest minu teine kodu.
Küll on tore astuda uksest sisse, kui Sind võetakse vastu kui vana sõpra – “Namaste, Signeji, how are You?”

Namaste on sõna, millega indialased tervitavad. See on märksa enam kui tere. ““Hello” või “Hi” ei tähenda ju tegelikult midagi”, ütlevad nad ise. Namaste tähendab seda, et ma tervitan Sind sellisena nagu Sa sügavaimal tasandil oled - kummardan Sind ja jumalikkust Sinu ees.
Jumalikkus minus austab jumalikkust Sinus. 
“Namaste” tuleb sanskriti keelest, kus Namah tähendab “kummardama”, ja “te” – “Sind”. Aga nagu enamikel sanskriti sõnadel ei ole tähendus nii lihtne ja ühene. Lisan siia pildina ka ühe pikema kirjelduse selle sõna tähendusest.

Ja sõnaliide –ji – lisatakse ülima austuse märgiks.

Ja kõige selle juures ma ei imesta, et Ganga Beachi omaniku ja peremehe (kes meid ka peamiselt teenindas) tema nimi on Mohan – mis tõlkes tähendab “lummav”, “vaimustav” või “võluv”. Muide enamik India nimesid tähendab midagi, nii et nad olid väga üllatunud, et meie nimed ei tähenda midagi…
Imetlesin, kui palju Mohanil jätkus sooja tähelepanu kõigi oma külaliste jaoks, kuidas ta oma energia ja olemusega lõi õhkkonda… nii et (eriti õhtuti) seal istuvad, omavahel võõrad inimesed, oleksid nagu olnud üks mõnus ühine seltskond… jään seda väga-väga igatsema :)

Nägin kohalikke kodusid, kuidas ülimas lihtsuses osatakse olla õnnelik ja rahul sellega mis on. (Paratamatult meenusid meie kodud, mis on häärberid nende kodude kõrval… ja kuidas nagu ikka pole küll… ikka tuleb rabada, lihvida, vuntsida…ja ikka pole nagu päris rahul…).
Süüa tehakse väikesel gaasipliidil, toitu tükeldatakse ja chiabattitainast rullitakse põrandal (põrandapinda on ju piisavalt, milleks mingeid laudu juurde tekitada!), väikestel marmortahvlitel ja selleks pole ruumi vaja enam kui paar ruutmeetrit… Ja millised keelt-alla-viivad road niimoodi valmisid! 
Ja kuigi päevinäinud ja väsinud, olid kodud puhtad ja hoolitsetud.

Ja ilmselgelt kõige  vaesemate ulualused, kes olid oma kodud lihtsalt jõesängi ehitanud… Tekkis küll küsimus, et kas jõesäng on päris tühi… et üldse ei täitu?

 
Muidugi oli ju palju ka neid, kes elasid päris tänaval, aga ma kahtlustan, et nemad küll kõige vaesemad ei ole. Pealegi ei olnud neil enamasti vaja kellegi eest hoolitseda…

Nautisin iga oma ihurakuga kohalikku kööki (vähemalt esimestel nädalatel... hiljem oli energia nii kõrge, et süüa polnud üldse vaja, hihh…) – nurr, kui sõnulseletamatult maitsev! Ja keha ei ole pärast üldse väsinud ega liiga täis, vaid lihtsalt nurrub mõnust :)
Mul ei olnud kordagi mingit probleemi seedimisega, korduvalt sai söödud tänaval (mmm… suu hakkab kohe samosade (õlis küpsetatud vürtsikad suupisted, mis kujutavad endast taignasse keeratud ohtrate vürtsidega maitsestatud purustatud kartuli, herneste jm köögivilja segu) või värskelt pressitud mahla järgi vett jooksma.
Oled Sa kunagi joonud päikese käes küpsenud, värskelt pressitud viinamarjade mahla?! Või küpse mango ja magusa laimi mahla… Ooeh :)

Rishikeshis süüakse vaid taimetoitu (ja ka alkoholi ei müüda kusagil) ning see on tõesti võrratult hea. Huvitav oli kuulda, kui suure teadlikkusega kohalikud inimesed, (peamiselt mehed!), rääkisid oma toitumisest. Mida nad eelistavad süüa hommikul, mida õhtul, mida jahedal ja mida soojal ajal – põhjendades vastavalt, kuidas ühe või teise toidu mõju oma kehas tuntakse. Ja kui teadlikud meie oleme (või näiteks meie mehed on, kes siin vastu rinda löövad, et “roheline on jänestele ja kui lihata pole söök?!”) ? Kui suur on teadlikkus oma kehast  ja keha tegelikest vajadustest siin, “arenenud kultuuris”?

Indiaskäigule pühendatud blogis võtan kindlasti kõik need teemad ka lähema vaatluse alla, siin tahaksin lihtsalt linnulennult ülevaate teha, nii põgusa ja ülevaatliku kui parasjagu minust välja voolab. Toidule pühendan kindlasti mitmeid artikleid – koos soovitustega, kus ja mida Rishikeshis süüa, kuni retseptide ja õpetusteni välja. Käisime seal kokakursustel, tõin kaasa mitmeid vürtse, maitseaineid, retsepte ja kokaraamatuid - hakkan järjest katsetama :)

Eks kindlasti tunnevad inimesed huvi, kuidas siis oli selle prügi ja rämpsu ja tänavatel liikuvate lehmadega. Miskipärast kütab see alati kirgi. Muidugi oli kurb vaadata suuremat sorti prügihunnikuid, aga ma võtsin seda lihtsalt nii nagu see on.  Tänavad olid minu meelest suhteliselt puhtad. Arvan, et suurlinnad mujal maailmas on märksa hullemad. 
Tasub tegeleda asjadega, mida ma saan mõjutada – olin oma prügi suhtes tähelepanelik, püüdsin seda võimalikult vähe tekitada (ei lasknud enam poes kaupu jälle uude kotti pakkida),  sorteerisin, viisin puuviljade jäägid jmt lehmadele. Kohalikud sussutavad sageli õhtuti oma kodu juures oma prahti põletada. Või viivad kohalikule, keset linna asuvatele prügimägedele – tühjadele kruntidele… Huvitav oli, et sellest prügilõhna üldse ei tulnud – meenutan võdinaga, kuidas meie prügilad vanasti haisesid… 
Ja oli kuidagi täiesti normaalne kõndida mööda tänavat, koos inimeste ja loomadega :) Eks nad ise ikka peletasid neid eemale nagu tüütuid kärbseid :))

 

Ega ma ei teadnud ise ka, miks ma Indiasse üldse läksin. Lihtsalt tundsin juba mõnda aega, et pean kusagile minema. Ja Rishikesh kutsus mind juba mitu aastat.

Mõtiskledes, et mida ma kogeda tahan, sain selgust, et mul on suur soov saada Rishikeshis ühendust veelgi sügavama pühalikkusega. Tegu ikkagi maailma spirituaalse pealinnaga, nagu öeldakse. Olin algul päris pettunud ja rahutu sellest, et see “pühadus ja pühalikkus” ei paistnud üldse avalduvat… Mõtlesin, et “hmhh… isegi mu igapäevases eesti elus on rohkem pühalikkust ja ühendatust Loojaga kui siin!”. Aga Rishikesh ilmselgelt kõigepealt vaatles mind… sest siis kui lahti läks, siis see oli nagu kiirteele oleksin sattunud… Nii intensiivne oli kõik :)
Ja “kuidas saab sellist ühendust üldse oodata ja tellida?!” :)) ajab mind praegu naerma. Kust ma üldse võtsin, et ma tunnen kohe pealtnäha ära, mis on ühenduses sügavama pühalikkusega ja mis mitte?! Nagu sellel oleks mingi vorm! :))  Jah, selleks et tekiks suurem ühendus, tuleb luua vastav ruum enda sees... 
“Where is no expectations, there is no limitations” nagu ütleb mu kallis sõber Elina. Niipea, kui lahti lasin ja vastu võtma hakkasin, tundsin end kui Alice imedemaal.

Muidugi on ka mitmeid sellised kohti ja ettevõtmisi, mis tunduvad meile pühaduse ja jumalikkusega enam seotud olevat ja me ootame neilt nagu mingit ilmutust... Eks nad ongi, väga otseselt, aga tõeline liikumine toimub ikka iseenda sees.
Päikeseloojangu pujad, aarti, raagad, Mooji satsangid, erinevad templid, pühakojad, Babade külastused, mantrate laulmine, püha Gangese jõgi ja enda pühitsemine selles… Isegi kui sa ei saa aru, kuidas see sulle mõjub, siis mõjub ikka. Miski minus lihtsalt laoti ümber… seda ei oskagi teistmoodi põhjedada, kui et toimus mingi energeetiline nihe. Sa ei pea saama aru hinduismist ja selle jumalatest, aga isegi läbi nende jumalakujude saad sa sellegipoolest otseühenduse suure energiaväljaga. Mõnede puhul oli see täiesti selgelt tuntav ja tajutav. Mida päev edasi, seda enam.
Minu meelest oli lõpuks isegi Rishikeshi õhk pühalikkusest ja Lord Shiva kohalolekust tiine.
Kirjutan kõigest lähemalt India blogis. Loodetavasti õige peatselt :P

 

Viimasel pildil on Shivalingad – Lord Shiva loova jõu ja viljakuse altarid. Enamasti on lingam (fallos) koos yoniga (vagiina), et pühitseda jagamatut ühtsust meheliku ja naiseliku, aktiivse aja ja passiivse ruumi vahel, millest pärineb kogu elu. Parempoolsel pildil on lingamil roosid, mis mulle kingiti (olin küll imestunud – Indias ja roosid!) ja milled ma koos oma palvega Shivale ohverdasin.

Kui ma arvasin, et ma lähen Rishikeshi kindla soovi ja kavatsusega osaleda erinevate kursustel ja palju joogatada (et saada ka oma elus joogarütm tagasi), siis elul oli mulle oma plaan varuks. Lihtsalt nautida ja elust rõõmu tunda. Kohe päris erinevatel tasanditel… Algul maadlesin sellega, et see mida ma siin kogen, on teistmoodi, kui plaanisin (kas pole naiivne!:)) aga siis sain aru, et minu meel, minu ego on teinud endale mingi plaani, kuidas asjad peaksid käima… Niipea kui lõdvestusin ja lasin oma enda nägemusest, soovidest ja ootustest lahti, tuli minuni lainena elu tõeline, mänguline ja naudinguline pale.
Toidunautlemine. Hennamaalingud. Massaaz. Seelikute ja ehete ostmine:)). Suhtlemine. Lihtsalt olemine.  Üksiolemine – koosolemine – üksolemine. Naer, rõõm ja lust. Loodus. Vabadus ja kergus.  Tsiklisõidud looduses ja öises linnas. Uued sõbrad, imelised ühendused erinevate inimestega. Õhtused mantrate laulmised… ja veel palju muud :) Selle kõige meenutamine paitab mu hinge kui pehme ja soe suvine tuuleiil…

Olles kõige selle sees, ma lihtsalt ahmisin neid kogemusi endasse, tajusin, tunnetasin… olles kogu aeg kohal, igas hetkes… võttes kõik endasse, salvestades oma rakumällu... Tajudes kuidas neist hetkedest moodustub elu parimate hetkede kee. :)

Enamikust neist muidugi pilte pole… Ostlemisest vaid natuke :)

 


Joogatunnis käisin ka, aga kõige enam joogatasin enda kodu katusel :)

Igatsugu inimesed avaldasid soovi minuga koos pilti teha.. :)) Nii enda fotokatesse kui minu omasse :D Ma ei olnud muidugi kade – mul on energiat küll, mida jagada ;)
Ja pealegi – paljud inimesed ei näe kunagi muud maailma kui see, mis on Indias. Isegi India piires ei liigu paljud kunagi kogu oma eluaja jooksul. Miks siis mitte viia nendeni teiste, kaugete ja võõraste maade ja kultuuride hõngu :)

Tore oli naudelda erinevates kohvikutes, lihtsalt istuda ja olla, kirjutada või suhelda inimestega, kes seal läbi voolasid.

 

Loodus… Rishikesh asub Himaalajate mäestiku jalamil ja on väga ilus ja roheline linn. Ühel pool kõrguvad mäed, teisel pool rahvuspargid neis (metsikult) elutsevate elevantide, tiigrite ja leoparditega… Ja kui veel linnast natukenegi välja sõita, siis loodus võtab sõnatuks ja lihtsalt lummab…
Esimesel pildil on vaade Rishikeshile, mägedest.

 
 


Loodus tuli muidugi ka koju kätte – minu kodu oli kohe Gangese kaldal. All vaated minu terassilt. Viimane pilt on tehtud üle jõe vaatena, kus hoonetekompleksi paremas osas on kollakas-oranzikalt näha minu peatumispaik :)
Kodust ära minnes olin valmis elama märksa kesisemates tingimustes… Aga tegelikkus oli hoopis suurejoonelisem. Hommikuti  vaatasin terassilt kui näitemängu - kuidas kohalikud mehed, naised ja lapsed end Püha jõe Gangese vette kastsid. Õhtul algasid uued etendused – inimesed tulid loojangu ajal jõe äärde tuleseremooniaid tegema… Viibutasid põlevate tulega igasse ilmakaarde ja ohverdasid lilli jõele.

Istudes õhtuti terassil, vaadates päikese loojumist ja lastes tema viimastel soojadel kiirtel oma põski paitada, tundus Eestimaa nii kauge ja vaevuhoomatav kui lumi kuumal juulikuu ööl…

 

Nagu väga sageli, kogesin ka siin, et mulle teeb rõõmu inimestega suhtlemine. Saada luba näha inimesi päris lähedalt, saada nendega sügavamat ühendust, võlub mind väga.
Esimesel pildil pere, kelle juures me  hennamaalinguid käisime tegemas ja hiljem ka kohalikku kokakunsti õppisime.

Sõbralik reisifirmajuht Surya (tõlkes Päike) meie ashramist (Sant Sewa Ashram), kellega koos käisime nii Kunjapuri templis kui Beatlesite järgi kuulsaks saanud Maharishi Maheshi mahajäetud ashramis.
(Muidugi enamik ashrameid Rishikeshis on pigem hostelid kui ashramid :) )

Vennad Nittu ja Satya (kelle nimi on tõlkes Tõde), kelle ehetekaupluses Jewellery Mines me imelisi poolvääriskividega ehteid käisime imetlemas. Ostsin endale sealt kuukiviga sõrmuse ja elulille, mis all paremal pildil mul kaelas on. Õigupoolest pani Nittu mulle ka sinna kuukivi sisse, enne oli seal minu jaoks üldse mitte ahvatlev karneool…

Nendega oli huvitav kogeda seda, kuidas ma algusel pelgasin, et mul nahk üle kõrvade tõmmatakse. Esimene kord ei julgenud ostagi, äkki on mingi petuvärk… Aga kui ma neid inimestena lähemalt tundma õppisin, nägin kui siirad ja pühendunud nad klientidega töötades tegelikult on.

Vinod Kumar, kes on ayurveda arst ja koolitab ka sel teemal. Eestlastest said nii mitmedki tema käest abi oma haiguste ja tervisehädade puhul ja/või konsultatsiooni oma ayurveda kehatüübi määramisel, et osata oma keha paremini jälgida ja oma toitumist vastavalt sellele kujundada.



Kohalike naistega lähemalt suhelda ei saanudki. Nägin neid ainult tööd tegemas või kodus toimetamas…  Mõtlesin, et päris huvitav oleks kuulda ka just naiste vaatenurka sealsele elule. Mehed on oma tegemistes ja liikumistes vabamad, nendega oli lihtne suhelda ja ühendust saada. Aga kuidas naised oma elu näevad, seda ma tegelikult teada ei saanudki.

Eestlasi oli Rishikeshis kogu aeg! :) Kui mina kohale jõudsin, oli neid seal juba mitu – hea sõber Janek ja Kersti, pikaaegne hea sõber Kelli, kes elab praegu Delhis, värskelt vabaks maailmaränduriks hakanud Taivo… saime tuttavaks Lehoga, kes õpib Rishikeshis flööti ja käisime tema ja ta õpetaja kontserdil… ja siis tulid mu head sõbrad Kristi ja Martin väikese tütre Leenaga… siis juba  Erki, Karl, Merilin, Tom ja Jane ning koos nendega paalju eestlasi :) Nii et minu viimase õhtu peol Ganga Beachis oli kokku 14 eestlast :)

Siin pildil ongi kõik (teadaolevad) eestlased kokku tulnud (aga ka mõned kohalikud sõbrad), sõime kooki ja tähistasime minu viimast õhtut Rishikeshis.

…

Mul pole üheltki reisilt olnud nii raske tagasi tulla. Esimestel päevadel vaatasin ennast, oma käsi ja jalgu… nägin seda, et mu keha on siin… nägin, mis on minu ümber… aga minu sees oli tühjus -  ei olnud kedagi kodus. See miski ei olnud veel kohale jõudnud. “Kas ta jäi Rishikeshi või alles lendab siiapoole…?” mõtisklesin. Tegin mitu meditatsiooni ja sõna otseses mõttes kutsusin enda osad koju.

Tänaseks olen igati maandunud.
Just koolitused aitasid mul esmajärjekorras tagasi tulla. Hea on teha tööd inimestega, näha et sellel on inimeste eludele positiivne mõju. Tunda, et see on minu panus, oma oma loomingulises voolus.
Ja sõbrad. Nii imeliselt ilusaid koosloomisi olen kogenud ka siin, ühist energeetilist kudumit koonud… see paitab hinge ja teeb elu võrratult elamisväärseks kogemuseks! Avab südame ja  täidab tänulikkusega… tundega, mille kirjeldamiseks pole veel sõnu välja mõeldud. Ainus mida tahaks öelda, on: “Namaste…. Ma kummardan sügavalt Sinu (jumalikkuse) ees. “ 
Soovin kummardada kõigi nende ees, kelle hing on minu hingega kokku puutunud selles ühises loomingulises ja mängulises elutantsus.


See, mida kogesin, on iga päev - kogu aeg, minuga koos. See töötab ja tegutseb minu sees… puudutab, paitab, lagundab ja ehitab uuesti üles… Mängib ja armatseb minuga…
Ja ma tunnen, et – see ei ole selle loo lõpp…. see on alles algus ;)