Kuidas ometi olla, kui kõik on pidevas muutumises?

Me loome oma tõde kogu aeg uuesti. Õigemini oma ühendust Tõega.
Ühel hetkel võib olla see selge nagu värske hommikune allikavesi. „Oh, ma nüüd lõpuks tean! Ma mõistan... Küll on hea tunne... Olen vist kohale jõudnud.. :)“ kõlab meie sees. Ja järgmisel hommikul – nagu minagi sageli kogenud olen – on see uduse loori taga varjus ja ühendust kuidagi ei saa.
Sellepärast need, kes me oleme sisemise rahupaigaga, Tõe ja Ülima Armastusega ühendust saanud, otsime nagu ikka ja jälle uuesti. Püsima sellesse õndsasse seisundisse jääda on kuidagi erakordselt keeruline. Ja eks valgustunuteks me nimetamegi neid, kes on suutnud sellesse seisundisse püsima jääda.
Mulle tundub, et vähemalt Eestimaa peal on palju neid, kes on valgustatuse hetki korduvalt kogenud. Sealt meie igatsus seda jälle kogeda, selles ollagi. Hoida seda seisundit... aga teatavasti on ainuke kindel asi see, et kõik muutub. Mitte midagi ei jää püsima. Kõik ON pidevas muutumises.

Seepärast on hea ikka ja jälle leida meeldetuletust Tõest. Armu kohalolust. Keskenduda tänulikkusele. Esimest aitavad meeles hoida sõbrad – vennad ja õed, kellega tunned ühendatust. Nagu Sofikene eelmise loo peale kirjutas: „Tean, aga olin unustanud.“ Unustuse loor on kerge üle meie laskuma. Õhtul veel oli kõik nii selge... ja täna... olen segaduses. Kuhu see küll kadus?
Ja kui hommikune argirutt peale tuleb, on lihtne ära kaduda. Peas siblivad igasugused mõtted, meel on pungil täis algava päevaga seotut... oleme oma tähelepanus juba kontoris, kliendikohtumisel või sellel, mida veel teha tuleb... Igatahes ei ole me enam siin, selles hetkes, mis on. Aga see hetk on ainus, mis on.

Kui suudad võtta hommikul aega, et tähelepanu enda sisse viia (meditatsioonis või ka lihtsalt vaikses hetkes, tee- või kohvitass käes), ja lubada olla kõigel mis on, on ühenduse seisundi kogemisel rohkem võimalust.

Ja Armu kohalolekut - võib tegelikult kogeda iga hetk... Selleks on vaja lihtsalt aeglustuda. Aeglustuda... peatumiseni. Ja selles hetkes märgata seda mis on.
Tule vaikne naksumine kaminas, puud hõõgumas punakasoranzilt, tulekeeled liikumas nagu silitamisi piki puuhalgude krobelisi kehasid, aegajalt justkui ootamatust rõõmusähvatusest sädemeid välja paisates..., õhksoojuspumba kauge ühtlane mühin, kella monotoonne tiksumine, kõrval magava koera nohin, iseenda südamelöökide kume põksumine... tajun kuidas mind ümbritseb krõbekülm talvehommik... hommikupäike värvimas hahetavat taevast ja lumistes kasukates puid lillakasroosaks... Mitte ühtegi mõtet ei ole...  on vaid see hetk... täis ääretut tänutunnet ja aupaklikkust elu vastu... Ja ujun elu lõputus Armastuse ookeanis.

Kui Sa ei taju, määratus Armastuse väljas sa viibid, siis alusta sellest, et tunneta oma olemuse piiritut lõpmatust.
Selleks taju oma energiat, mis ümbritseb su füüsilist keha. Avarda seda (oma kujutluses või läbi tunnetuse), nii et kui keegi istuks su kõrval, siis su energia võtaks tema oma mulli sisse. Nüüd avarda seda veelgi... nii et su energeetilised piirid ulatuksid toa/korteri/maja seinteni... sealt edasi kvartaliservadesse... linna või maakonnapiirini... üle terve Eestimaa... valgudes üle kogu maakera... avardudes veelgi... Kuuni.. Päikeseni... viimaste planeetideni meie päikessüsteemis... luba sellel valguda veelgi kaugemale... taju tervet galaktikat oma energias olevana... ja sealt veel edasi... Sul ei olegi piire. Meil ei olegi piire. Oleme lõputud energeetilised olendid.

Isegi kontoris olles on võimalik seda ühendust luua. Kuigi nõuab pingutust, sellal kui looduses olles juhtub see pingutuseta. On hea, kui saad minna oma vaimusilmas või mõne foto abil ilusasse looduslikku paika. Looduses olemine aitab alati saada ühendust Elu lõputu olemusega, Looja võrratu loominguga, lummab hinge, paneb peatuma ja märkama.  Mingem metsa :)

Hetke püüdis kinni: Janek Laanemäe

Olen väga tänulik, et mul on praegu palju aega. Nii palju on võimalust elu ilu kogeda.