Kas sina tead, mis õigused sul on?

Peale koolis toimunud õigusaktide koolitust mõtisklesin õiguste teema üle  laiendatud kontekstis - millised õigused (ja millised kohustused) on meil erinevates suhetes?
Me oleme sageli nii hõivatud tähelepanu hoidmisega teistel inimestel (“Mida ta minust küll arvata võib?” -“kas ma teen ikka õigesti?” - “kas ma olen ikka piisavalt hea”), et me ei tea enam, millised on meie endi õigused ja vajadused.

Kui me avastame, et meil on õigused, millest meil senini aimugi polnud, algab muutus ja areng… me hakkame sisemiselt tervenema.

Tsiteerides oma õpetaja Marina Paula Eberthi sõnu: “Mul on õigus…, sest ma olen inimene.”

Mäletan, kui paar aastat tagasi oleksin nagu millegagi (õunaga? ;)) vastu pead saanud, kui ühtäkki sain aru, et ma polnud endale kunagi teadvustanud, et ka mul on õigused… Meil on kõigil õigused. Üldinimlikud õigused. Kõigis meie suhetes.
Me teame oma õigusi ühiskonna liikmena, nagu õigus kodule, elu puutumatusele, haridusele, seksuaalsele ja religioossele valikuvabadusele, sõna- ja mõttevabadusele jne, aga n.ö. nahalähedasemaid, inimlikke ja inimestevahelisi õigusi me sageli ei tea või ei teadvusta.

Meil on erinevad õigused (mitte ainult kohustused!) oma erinevates suhetes ja rollides. Meenub mu hämmastus, kui sain aru, et ma polnud kunagi teadvustanud, et mul on ka paarisuhtes oma õigused…  Tundus, et tuleb lihtsalt teise vastu hea olla. Mitte et see oleks alati õnnestunud… aga kui oma vajaduste eest ei oska/julge/ei märka  hoolitseda…. ei oska ju tegelikult tähele panna ka teise vajadusi.

Mäletan, kuidas aastaid tagasi imetlesin, kui keegi kasutas oma õigusi näiteks suhetes ülemusega, öeldes midagi sellist, et “kui te soovite meilt sellist tulemust, siis tuleb teil meile võimaldada sellised ja sellised vahendid.” Mina polnud kunagi selle peale tulnud, et kui minult midagi nõutakse, siis on ju ka minul õigus nõuda!! :P
Kui oled lapsena pidanud lihtsalt “sõna kuulama”, kui sinu õigusi on eiratud, siis võib see tulla üllatusena, et ka sul on õigused, mille täitmist võid julgelt teistelt nõuda.

Kui olen koolitustel rääkinud enesekehtestamisest ja enese väärtustamisest, olen märganud, et inimeste jaoks on üldinimlike õiguste olemasolu üllatuseks.

Pereteraapia emaks peetava kuulsa Ameerika psühhoterapeudi Virginia Satir on põhjalikult käsitlenud inimõigusi. Toon siinkohal neist loetelu, mida võib kasutada ka sisendustena oma enesehinnangu või enesekindluse tõstmiseks:

1. Ma ei pea end süüdi tundma, kui kellelegi ei meeldi, mida ma teen, ütlen, mõtlen või tunnen. 2. See on okei, kui ma tunnen viha ja väljendan seda vastutustundlikul moel.  Süüdistamiseta. 3. Ma ei pea kogu vastutust enda peale võtma, kui olen koos teistega otsuse vastu võtnud. 4. Mul on õigus öelda: “Ma ei tea” või “Ma ei saa aru” ilma et tunneksin end rumalana. 5. Mul on õigus öelda: “Ei!” ilma end süüdi tundmata. Ma ei pea end vabandama või põhjendama, kui ütlen “Ei”. 6. Mul on õigus teistelt abi paluda. 7. Mul on õigus ära öelda, kui teised minult midagi paluvad. 8. Kui teine minu arvates käitub minuga ebaõiglaselt, siis on mul õigus talle seda öelda. Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on mul õigus talle seda öelda. 9. Mul on õigus mitte võtta lisakohustusi, ilma end süüdi tundmata. Mul on õigus öelda: „Ma ei soovi, ma ei taha, mind ei huvita.“ 10. Mul on õigus teha vigu ja ma olen oma vigade eest vastutav. Mul on õigus eksida. 11. Mul on õigus riskida iseenda nimel ja selle eest vastutada. Mitte teha vaid seda, mis on kindel ja turvaline. 12. Teistele ei pea alati meeldima see, mida ma teen. Nad ei pea mind imetlema ega respekteerima.

Ma lisaksin siia ka õigus hoolitseda enda soovide ja vajaduste eest!

Olen oma kodulehel pannud üles lisaselgitustega ennast väärtustava inimese õigused, mis toimivad kõigis suhetes.

Õigused on lähedalt seotud piiridega.

Kui keegi on lapsepõlves sageli meie piire ületanud (meie arvamust pole kuulatud/küsitud, meid on füüsiliselt karistatud, meie peale on karjutud (kõik füüsilise, vaimse ja emotsionaalse vägivalla vormid), ei ole meil head ühendust oma piiridega.

Ja kui meil pole ühendust enda piiridega, siis ei ole meil seda ka teiste piiridega. 

Sul on õigus väljendada, kui keegi ületab (kas sihilikult või ka pahaaimamatult) su piire.  Sa ei pea kannatama ja lootma, et ta ise aru saaks. Kuidas ta saakski aru saada, kui sa ei väljenda? Näiteks: * kui keegi räägib lõputult, aga sinu jaoks on seda liiga palju; * keegi puudutab sind füüsiliselt – kasvõi sõbralikuks silituseks või kallistuseks, aga sa tajud, et see on sinu jaoks ebamugav; * keegi kasutab sinu aega (või muid ressursse) mingil viisil, mis on eelnevalt kokku leppimata ja sa ise ei tunne sellest rõõmu ja rahulolu; Luba endal öelda oma piiride ületamisele: STOPP! Kuulata oma sisemuses ja väljenda seda enesekohaselt, et ka teise tundeid säästa ja ise mitte piiririkkujaks muutuda. Näiteks: Mitte et “ole vait, ma ei jaksa sind enam kuulata”, vaid “ma vajan vaikust / aega omaette olla”. Mitte et “ära puuduta mind”, vaid näitaks “mulle sobib see paremini, kui me jätame kallistamise ära”.  Lepi kohe (enda ja kaaslasega) kokku, et Sul on aega näiteks kaks tundi. Kui see aeg hakkab lõppema, siis leia endale sobiv lause, mida öelda. Näiteks: “Mul hakkab nüüd aeg otsa saama, tore oli sinuga vestelda." Avatud kommunikatsioon soodustab häid suhteid ja kõigi osapoolte head enesetunnet.

Meie maailm on selline, nagu me teda tajume. Nii et kui me ei tunne endal õigusi olevat, siis neid ka pole. Kui sa aga teadvustad endale, mis õigused sul on, siis need ka on:)

Hihh… ja nii nagu õigusvaldkonnas, tasub võtta samamoodi ka suhetes – kui sulle esitatakse nõue, siis ära ehmata ära – kaalu, mis on põhjendatud ja mis mitte ;) Ja võta aega vastamiseks, kuulata kas see sulle ka sobib või hoopis mitte. Kõigega ei pea nõus olema :)