Olen emal külas. Ma ei käi siin miskipärast väga sageli, veelgi harvemini tunnen, et tahan õue jalutama minna. Ei teagi, miks. Seekord aga kutsub mind miski nii tugevalt. Panen end riidesse ja lähen.
Jalad viivad nagu iseenesest oma kunagise lapspõlve kodumaja juurde. See on samasugune hele 2-korruseline 8-korteriga maja, nagu teisedki siin Kaagveres. Seisatan saarepuu all, mille kõrval oli vanasti liivakast. Kuulen täiesti selgelt laste hääli, kilkamisti... näen ennast ja naabrilapsi liivakastis mängimas, nagu see oleks päriselt. Praegu pole seal enam mingit liivakasti, vaid muru...
Orrinite lapsed Piret ja Oliver tulevad, suhkrusaiad käes... Kobrulehtedel pärlendavad kastepiisad, õhk on suviselt soe ja laste naerust ja lustlikkusest mänguliselt sädelev. Näen, kuidas me jookseme ringi, mängime trihvaad... lööme end sihvaka saarepuu külge mängust lahti. Nüüd on sellest siledast postist saanud krobelise koorega jäme puu. Me jookseme majanurga äärde, kus vana pesuköögi mademel lahtitulnud kivikeste aukudesse plomme mötsides hambaarste mängime. Ninna tungib tolleaegne pesuköögi umbne ja niiske lõhn... küll see oli kardetud paik... mis oli külm ja hämar isegi suvisel ajal. Ja kui silmad pimedusega ära harjusid, siis võisid avastada kohe enda lähedalt mitmeid kärnkonni, kes olid sinna kuumuse eest varju pugenud.. brr!
Nii armsad mälestused! Liigun maja eest edasi metsa äärde. Siinsamas oli vanasti prügikastid, tunnen siiamaani ninas teravat läppunud prügikastihaisu. Kõik sai ju tookord kokku kallatud, mingeid kilekotte ei kasutatud. Üks kilekott maksis 60 kopikat, selle eest sai juba mitu jäätist, leivast-saiast rääkimata!
Kõnnin endiste kuuride-lautade vahel. Hämmastav, et need täna nii madalana tunduvad kuurid tundusid lapsepõlves nii kõrged! Kõnnin, silmad lahti, kuid mu silmade ees rullib lahti hoopis teistsugune stsenaarium, kui see, mis mind tegelikult ümbritseb :) Filmilindina jooksevad silmade eest läbi erinevad lapsepõlveseigad... Siinsamas jooksevad ringi kanad, tean, et pean olema ettevaatlik, sest see va Liisu valge kukk on õige ohtlik. Ükskord hüppas mulle kukile, peaaegu et pähe ja hakkas nokkima. Oii, kui hirrmus see oli! Tunnen aiamaadelt tulevad kalasuitsetamise lõhna... Tänaseks manalateed läinud armas naabrionu Jaan armastas kalalt tulles nad ikka oma aiamaal suitsuahju panna. Kui ma muidu kala ei söönud, siis need tema soojad suitsukalad maitsesid küll lõpphead!
Siin on kuur, kus kunagi oli meie laut. Astun oma vaimusilmas külmast talveilmast sooja loomalõhnalisse laudaruumi (praegune jaanuarikuu on tegelikult täiesti ilma lumeta ja õues on päris soe). Aga mäletan neid lumiseid talvesid, mil ma padistasin ringi punasekirjalise vööga kasukas kenasti kõhu pealt kinni vöötatud. Mulle meeldis talvel laudas käia, kuigi me üksi seda teha ei tohtinud. Ninna lööb mõnus soe lõhn lammastest ja kanadest. Nii mõnus on oma väikesed sõrmed lammaste heinapebrelisse kasukasse sõlmida... ja nende nahalt leviv soojus soojendab üles ka minu väikesed külmast kohmetanud sõrmed.
Liigun edasi ja juba on silme ees järgmine pilt. Naabripoiss Imre on oma elu esimese äri püsti pannud ja müütab siin kokkuveetud kastidest ehitatud leti peal erinevaid asjakesi. Sellest tuli mõistagi tookord hull pahandus... (kes siis sotsialismiajal ettevõtjaid oskas hinnata!) aga naabripoiss on siiamaani ettevõtjana müügivaldkonnas tegutsemas :)
Keeran ümber nurga ja oi, siinsamas lahtises osas oli traataia taga alati palju tibusid. Küll meile meeldis neid pehme vesirohuga toita, mida alati siinsamas hulganisti leida võis. Vaatan praegu ringi... noh, tänastele tibudele poleks midagi kitkuda... aga tibusidki pole... Vaid pehkinud vaiad seisavad püsti vanade aegade mälestuseks...
Kõnnin ringiga tagasi, lähen üle maantee ja astun koolistaadioni tagusesse metsa. See kohe külaservas asuv metsatukk on äratundmatuseni muutunud. Mitte lapsepõlvega võrreldes, aga värskelt. Keegi on nagu suvaliselt siit ja sealt puid maha võtnud.. Vähe sellest, need puudehimustajad on ka enda järgi kõik koristamata jätnud... Nii vedelevad ärasongitud metsaalusel mahavõetud oksad mustika- ja pohlavartega segamini... Nii trööstitu vaatepilt... mets oleks nagu ära vägistatud... ja seejärel sinnasamassse maha jäetud... Mul tõusevad pisarad kurku ja viha ka... Lähen siit kiiresti eemale ja soovin vaid, et mets oma igipõlises rahus suudaks lihtsalt edasi kasvada...
Uued vanad rajad panevad taas erinevaid mälestusi üles kerkima... Uskumatu, kui palju näeb loodus siin täpselt samasugune välja kui siis, ma veel nendes kohtades lapsena ringi liikusin! Kolmkümmend aastat tagasi?! Meenuvad lõputud sõidud jalgrataste logina saatel mööda neid nii tuttavaid metsaradu, jalutamised sõpradega, jalgpallimängimised staadionil, jaanituled Lasketiirul... Meenub, kui kord väikese tüdrukuna emaga jaanitulel olime, rääkis ta, et „meie läheme nüüd koju, aga suured (s.t. noored) lähevad peale südaööd metsa sõnajalaõit otsima“. Mäletan, et kujutasin ette, et see sõnajalaõis on kindlasti valge ja võrratult ilus!
Liigun edasi, mööda lapsepõlveradu... silme ees ja südames rulluvad lahti ikka uued ja uued olukorrad... süda on sellest nii avatud ja soojust täis...
Jõuan alleevahele, asfaltteele. Siit sõitsime rattaga või käisime jala piima järgi, mannergud käes. Mäletan, kui ükskord rattalt kukkusin ja suurem osa piima ümber läks... Oi, kuidas ma kartsin siis pahandada saada... aga hirmul olid suured silmad, ema polnud üldse pahane.
Kõnnin edasi.. meenub ühtäkki, et siinsamas allee alguses oli kunagi üks suur mahajäetud ja vist isegi põlenud maja... Seda pole enam siin mitukümmend aastat, ma ei mäletanud üldse, et see siin üldse olemas oli! Nüüd näen seda mu kõrval nii selgelt, nagu selle asemele polekski uut maja ehitatud... Tumedate seinapalkide taustal kasvasid maja ees imeilusad oranzid füüsalid... Ka siin lööb mulle selle paiga tollane lõhn kohe ninna... Käisime siin ühe sõbraga ikka kolamas.. nii põnev oli J Ja siinsamas tee peal nägime ühel suveööl esimest korda langevaid tähti...
Teen ringi Emajõe ääres... ja jõuan koolimaja taha kohta, mida me kutsusime Tiigimäeks. Koheselt on mu silme ees ja mu ümber lumine talv. Me oleme õige väikesed lapsed ja laseme huilates ja hullates mäest alla. Näen taas minust natuke vanemaid naabrilapsi Imret ja Katit... näen nende mütse ja mantleid ja oma pruune karupükse, mis on juba lumepalle täis paakunud :) Laseme mäest alla, kuni varbad on nii külmunud ja kanged, nii et ema pistab need tuppa jõudes sooja vette sulama :)
Teen tiiru koolimaja juures... Hämmastav, kui lähedal on kõik minevikumälestused, kui lubad neil lihtsalt tulla! Tänaseks on koolimaja vana osa suletud, aga mul piisab maja ees seismisest, kui näen end väikese tüdrukuna ema juurde tööle minemas... ikka kõigepealt õpetajate tuppa ja siis nendesse suurtesse ja avaratesse, omamoodi lõhnavatesse pruunide puupõrandate ja hallide linoleumidega kõrgete akendega koridoridesse jooksma ja mängima.. seni kuni koolitüdukud tunnis on. Kaagevere kooli tüdrukuid ma pelgan. Ma ei ole täpselt aru saanud, mis nad teinud on, et nad siin koolis on, aga ma olen aru saanud, et midagi paha nad on teinud, millest isegi valjusti ei räägita... Kui tunnikell nad vahetunnile kutsub, peitun mina taas õpetajate toa tuttavasse turvalisusesse. Sinna kogunevad tuttavad tädid, tuleb ema... Nii tore on, kuidas ta mind nähes rõõmustab :)
Mäletan, kuidas käisime ikka vanaemale Tartusse koolimaja väravast helistamas. Tollal ei olnud kellelgi Kaagveres telefoni. Nii põnev oli vedadada oma väikeste sõrmedega telefoniketast, mis grr-grr-grrr tagasi oma algasendisse veeres. Ikka grr-
Koolimaja juurest tulen elumajade juurde tagasi. Väikest jalakäijatele mõeldud asfaltteed suurte tammepuude all, mida mööda me varem koolimaja juurde tulime, ei ole enam. Tulen üle muru, justkui kõnniksin ikka veel selle vana tee peal. Paremat kätt on vana saunahoone, vasakul kunagine kauplus.
Meenub, kuidas käisime emaga laupäeviti saunas. Kõik Kaagvere naised käisid koos saunas. Võtsime suured metalsed pesukausid, lasime vett täis, otsisime vaba koha, panime pesemiseks valmis ja läksime lava peale. Mäletan siiamaani nende tumedate lavalaudade kergelt krobelist pinda... ja seda omamoodi lavaruumi lõhna... Eriti kui ahju tuld juurde pandi. Nii põnev oli seal hämaruses istuda ja kuulata, mida ema ja suured tädid räägivad. Väikese lapsena meeldis mulle väga saunas käia, tädide suuri rippuvaid tisse piiluda ja imestada, kas tõesti on ka minul kunagi sellised...?! Mida aeg edasi ja mida enam minu keha hakkas arenema, seda ebamugavam oli mul ühissaunas käia. Hakkasin igasuguseid vabandusi välja mõtlema, miks sinna mitte minna ja käisin hoopis vannis.
Selline ühissaun toimis aga ikka veel aastaid, tänapäeval enam mitte. Ja kui naised käisid kiirelt pesus ära ja koju tagasi, siis meestesaunad olla õige lõbusad kohad olnud, kus saunaõlledega koos veel poole ööni istuti ja juttu aeti.
Vasakut kätt on endine poemaja, mida me kutsusime majavärvi tõttu roosaks majaks. Tänaseks on sellest ümberehitatud moodne korterelamu. Oma vaimusilmas astun ma poeuksest sisse. Mind võtab vastu jahe ja hämar kivipõranda ja ilma akendate eesruum. Paremat kätt on poeuks, astun sinna sisse. Poemüüja on suur, kogukas suure kõhuga tädi, kellel oli minu arvates kõige õigem poemüüja nimi – Miina Aino. Ta on natuke karmi ja ostjaid tagantkiirustava moega, aga tegelikult on ta väga tore tädi. Mäletan nii palju kordi, mil ema on mind poodi saatnud mingeid puuduolevaid asju ostma... aga kõige enam on mulle jäänud meelde tumeroosas tugevas plasttopsis ja sinise plastkaanega pähklid šokolaadis. Käisin neid seal ikka ja jälle piilumas, aga vaid haruharva sai neid osta... ju nad olid päris kallid. See-eest valge Malviina jäätise sai 13 kopikaga :)
Ei teagi, kas legendiks räägitud lugu on päriselt sündinud.. aga olla juhtunud, et naabritädi saatnud väikese naabripoisi poodi supi jaoks tilli ostma. Temal läinud tee peal meelest ära, mida vaja oli ja küsinud „supinokut“ :) Praegu küll mõtlen, et kes siis tollal tilli poest ostis? Ju see ikka pigem külalegend ole :)
Kõnnin edasi, silmanurgas näen kohti, kus ikka külalastega suveõhtuti „milkut ja pätti“ mängisime, kastanipuude otsas ronisime, suuremaks saades koroonat tagusime või sulgpalli lennutasime...
Jõuangi tagasi ema koju. Teen ukse lahti... mind võtavad vastu isuäratavad söögilõhnad ja olen ühtäkki olevikus. Kogetud ajarännak tundub üheltpoolt natuke ebareaalne, teisalt nii tõeline!
Ütle veel, et ajarännud ei ole võimalikud :)
No comments:
Post a Comment