Vähem kui aastapäevad tagasi sai öeldud-kirjutatud minust Eesti Naises ilmunud loos, et olen ise oma elu looja. Täna tundub, et „oh, kui naiivne ma siis olin!“ Aga ehk just see naiivsus – sinisilmne usk Elusse, tema toetusesse ja valmidusse lasta end kujundada minu soovi järgi aitas sellele kaasa? Paras kogus sinisilmset usku on nagu memme musi, mis hoiab ja kaitseb :)
Viimase nelja kuu jooksul kogetu on teinud mind teadlikuks paljudest lõksudest sel teel. Ja mul on endalgi praegu huvitav seda kuulda, aga ehk ma nüüd mõistan ka paremini neid inimesi, kes oma unistustest muudkui eemale triivivad... Sest seda olen ma ka ise viimaste kuude jooksul kogeda saanud...
Unistuse saar on just siinsamas, käe-jala juures… aga järgmisel hetkel on ta juba käeulatusest eemale triivinud… kuigi oma arvates siblid ja sõuad ju kiiresti… On see mingi veealune hoovus, mis eemale kannab või on saar ise triiviv?!
Psühhoanalüütilise teooria järgi mõjutavad meid tugevalt vanemlikud keelumehhanismid, mis võivad sügavalt teadvusse juurdununa olla vastuolus sellega, mida kogetakse reaalsusena. Sellest on kahju, kuna sellisele ebaküpsele sisemisele juhtimisele ei saa inimene toetuda - see juhindub liialduslikult „õigest“ ja „valest“, mille oleme õppinud oma vanematelt. Kuigi sellisel viisil vanemlik juhtimine oli lapsepõlves sageli kohane, pole see täiskasvanule aga enam mitte. Nii oleme pööranud mitte usaldama oma sisehäält, enese uutele võimalustele avamine ja uurimisevaim minetatakse.
Täpselt minuga nii juhtuski… Pean seda sisemist vastuolu suuresti vastutavaks, et mul tuli loobuda oma soovist minna sügisel tagasi Indiasse. Reis oli küll ostetud, kuid lasin selle kuidagi käest libisema ja nii see haardeulatusest välja libiseski. Ja see õõnestas suure augu... minu eneseusalduse vastu, Elu usaldamise vastu, minu julgusesse... Sellel oli suur mõju.
Olin aastaid unistanud, et minna kolmeks kuuks reisima. Aga laste kõrvalt, keda üksi kasvatad, ei ole see ju võimalik (olen endale alati öelnud). Nüüd siis mõtlesin, et kavaldan oma unistuse üle :) Kolmekuulise reisi asemel lähen kolm korda üheks kuuks :)
Oma unistusest loobumine lõikas mul jalad alt, nagu Kalevipojal Kääpa jõe ääres kunagi vette pillatud mõõk tal jalad alt lõikas. Tunnen, et sellest hetkest alates olengi vigane olnud. Alles nüüd hakkavad haavad vaikselt paranema.
Tagantjärgi vaates (on kõik ju märksa selgem!) näen ka seda, et olin sügise alguses ülevõllitäistempoga töötatud aastast läbipõlemise äärel. Kuuks ajaks aja maha võtmine ja Eestist eemalolek oleks mind päästnud ja mu süsteemi uuesti töökorda pannud, ütles mu mentor mulle pool aastat hiljem (miks ma kohe talt nõu ei küsinud?!). Aga mina, jäädes ikkagi Eestisse, ei visanud ju labidat nurka… Nii viskaski süsteem sussid püsti ja olin pikka aega päris töövõimetu.
Õppisin siit palju. Võibolla isegi rohkem, kui siis, kui kõik oleks minu soovi järgi läinud :), võtab praegu endamisi itsitama. Nüüd ma olen kogenud, KUI OLULINE on iseendale “jah” öelda - ka siis, kui Su kõige lähemana tunduvad inimesed ei mõista seda ja vastu on. Ja üldse -võibolla tasub veel vaadata… kas nad on ikka Sulle kõige lähedasemad? Kas nad on tegelikult on Sinuga ühest “hõimust”?
Lisaks sain läbi süsteemi restardi ühenduse rohkem oma naiseliku energiaga. Sain aru, et olen varasemalt tegutsenud rohkem maskuliinsemas energias (tulemustele ja –saavutamisele suunatud energias). Nüüd koos naiseliku energia juurdevooluga (et mitte öelda - üleujutusega) ei käi enam asjad nii lihtsalt ja lineaarselt :) Nii mõndagi on läinud palju keerulisemaks… aga usun, et see on üleminekuperiood ja olles lõppkokkuvõttes taas ühenduses iseenda loomuliku olemusega, olen ma rohkem mina ise :)
Kuidas elada Elu voolavas jões? Meil on mingid soovid, unistused... Elul näib olevat hoopis oma plaan. Kas see on aga tegelikult nii? Võibolla on see just viis meie unistusteni – mõistagi mitte sirgjooneline tee, vaid kiina-käänuline, et me sel teel liikudes võimalikult palju Elu kogeda saaks?
Kui suurt rolli mängib siin see, kui palju me oleme oma soovide ja unistustega igapäevaselt kooskõlas? Või kui palju me triivime neist ja neisse uskumiselt eemale?
No comments:
Post a Comment