Elu on tihe…

Viimased kaks nädalat on läinud nii, et mul pole olnud hetke, kus saaksin mitte midagi organiseerimata, lihtsalt enda päralt olla… Täna oli esimene päev :)
Küll oleks tahtnud, et koos kellakeeramisega, kui tund aega juurde saime, oleks saanud terve päeva juurde ;))

JCI rindel on olnud Tallinna kodade ühine lõuna, Go koja  ja Tallinna koja uute juhatuste valimised, ettevalmistused meie uue juhatuse valimisteks, oktoobrikuu üldkogu, strateegiapäev… millest viimased nõudsid ikka väga suurt eeltööd. Kuigi mulle vahel tundub, et väsitavad mitte tehtud asjad ega tegemised-kokkusaamised, vaid tegemata asjad, mis veel tegemise ootel, läheb tegemisele ikka ka paras hulk aega ja energiat. Ja see lõputu koordineerimine :)
Just nende kahe viimase üritusega olen tundnud kõige enam abitust, üksiolemist. Samas ka ootamatult suurt toetust ja kohtades, kust ei osanudki esimese hooga otsida. 

See, kui pole ühtegi vaba õhtut, kus saaks lihtsalt kodus olla, on minu jaoks kõige väsitavam. Tahaks vahel lihtsalt olla, mitte midagi tehes. Lihtsalt lastega lauamänge mängida või siis lihtsalt lugeda, mõtiskleda:) Tahaks vahel lihtsalt üksi olla…

Olin pettunud, et lastel ei õnnestunud koolivaheajaks issi juurde maale minna. See on ju aeg nii neile, isaga olemiseks, kui ka minu “vabad päevad”. Esialgu sai “kaubeldud” poole nädala peale, lõpuks said nad jääda vaid nädalavahetuseks…
Huvitav, mul küll ei õnnestu olla ema vaid siis, kui mul vaba päev on ja muid toimetusi pole… Kuidas ometi on isadel võimalik võtta isarolli vaid selleks ajaks, kui puhkus või nädalavahetus on?! Pealegi, kas siis lastel ei ole vaja näha oma isa ka nii, kui ta töölt tuleb või väsinud on?

Koolis õpime coachingut  ja neid treeningud oleme viimastel nädalatel 1-2 teinud. Kuigi on nende inimestega lihtsalt super koos olla, on lihtsalt praegu väga tihe… Muidugi see kogemus, mida ma saan, kui mind coachitakse või kui ma seda  ise kellelegi teen, on erakordne! Selles protsessis mõtlen sageli, kui sageli oleks inimestel oma segases või keerulises olukorras vaja lihtsalt üks coachingu-sessioon teha ja – ongi selgus iseeneses taas olemas!
Ukse ees on andragoogika kutseeksam. Muuhulgas on selleks vaja koostada oma portfoolio. Juba taotlemiseks tuli päris hea hulk materjali kokku panna. See on nagu “koerasaba”, mis tuleb veel peale eelmise aasta andragoogikaõpinguid ära teha, et andragoogi (täiskasvanute koolitaja) kutse kätte saada.

Eile käisime lastega meile traditsiooniliselt koolivaheaja puhul väljas söömas. Vahva on vaadata nende arengut – nii toidukohtade valikus, kui oma enesekindluses ja lauakommetes – alustades toidu tellimisega ja lõpetades äraminekuga. Käisime seekord uuendatud Kristiine keskuses asuvas Da Vincis. Koht, toidud ja teenindus pakkusid kaubanduskeskuse kohta mõnusa üllatuse.

Täna oli mõnus kodune päev...
Leiba küpsetada, lehti riisuda, armsa sõbraga teispool maailma jutustada ja oma lugusid kribada :)

 

 

Tallinna kodade ühine lõuna

Olin natuke üllatunud, kui E-koja president Märt tegi ettepaneku, et võiksime korraldada Tallinna kodade ühise lõuna. Meie enda kojalõunad on kuidagi kaootilised olnud… Eks siin tuleb mul peeglisse vaadata – eks ma olen sageli just neljapäeviti koolis  ja pealegi nii ilusti struktureeritu ja päevakorrastatuna, nagu näiteks Harald Toomemäe kojas seda teeb, mina küll ei ole osanud (tahtnud?) teha.

Aga proovime, mõtlesime koos teiste presidentidega.

Niisiis kohtusime 13. oktoobril 2010 Mere pst-l asuvas restoranis Sfäär. Ennäe, kokku tuli meid lausa 11 inimest: 2 meie, Toompea kojast, 2 Go kojast, 2 E-kojast ja ülejäänud (5) Tallinna kojast.

Suhtlesime, tutvusime nendega, keda enne ei teadnud, tegime nalja ja rääkisime ka asjalikku juttu. Sfääri toit ja teenindus olid muide super! Mina võtsin sidrunipasta ja see oli mm… väga maitsev!

Peale oma kojaga kogetu pean kindlasti üheks hinnalisimaks asjaks sellest presidendiaastast meie head klappi ja sidet teiste Tallinna kodade presidentidega. Tegelikult algas see meil juba EVP-dena, 2009 aastal, koos huviliste õhtuid tehes ja ühist asja ajades.  Parempoolsel pildil on vasakul pool mind Go ja paremal pool Tallinna koja President. E-koja president ise saanud tulla, ühe traagilise sündmuse tõttu ühe nende koja liikmega. Kõik tegijad, nii presidenditena kui omas valdkonnas.

Tõesti, nautisin väga seda seltskonda, kes me kokku tulime. Lõbus oli:)) ja seda erilist hingust, mis minu meelest sageli noortekojaüritustel tunda on, oli ka. Tulla, olla ja nautida.Koosolemist.

Loodetavasti leiab järgmine ühine lõuna aset juba novembri keskel! :)  Hmm.. peakski teema üles võtma ;)

Go-koja 3.sünnipäev SushiCatis

1. oktoobri õhtul olid kõik kodalased oodatud Go koja sünnipäevale.
See toimus peatsest, novembrikuus  Jaapanis toimuva JCI Maailmakonverentsist inspireerituna Japan Anima stiilis (naistel lühikesed (ruudulised) seelikud, valged pluusid ja valged põlvikud). Kohaks oli valitud tükike Jaapanit Tallinna kesklinnas - SushiCat Roosikrantsi tänaval.
Siinkohal olgu tänatud hästivarustatud Humana kauplused, kus 30 krooniga nõutud ese lihtsalt lunastatud sai:) Tuleb tunnistada, et sealt võib ka igapäevaeluks mõistliku hinnaga täitsa väärt riideid leida.

Sünnipäeval oli Go kojale iseloomulikult ruumi vähe, aga rahvast palju. Nagu Kaidar Toomemäe kojast tabavalt ütles, pole JCI'kate jaoks mingi probleem mahtuda hulgakesi  suurel kiirusel väikesesse tuppa kui seal on eluks kõik vajalik olemas - baarilett, telekas ja WC:)).

 

Kõigil külalistel oli võimalik proffide käe all sushitegemist õppida. Leti taga! :)

  
Minul tekkis sushiga suhe juba ammu aastaid tagasi… kui Kadi õde Krista meile peale Meli juures kanuumatka puupaku peal (!) sushi tegemist õpetas :)) Enne seda tundus sushi mulle nii kõrk ja kuidagi liiga “luks” söök (võibolla selle hinna tõttu, mis ta eest tavaliselt küsitakse), aga sellise maise tegevuse läbi muutus sushi mulle kuidagi lähedasemaks. Minu sushisöömise armastusele pani muidugi aluse mu armas sõber Merle, kelle käest ma sushikeeramise õpetust sain:) ja kellega me seda ikka koos nautisime.

Väga lahe oli baarileti taga sushisid keerata! Ja neid näljaste silmadega baarileti ääres istuvatele ja meie tegevust jälgivatele sõpradele serveerida :)) Nautisin seda niiväga, et mulle tekkis mõte, et poleks sugugi paha seda tööd kunagi mõnel suvel kusagil teiselpool maailma proovida, hihh :)) Väga sotsiaalne igatahes!

 
 

Õhtujuhil Henryl oli meie jaoks valmis varutud mitmeid Jaapani rahvusmänge, mille viisid läbi erinevad inimesed. Tiimitöö :)
Näoväänamises oli kõige vilunum E-Koja esindus, aga mulle imponeeris kõige rohkem Go-koja eelmise aasta presidendi moonutis:) 
Käteosavuses võistlesime mingi nööriotsas rippuva puumuna õhust aluse peale kinnipüüdmises. Nii uskumatu kui see ka polnud, siis mina võitsin! 10-st 9-se skooriga :)
Jaapani keele tundmaõppimise võistluse ajal olin mina parasjagu jutuhoos, aga  poole kõrvaga kuulates tundus see väga meeleolukas olevat :)
Õhtu lõpetuseks valiti välja ka kõige parema dresskoodiga külaline, patside ja valgete põlvikutega Riina :) Minul kui eelmise aasta võitjal oli au talle kingitus üle anda.

Peab taas tõdema, et väga lahe pidu oli! :) Viimasel ajal sobivad stiilipeod mulle kuidagi eriti hästi:) Nii hea on endale mingi roll üll tõmmata ja lasta endal olla täpselt selline, kui välja kukub :)

Esimene september

Võtsin täna laste koolimineku puhul vaba päeva. See on nii mõnus! Seni kui lapsed on veel selles vanuses, kus nad rõõmustavad mu kodusoleku üle :) Ja rõõmu see neile tegi! :)

 

Pealelõunal läksime koos Hannese perega Viikingite külla. Olles sealt küll vist juba paar aastat mööda sõitnud, pole ma sinna varem sisse keeranud. Ja kui ükskord nii sattus, siis olin vaimustunud, kui vahva koht see on! Olin arvanud, et see on selline Vembu-Tembumaa moodi hullamise koht… aga pigem on ta ikka trahter – söögikoht. 

 
Kõigepealt olime vaimustuses puidust ja karusnahast kaantega menüüde üle. Aga ka sisu oli väga ahvatlev:)

Nii ümbruskonna, interjööri, teeninduse kui toitude poolest väga meeldiv leid!

Viikend Tartus

Nagu varem öeldud, kui olin lapsed issi juurest ära toonud, läksime lastega Tartumaale, mu venna pere juurde nädalavahetust veetma.
Nii tore oli lapsi näha! Raymond on kuidagi eriti suureks kasvanud selle suvega. Mehisemaks saanud ;)

Ja nii hea oli venna peret näha! Istusime kohe otse muru peale maha ja nautisime.. suvist soojust, laste hullamist, suvemuljete jagamist :)
Ja nagu näha sealt avatud uksest hoolega sisse piiludes – meid oodati - saunaahjus juba põles tuli :) Mul oli aga koolilõpetamise saunasoe alles kehas… istusin vaid õuekiigel ja nautisin…

Tüdrukutel oli kohe tegemist - nukupesud puhtaks! :)

Venna õpetas mind kompostikasti ehitades trelli käsitlema :) Mitte isegi niivõrd oskuse kuivõrd julguse mõttes :))

Käisime ema ja meie kahe perega Tartu mänguasjamuuseumis – tõesti väga-väga vahva koht!! Esimese hooga tundus, et mulle meeldis isegi rohkem, kui Tallinna Nukumuuseum… Kuigi jah.. praegu meenutuseks Nukumuuseumi pilte vaadates leian, et see on ka lahe. Ju siis tuleb teha nii, et kui vend perega Tallinna tuleb, teeme sarnase ekskursiooni vastu :)

Ülal laste lemmikud: tegelaskujud “Sõrmuste isandast”.
All minu lapsepõlvest pärit nukufilmitegelased… paremal Kunksmoor ja kapten Trumm. Seal oli ka Välek Vibulane, Kaksikud Õed, Meemeistrite linn ja muid vanu tuttavaid, kohe ei tule ühtäkki meeldegi .. :)
 
All vasakul on autode, lennukite, rongide jmt tuba. Uudistame seal parajasti Tartu Raudteejaama ja seal sõitvaid mudelronge. All paremal istun õues Head mõtete pingil :)
 

Mänguasjamuuseumi ülemisel korrusel on vahva  mängutuba. Sobilik nii suurtel kui lastel loovustegevusi teha, niisama hullata või sünnipäevapidusid korraldada! Minu tegelased algul ei viitsinud minna (“me oleme liiga suured selleks”), pärast ei saanud neid sealt enam ära :)).

Vahva oli erinevaid stiiliriideid proovida, lusti kui palju! :)

 
 


Ja nagu krooniks mõnus perekondlik pizzasöömine alati heas Tavernas vahva päeva lõpetuseks!

 

Need on need hetked, mis jäävad meelde ja millest koosnebki Elu Rõõmude kee :)