Draakonid ja kingitused :)

Kui mulle varasügisel 300-tunnine koolitusprojekt sülle potsatas, siis ei osanud ma esimese hooga sellest midagi arvata.  
Müüja-klienditeenindaja koolitus, kutsestandardile vastavas teadmiste-oskuste mahus. See kõditas ja kutsus, nii võtsingi vastu. Olen ennegi elus asju niimoodi vastu võtnud, et mul pole õrna aimugi, kuidas ma hakkama saan… aga alati olen saanud :)
Ja kui see kõige raskematel aegadel endal meelest kippus minema, siis aidati meelde tuletada – nt. Raymond: “Emme, kas on kunagi juhtunud, et Sa ei ole valmis saanud?” - “Ei ole...” – “No, mis sa siis muretsed?” :)

Huvitav, et mitte öelda ebatavaline oli see, et kippusin tõesti palju muretsema. Tavaliselt ma tean, et ma teen ju nagunii oma parima. Ja seda teades, ei ole ju põhjust muretseda, et äkki ma ei tee piisavalt. Sest ma teen oma parima. Enda idealiseerimine – mida kõike võiks/tuleks veel suuta – toob ainult mõttetut kannatust.
Aga seekord pandi mu võimed tõeliselt proovile. Alustasin oktoobri keskelt. Enne seda olid mitmed projektid lõpusirgel, nii et ma kogu koolitusprogrammi – 30 päeva - ette valmistada ei jõudnud. Oli neli esimest päeva stardiks ja suur pilt kogu koolitusprogrammist, nagu üks suur maakaart:) Niimoodi selle endale abimeheks ka suurele lehele vormistasin. Sain aru, et mul tuleb siin rohkem anda, kui mul üldse täna anda on. Niisiis tuli seda töö käigus juurde luua :)

Edasised päevad kulgesid nii, et päeval koolitasin ja öösel valmistasin järgmist päeva ette.
Ettevalmistus on minu arvates eriti olulise kaaluga. Ülesehitus, jaotusmaterjalid, esitlus, tegevused, lood, arutelud… Teema tuleb koolitusel osalejate peale mõeldes läbi mõelda, mitte ainult sisuliselt (et millest räägin), vaid ka andragoogiliselt (kuidas seda võimalikult parimal viisil edasi anda).
Kuidas anda nii, et see puudutaks neid ja hakkaks neis kasvama. Loodetavasti mõne aja pärast õisi ja vilju kandes.

Huvitav oli jälgida, kuidas tugevaim tiimist  - vaim - hoidis töötiimi – meelt, keha ja vaimu koos.
Avastasin, et meel kippus muretsema. Kõigepealt, et kas ma see, mida ma annan, on ikka see, mida neil täpselt vaja on…. Et kas ma ikka oskan selle parimal võimalikul moel edasi anda… jmt. Mida hilisematesse öötundidesse-varasematesse hommikutundidesse tegutsemine kandus, seda rohkem hakkas meel muretsema ka keha pärast.
Mida aeg edasi, seda rohkem saatis keha sõnumeid, et tal on selle koormusega raske hakkama saada. Tekkis suur osa füsioloogilistest näidustustest, mis loetletakse keha stressisümptomiteks.  
Viimased on kirjade järgi järgmised: kuivav suu, niisked käed, külmetused või teised infektsioonid, südame puperdamine või pekslemine, hingeldamine , pigistustunne või valu rinnus, nõrkustunne või minestamine , migreenid, ebaselged valud või vaevused, pingepeavalud, seljavalud, seedehäired, ärritatud soole sündroom (viskab toitu üles, valulikkus), kõhulahtisus, nahaprobleemid või allergiad  või astma, ülemäärane higistamine, menstruaaltsükli muutus, kiire kehakaalu muutumine, kandidoos või põiepõletik.
P.S. Et kui Sul tekivad sellised vaevused ja Sa ei saa aru, kust see pärit, siis võib see olla keha sõnum, et talle ei sobi see, kuidas tema jaoks on asjad praegu korraldatud.

Mina tempot väga maha võtta ei saanud, aga õnneks muutusin järjest efektiivsemaks ja nii kulus ettevalmistusele vähem aega. 
Selleks, et keha suudaks vastu pidada, väljendasin talle pidevalt oma tänulikkust. Silitasin teda oma vaimusilmas hooliva tähelepanuga. Iga kehaosa ja organit.
Igal ööl magama minnes tänasin teda, et ta nii kenasti vastu peab. Ütlesin, et mõistan neid vaevusi, mis tekkinud on. Ütlesin, et olen teda kuulnud. Projekt pidi küll lõppema alles novembri viimasel päeval, aga vahepeal oli ka Pärnus üks neljapäevane koolitus. Lubasin talle, et lasen tal seal olles Estonia Termides mõnuga lõõgastuda. Seda ma ka tegin. Peale projekti lõppu kadusid vaikselt kõik sümptomid, ilma et ma oleks midagi neist kuidagi ravinud. (!)

Aga vaim oli tugev. Teadmine, miks ma seda teen, kuhu liigun, mida sellega soovin luua… see toetas ja tänu sellele ei kukkunud ka meel kunagi päris ahastusse. Tema pidev muretsemine lihtsalt häiris. Segas keskendumast, olema 100% kohal. 

Ühel hetkel sain ma aru, et ma tegelen siin usalduse teemadega.

Meele muretsemine on sõnum sellest, et ma ei usalda piisavalt.
Ennast (et ma saan selle kõigega hakkama ja et mu keha tuleb selle pingutusega kenasti toime), osalejaid (et nad võtavad minu poolt antavast maksimaalse välja. Täpselt selle, mida neil selles elutee kohas vaja on) ja Elu (mis on meid kogu aeg, igal hetkel toetamas). 
Selleks et leida üles ühendust usaldusega, pidin ma nägema, kus ma hetkel olen. Ja seda olukorda täiesti aktsepteerima.

Ühel ööl kirjutasin oma heale sõbrale M-le. Esimest korda jagasin - kui hullult raske on - nii, et aktsepteerisin ise seda täiesti. Eks olin varemgi siin ja seal öelnud, et intensiivsus on nii kõrge, et teeb murelikuks. Aga alati olin ma varem seda rääkides tahtnud, et see olukord muutuks. Et EI oleks nii, nagu on.
Seda kirja kirjutades avastasin, et võtsin sisimas selle olukorra täpselt nii vastu, nagu see on. Ei pea muutuma. Ongi praegu täpselt nii, nagu see on.  
Sel ööl voodisse heites tundsin, et kuidagi palju kergem oli hakanud.  Ja ühtäkki tundsin, kuidas ääretu usalduse kergus minusse tuli, nagu õhkõrn tekk, mis otsekui sulas minusse.

Õppisin siit seda, kui märkan ka keerulistes olukordades peituvat jumalikkust ja võtan selle vastu sellisena, nagu see on, saavad nad muutuma hakata. Vastasel juhul hoian ma seda muutumist teatud mõttes oma teadvuses ise kinni. Sest mu tähelepanu kipub olema sellel, millisena ma ei taha seda olukorda näha…
See ei ole endale roosade prillide pähepanek  - küll läheb kõik hästi, ma lihtsalt teen näo, et ei näe seda jama praegu. Vastupidi, see on Surmajumalanna – Kali, Rangdanga, Persephone, Baba Jagaa vmt. – Suure Muutuste Jumalanna vastuvõtmine kogu tema hiilguses. Sest see kogemus ON mulle mõeldud.  Ja läbi selle vastuvõtmise vabastan ma uue alguse energia. Alles nüüd saan ma meeles looma hakata seda, millist muutust ma soovin.

Kui edaspidi meel ka vahel muremõtteid genereeris, nägin neid vaimusilmas kui ümber maja (minu pea) lendavaid (roosasid ja ümaraid, nagu Shrekis) draakoneid. Minu viis nendega võidelda oli, et ma ei lasknud neist end häirida. Ja kuna ühendus usaldusega oli taasloodud, polnud see sugugi raske:)
Ja selline visuaalne pilt aitas ka.

Kuidas siis lugu lõppes?
Olen ennegi kogenud, et sellised suured ettevõtmised (kuhu tuleb endast palju panustada) toovad palju “kaasavara” kaasa (hea sõna on kaasavara – kaasa toodud vara:) ) . Kingitusi uute teadmiste, oskuste, äratundmiste, uute suhete ja positiivse energia näol jmt.
Kui selliseid ettevõtmisi teha nii, et lihtsalt tehtud saaks, siis on kingitused olematud või väikesed. Sama suured, kui panus:). Olen kogenud, et mida rohkem südant ja armastust ma sisse panen, seda rohkem see tagasi kiirgab.

Ja ometi olin ma koolituse viimasel päeval, tunnistuste jagamise päeval, kui osalejatega lõpuringis istusime, täiesti pahviks löödud. See kestis veel mitu päeva.  Lilled, kingitused, isetehtud luuletused ja iseheegeldatud sall… Inimestel oli keeruline kokkuvõtteks sõnu leida, sest paljudel olid pisarad silmas ja kurgus. See pani mõistagi ka minu kurgu kipitama…
Alles hiljem ma mõistsin, kus tulid need pisarad, kust tulid need imelised sõnad koolituse ja minu kohta… See tuli sellest, et ma andsin neile inimestele võimaluse näha nende enda suurepärasust. Luua taasühendust nende enda tõelise olemusega. Nende hingega. Võibolla polnud nad ammu seda näinud või olid unustanud, kaotanud usu… 

Mõistagi ei teinud ma seda üksi. Tegin koos oma koolitusel osalejatega, kelle avatus ja valmisolek kogu aeg enda piire mugavustsoonist välja nihutada oli märkimisväärne! Ohati küll, et “mismõttes nagu..?! peangi sellist asja tegema või?” aga tehti ära.

Ja eks kõigi jubedatena tunduvate sildade ületamine on astuma hakates märksa hirmuäratavam kui hiljem tagantpoolt vaadates :)

Koolitus loob

Kui tegemist on palju, lähevad päevad lennates.
Ja kui tegemist on mitmepäevase koolitusega, siis kaob nädal nagu aprillipäikses sulav lumi. Aga see mida ta toob… on võrreldamatu. Inspireerib. Paneb end kokku võtma. Koolitamine paneb ka ennast alati mingeid teemasid sügavamalt läbi mõtlema, tunnetama…  

See on tavapärane, et koolitusgrupis on keegi, kes on millegipärast kibestunud, enda või eluga pahuksis, mis teeb koolitusel antava info vastuvõtmise tema jaoks keerulisemaks. Või on tal nii tugevad hoiakud või eelarvamused käsitletava teemaga, et ta ei suuda neid ukse taha jätta. See väljendub tema vaheletorkamistes, intrigeerivates küsimustes, torisemistes (“nii ei saa, see ei ole võimalik, see nagunii ei toimi…”) jmt. Usun, et iga koolitaja on selliseid tegelasi kogenud.
Ei ole alati lihtne enda teadmiste tassi tühjaks kallata, et uut vastu võtta. Eriti kui uus on mingil määral erinev sellest, mida varem õppinud-kogenud.
Minu kui koolitaja jaoks see ongi täiskasvanute koolitamises huvitav, kuidas osalejate olemasolevad teadmisi-kogemusi väärtustades osalejaid rohkemaga ära saata, kui see, millega koolitusele tuldi.

Seekordne ettevõtluse (müügi, teeninduse ja kliendisuhete) koolituskogemus Raplas oli imeline. Ma ei ole ammu nii avatud koolitusgruppi kogenud. Avatud, soe, sõbralik, siiras. See millega need (töötuks jäänud) naised tegelevad, oli tõesti nii inspireeriv! Ja see kirg ja see sära, mis neis paistab… fantastiline!
Väga imetlusväärne, kuidas julgeti oma hirmud ja kitsaskohad teiste ees välja öelda. Ja ma usun, et just tänu sellele, tunti kui tugev on grupi toetus. Nii kummaline kui see ka ei ole, meie haavatavuse näitamises peitub meie tugevus. Niipea kui me ütleme endale, et hetkekski libastuda ei tohi, siis seab see meid tohutu pinge alla. Ja libastumise korral karistatakse nii ennast kui kiputakse süüdistama ümbritsevaid.

Tooteesitlustel prooviti meie peal erinevaid kangaid ja näidati, kuidas need keha või nägu mõjutasid; maitsesime isetehtud keelt-alla-viivaid šokolaaditrühvleid ja jõime kvaliteet-teed; imetlesime (ja ostsime) isetehtud ehteid – mobiiliripatsitest kelladeni välja!; saime inspiratsiooni (munakarpidest ja küünlavahast) isetehtud tulehakatusroosidest, hobustest ja mõisatest…

Vahva oli taas lugeda inimeste tagasisidet, kus hinnati seda, et ka müüki, klienditeenindust ja kliendisuhtlust võib õppida hoogsal ja mängulisel moel. Ja seda nii intensiivselt, et nelja päeva jooksul polevat olnud võimalik muule mõeldagi :))

Muide, Rapla Kultuurikeskuses on väga huvitavaid ruume, kus koolitust läbi viia. Raimond Valgre tuba (üleval vasakul ja all paremal), Linda tuba (all vasakul) või ka nende Kammersaal.

Jah, koolitus loob. Kõigile osapooltele, me ju kõik oleme samaaegselt nii andjad kui vastuvõtjad.

Müük on nagu hingamine

Mulle meeldis, et Äripäevas ilmunud reklaamartiklis kasutas raamatu võrratu toimetaja Mari-Epp Tirkkonen minu sõnu: “ Müük on nagu hingamine: miski, milleta ei saaks majanduselu toimida, milleta ei saaks me sooritada ühtegi tehingut. Nii lihtne ja igapäevane, kuid samas nii võimalusterohkelt mitmetahuline. Nagu sportides või väljakutsuvates olukordades on vaja osata teadlikult hingata, on keeruliste toodete, teenuste või kliendisituatsioonide puhul vaja olukorda teadlikult juhtida.”
Jah, nii see on :)

Palju on küsitud selle raamatu saamislugu.  Jagan seda.
Aastatel 2007-2008 olin Äripäeva Müügikäsiraamatu peatoimetaja – s.t. kirjutasin käsiraamatusse erinevaid müügiga seotud artikleid, et müügijuhtidel ja noortel müügigurudel oleks, kust juhatust ja õpetust leida.
Käsiraamat oli kokku ilmunud juba kümmekond aastat, seal oli seda, mis oli igihaljas ja seda, mis ammu aegunud.
Juba tollal oli meil mõte, et võiks käsiraamatu igihaljast materjali kasutades luua kompaktse ja tervikliku väärtuspõhise müügiga soetud raamatu.

Mulle on endale väga hingelähedane see, et müügiprotsessi keskmes asuks klient, oma soovide ja vajadustega. Et peetaks oluliseks pikaajalist kliendisuhet ja et müügisuhtlus kannaks neid väärtusi, mis meile endilegi olulised on. Usaldus, avatus, lihtsus, ausus, hoolimine. Aga siis tuli masu peale ja panime mõtte kalevi alla.

Nüüd siis, olles ise ettevõtja, tundsin endas kirjutamiskihku ja küsisin ÄP-lt, mis plaanid neil selle raamatuga on. Majandus vaikselt taastumas ja peatsel tõusuteel, müügiga soetud oskused on äärmiselt vajalikud. Miks ma ei imestanud, et nad olla just samal teemal mõtteid vahetanud ja minugi peale mõelnud :))
Niisiis - mõeldud tehtud! Ehitasin üles struktuuri, töötasin olemasoleva materjali läbi ja kus vaja, lisasin oma nägemusi, lähenemisi, võtteid. Suure osa oma panusest on siin andnud sellised gurud nagu Peep Vain, Mati Ruul, Ekke Lainsalu aga ka Self II tiim, Invicta kaasautorid jmt…

Raamatu peatükid järgivad müügiprotsessi struktuuri – ettevalmistustest ja kliendikontakti loomisest tehingu sõlmimise ja järeltegevusteni välja. Kahes viimases peatükis tuleb juttu püsiklientide hoidmisest, kliendisuhete juhtimisest ning müügitöötaja arengust.

Mul on hea meel, et raamat sai lihtsasti loetav, ülevaatlik ja näitlikustatud, nagu mu eesmärk oli.
Seda toovad oma kommentaarides välja ka kaasautorid.

Karin Hango: “ Signe Israeli koostatud “Küsi, kuula, peegelda” on esimene eestikeelne praktiline n-ö eesliini müügiraamat, mis tutvustab ülevaatlikult ja loetavalt müügi erinevaid külgi ja tehnikaid. Müüki ei müstifitseerita ega ilustata – saladusi, nippe ja kunsttükke sellest raamatust ei leia. Pigem saab müügiinimene siit tuge oma töörolli järjest tulemuslikumaks ja mõnusamaks täitmiseks. Raamatust leiab nii praktilisi soovitusi kui ka mõtlemapanevaid näiteid. Usun, et igal juhul innustab see raamat müügiinimesi oma tegevust mõtestama ja arendama.” Ja Mati Ruul: “  Raamatust leiab häid nõuandeid nii algaja klienditeenindaja kui ka kogenud müügimees. Kokkupandud teost võib julgelt nimetada käsiraamatuks. Tavapärase lugemise kõrval paneb see aktiivselt kaasa mõtlema nii enda kui ka eri tüüpi klientide käitumise üle. Teotahet ja lisaenergiat pakub raamatu iga peatükk, seda huvitavate soovituste ja näpunäidete abil. Lugemise muudavad nauditavaks mitmed humoorikad seigad ja lood igapäevasest müügitööst Eestimaal.”

Selline tore esiklaps :)

Paikaloksumise aeg

Päevadel, mil käegakatsutavat tulemust ei ole ja mu päeva sisustab natuke  “äriasju” ja ülejäänud osa raamatud ja/või sõbrad või muud tegevused iseendale (loe: mis raha sisse ei too), olen tabanud endas süütunnet värelemas.
                                                                                                                 Alloleva pildi eest tunnustus: http://www.johnuibel.com/57/
Esimene korda kui ma seda märkasin, mõtlesin, et “oi-oi, pean kohe tubliks hakkama!” ja süütunne paisus. “Oot-oot, mis see nüüd oli?” tuli minu seest kusagilt teiselt poolt vastu. “Võta rahulikult. Kõigeks on aega.  Sa ei ole endale juba ammu midagi muud lubanud, kui ainult neid asju mida on VAJA teha. Võta nüüd aega enda jaoks.”  Jahh, nii see on.
Minu töö on nüüd otseühenduses minu enda eluga. Ja kõik, mida ma teen, on nagunii vaid iseenda (ja oma laste) jaoks. Tempo ei saa enam kunagi olema selline, nagu 9-17ni töö puhul - kogu aeg sarnane, hommikust õhtuni kõrge intensiivsusega.
Mul saab olema aegu, mil on aega.
Iseenda ja kõige-kõigi jaoks, millele tahan aega jagada. 
Ja siis on aegu, kus olen võimsas tegutsemise lainetuses ja täiesti sellele keskendunud. Kavatsen edaspidi nautida mõlemaid! Ilma igasuguse süütundeta :)

Mis siis praegu toimub?
Nagu Kristi pandud ruunid selle nii kenasti välja ütlesid, on praegu minu suuna, sihi otsimise aeg. Millises sängis hakkab mu jõgi voolama?

Olen siiani teinud koolitusi päris laias spektris:
- müügi- ja teeninduskoolitused,
- meeskonna-treeningud, 
- avalik esinemine,
- koolitaja koolitused,
- isikliku arengu koolitused,
- eraisiku finantsplaneerimine,
- coaching,
- mindmapitehnika…

 

Tunnen, et tahan nüüd üht fookust valida. Usun, et küllap mind juhatatakse selleni :) See peab paika loksuma. Mind kutsuma. Seni  aga – teen endiselt harjutusi nii londile kui sabale… :)

Armastus on ka äris jumal

Vauu kui vägev!! kostis mu seest, kui lugesin laupäeva hommikul koolitusel osalejate tagasisidet. Koolitasin sel nädalal Paides 4 päeva alustavaid naisettevõtjaid. Teemaks “Kliendisuhete juhtimine, müük ja teenindus”. Esimestel päevadel panin omast arust  hooga põõsasse... ja nüüd siis selline tulemus! :)

Kogu see koolituskogemus oli muidugi äärmiselt huvitav.
Esimesel päeval ja päeva lõpul valitses minus suur segadus. Tundsin, et neis ka :) Rollimängud, grupitööd… oli vastasseisu, keskendumisraskusi. Samas - mina leian, et kui minu poolt edasiantav teema ei jõua inimesteni nii, nagu ma näen, et see  jõuda võiks, siis teen mina midagi valesti. Ma lähtun sellest, et õppijatega on kõik ok – mina pean koolitajana suutma kohanduda.

Hea, et Paide-Tallinna vahe oli tund aega sõitu, nii sain ma teel kõik tagasi kerida ja läbi mõelda. Mõtlesin, et millist tüüpi inimesed mul grupis on? Mis on nende taust, varasemad kogemused? Mil viisil oleks neil kõige lihtsam õppida? Mis on nende jaoks motiveerivad faktorid? Mis on need teadmised, mis nende jaoks sellel koolitusel kõige kasulikumad, vajalikumad, huvitavamad oleks? Kuidas seda kõik viia nendeni lõbusal ja kaasaval moel? Jne,jne.  Tavapäraselt ma püüan need asjad enne koolitust läbi mõelda, aga seekord ei teadnud ma enne kohalejõudmist osalejatest suurt midagi. 

Ja see, mis vaikselt sündima hakkas, oli kui ime. Inimesed üllatasid nii mind, teisi kui iseennastki! :) Grupp muutus omavahel lähedasemaks, inimesi võeti rohkem sellisena nagu nad on, toetati ja tunnustati. See on just see, mis mind koolitusprotsessis võlub. Need positiivsed nihked, mis inimestes toimuvad :)

Ja nii juhtuski, et olin mina nende nelja Kui palju päeva lõpuks õnnelik ja rahul ja olid ka osalejad. Mis väljendus nende nägudel ja nende tagasisides. Väga hästi pani üks osalejatest, üks vägev naine sõnadesse minu lähenemise kliendisuhetele… julguse ja järele-andlikkusega: “Armastus on ka äris Jumal”. Ja nii see on.

See neli päeva Paides käimine oli nagu… katseaeg.  Kas ma tahan, et mu elu olekski selline? Ettearvamatu, määramatu, kohanemist vajav? Jah :) Praegu küll!

Sattusin telepurki

Hämmastav, kui olulist rolli ikka JCI mu elus mängib.

Ühel heal päeval helistas mulle kunagine JCI-kas, hea tuttav Lauri ja küsis, et kas ma tean kedagi, kes võiks rääkida kuidas masu on mõjutanud müügiinimesi, suhtumist klienti ja müüki - ehk siis ettevõtete müügstrateegiaid.  Mulle nii hingelähedane teema! :)
Jagasin siis kohe tuliselt oma arvamust – ja eelkõige rõõmu, et paljud ettevõtjad on jõudmas selleni, et varasemalt populaarne agressiivne pealekäimine ja soov müük lihtsalt ära vormistada ei tööta enam, tarbija valib  enam ning võidukad on need ettevõtted, kus võetakse fookusesse klient ja tema vajadused. Küll aga puudub paljudes ettevõtetes ikka veel vajalik väljaõpe.
Nii stressavad müügiinimesed-teenindajad kui kliendid.



Kui olime kümmekond minutit sel teemal kirglikult rääkinud, kutsus ta mu neil samadel teemadel rääkima majandussaatesse Kapital. 

Mul kaamerahirmu pole otseselt kunagi olnud. Aga nüüd kui lindistamisele läksin, siis kui enne tundus, et mul on selle koha pealt nii mõndagi öelda, aga niipea kui lindistama hakati, siis tundus, et mul pole midagi asist öelda :))
Õnneks lõikusid nad just asised asjad saatesse sisse :)) Saadet näeb tagantjärgi siit: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=111033

Nii vahva, kuidas vajalikud/sobilikud olukorrad ise meie ellu tulevad. :)
Ole vaid valmis vastu võtma (=oma hirmudest üle saama;) )