Septembrikuises Eesti Naises ilmus Kadi Küti sulest minust ja mu elust artikkel. Mõtlesin, et toon selle siin ka ära :)
Signe Israel julges tegutseda, kui tundis, et vanamoodi enam ei saa. Kasvatades üksi kahte eismelist last, lõi ta oma koolitusfirma ning innustab nüüd teisigi oma elu eest vastutust võtma.
Loen Signe blogi, kuid nii ausat vestlust oma elu üle polnud meil enne olnud kui seekord tema Nõmme kodus. See aktiivne ja tegus naine on omandanud rahvusvahelise ärijuhtimise eriala ning töötanud aastaid pangas, õppinud koolitajaks ja koolitanud.
Mind ajendas Signega vestlema teadmine, et ta on üks neist, kes julgeb elus pinnapealseid suhtumisi trotsida ja oma hingeteed käia. Oma elu kohta valusalt ausate küsimuste esitamine ja endasse süüvimine võib seniseid seisukohti muuta ja pöördelisi samme astuma panna.
Ringist välja tulek
2003 aastal olin jõudnud oma eluga ummikusse. Koitis äratundmine, et vanamoodi enam edasi minna ei saa. Töötasin pangas, mu abielu oli jooksnud karile ja ma ei suutnud sellest ringist välja tulla. Just siis, nagu tellitult, sain teada koolitusest nimega Life Planning, koolitajaks oli Elmo Puidet. Ühes harjutuses tuli üles kirjutada kõik, mida tahaksid elus veel kogeda. Võis piirideta unistada! See pani tõsiselt mõtlema. Sain aru, et mul on vaja oma elu oluliselt muuta, sest hetkel olemasolev mind enam ei teeni. See arusaamine tõi minusse rahu ja otsusekindluse. Protsess võttis muidugi aega. Jah, ma vahetasin töökohta ja lahutasin abielu, aga kõik ei tulnud sugugi üleöö.
Taotluse jõud
Üks huvitav asi, mida ma rasketest aegadest õppisin, on taotluse jõud – alati ei pea kohe tegudele tormama, vaid tuleb kogu hingest soovida ja vahel jõuavad olulised asjad ise sinuni. Ma ei otsinud aktiivselt tööd, ei saatnud kellelegi CV-d, ometi sain peagi uue töö teises pangas, sest unistasin sellest ja olin selleks valmis. See töö osutus minu jaoks parimaks võimalikuks järgmiseks sammuks.
Teine unistus oli osaleda noorteorganisatsiooni töös. Peagi kuulusin JCI-sse ehk Eesti Ettevõtlike Noorte Kojasse ja olin aastal 2010 koguni koja president. Ka koolitajaks saamine tundus esialgu ilmvõimatu, kuid nüüd on mul endal koolitusfirma.
Oma uuel ametikohal olin kliendisuhete juht Personaalse Varahalduse üksuses Hansapangas. Me haldasime oma klientide investeerimisportfelle, olime neile igakülgseteks partneriteks kõiges, mis panka ja kogu gruppi puutus. Armastasin oma tööd, oma kliente ja töökaaslasi. 2008. aasta, kui turg kukkus, oli nii klientide kui panga jaoks väga keeruline aeg. Nägin väga lähedalt inimeste valu. Tundsin, et mu ümber on suur orkaan ja mul pole millestki kinni hoida. Nii hakkasingi tugipunkti otsima, sest peab ju olema midagi, millest ka keerulisel ajal tuge leida!
Taipasin õige ruttu, et pean sellist keset otsima iseenda seest. Alustasin joogaga, lugesin eneseabiraamatuid, osalesin humanitaarorganisatsiooni Art of Living koolitusprogrammis „Yes!“, õppides hingamistehnikaid, mediteerimist ja joogat. Kursus keskendub just sellele, kuidas öelda „jah!“ elu igale väljakutsele. Osalesin ka Art of Living jätkuprogrammis Indias. Kõik see andis tunde, et olen seesmiselt puhastunud, olen täielikus rahus. Ja minu sisemine rahu aitas ka inimesi mu ümber.
Tiivad hüppel tundmatusse
Viimase kahe aasta tähtsaim otsus ja suurim muutus minu elus oli palgatööst loobumine ja oma koolitusettevõttega alustamine. Olin juba 17 aastat töötanud organisatsioonides, mis järjest enam meenutasid mulle suurt masinavärki. Tundsin, et olen pangandusest väsinud. Ma pole ju aus ei klientide ega iseenda vastu, kui teen oma tööd tüdimusega.
Mul on vaja luua, et ma tunneksin, et olen elus! Tahtsin üritusi ja koolitusi korraldada ning ise koolitada, aga pangast ära tulla ja kõike algusest alata polnud julgust. Tööandja oli ju väga hea, palk oli hea, ma töötasin koos tipptegijatega. Kõrvaltvaatajatele oli täiesti arusaamatu, mis mulle ei sobi: „Sul on ju kõik olemas?!“ Aga minu hinge see ideaalne töökoht ühtäkki enam ei toitnud.
Samal ajal uurisin õppimisvõimalusi Silma jäi Holistilise Teraapia Instituut. Lugedes raamatuid, mis kooli kodulehel kirjas olid, sain aru, et see on õige koht. Siin käsitletakse sügavuti just neid teemasid, mis mind huvitavad. Holistiline treening ehk „aasta iseenda jaoks“, nagu kool seda väga tabavalt nimetab, on koolitus neile, kes soovivad mõista iseennast - saada iseenda, oma sisemise tarkusega paremasse kontakti Mulle meeldib see lähenemine – igasugused muutused saavad alguse meie seest.
Pean tunnistama, et alguses oli mul küll hirm, et äkki ma muutun nii „vaimseks“, et kaotan ühenduse reaalse maailmaga. Kuid instituudi terviklik lähenemine on, vastupidi, aidanud mind vaimseid teadmisi reaalsesse igapäevaellu integreerida.
Just koolis läbiviidud coaching ehk arengut toetav vestlus aitas mul luua nägemuse, milline mu elu vabakutselisena välja näeb, panna paika tegevuskava, mida tuleb selleks teha ja see samm astuda. Kool on andnud ka arusaamise, et kui mu elus on midagi, mida ma näha ei taha või mida pelgan, siis just sellega tuleb mul tegeleda, sest see on minu õppetund.
2010. aasta lõpus jätsingi pangatööga hüvasti ja alustasin uut aastat ettevõtlusega. Ja mu tiivad tõesti kannavad!
Iseendaks kasvamine
Raskel perioodil võib kergesti tekkida tunne, et kõik läheb allamäge. Ka mulle tundus ühtäkki, et kogu mu elus on täis probleeme. Kuid siis taipasin, et et olen nüüd lihtsalt iseenda vastu ausama, julgen vaadata igale probleemile otsa ega ole nõus peitma end kiire elurütmi taha. Olen õppinud, et kui aktsepteerin end just sellisena, nagu olen, siis olen iseendaga kontaktis. Mu õpetaja Marina Paula Eberth ütleb: “Olles igal hetkel selline, nagu Sa oled, oled Sa igal hetkel oma väe juures“.
Vahel juhtub siiski, et ma ei oska oma väge õigesti kasutada, olen liiga jõuline või hoian end liialt tagasi. See tuleb sellest, et ikka on veel olukordi, kus ma ei oska, suuda või ei julge lõdvestuda ja usaldada, näidata oma haavatavust. Aga ma olen ju ka alles teel.
Palgatöölt ära tulles oli mul tunne, et pean lennukist alla hüppama, aga mul pole õrna aimugi, kas mul langevari ikka on. Keskendusin ühele sammule korraga, püüdsin olla hetkes.
Järjest tulid erinevad tööprojektid, minus kasvas usaldus ja teadmine, et teen õiget asja.
Tundeid on tõesti palju olnud – hirmu, viha, üksindust, igatsust, kurbust, aga ka armastust, avanemist, usaldamist ja tänulikkust. Elu on olnud kirev nagu vikerkaar, mis tõuseb vihmast ja päikesest ning loob lõpuks selguse ja värvikülluse.
Minevikuga sõbraks
Olen nende õpingute ajal aru saanud, kui tähtis on suhe vanematega. Suur osa inimesi kannab endaga kaasas lapsepõlveprobleeme. Ka minul on olnud emaga keerulisi suhteid. Nüüd olen talle tänulik, et ta on olnud valmis mind kuulama ja mind mõistma, meie teemade lahendamisel mulle poolele teele vastu tulnud. Meie suhe läheb aina paremaks, ma tunnen uhkust ja tänulikkust, et just tema on mu ema.
Pärast 25 aastat lahusolekut olen hakanud suhtlema ka oma isaga. Mu vanemad lahutasid, kui olin vaid viieaastane, ja teismeeast alates polnud isa minu jaoks lihtsalt olemas. Nüüd olen hakanud mõistma, kui oluline on ühe naise jaoks suhe tema isaga, võimalus isa aktsepteerida ja hinnata. See omakorda on vabastanud minus usalduse meeste ja iseenda vastu.
Vastutus ja valikuvabadus
Üks parimaid õppetunde on olnud mõistmine, kui oluline on võtta vastutus kõige eest, mis mu elus on. Pean silmas sellist vastutust, mis ei muserda ega tekita süütunnet. Usun, et tegutseme igas olukorras vastavalt oma oskustele, parimal võimalikul moel. Selline vastutus annab usalduse, et mina ise olen oma elu looja kõigi võimaluste väljas.
Väga oluline on kuulata oma sisetunnet, olla igast hetkest teadlik. Ma tean, et minu jaoks on tõde see, mis mulle rõõmu teeb. Ja kuna ma tean, et on täielikult minu enda valida, mida ma lasen oma ellu ja mida mitte, siis valin võtta vastu selle, mis täidab mind rahu ja rõõmuga.
Tahan olla just selline, nagu ma olen - rahus, rõõmus ja armastuses. Töös ja suhetes soovin puudutada inimesi oma soojuse, valguse ja armastusega nagu päike, toetada oma kogemusega nende kasvamist ja õitsemist. Et teisedki mu ümber leiaksid tee iseendani.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: Eesti Naine, september 2012
No comments:
Post a Comment