Olen valmis Elu kingitusteks, igal hetkel

Juba mõnda aega kutsub üks huvitav juhtumus end siia blogisse istutama.

See juhtus sügisel, esimese ja ootamatu lume aegu. Koolitasin Raplas ja kuna mu auto teatas, et tema võtab paariks nädalaks puhkuse, siis otsustasin elu väljakutse – elada põnevamat ja mugavustsoonist väljas olevat elu - vastu võtta ja liikusin hommikuti rongiga ja peale koolituspäeva häälega Tallinna tagasi. Algusel koolitusel osalejad isegi ei uskunud, et ma tõepoolest hääletama lähen ja itsitasid ainult mu jutu peale:)

Huvitav oli kogeda ennast läbi erinevate situatsioonide.
Nagu ka Neal Donald Walsch ütleb: “Elu pakub hämmastavat võimalust igal üksikul hetkel kogeda, kes sa tegelikult oled”.

Esimesel korral – niipea kui käe tõstsin, auto kohe peatus (pilt on mõistagi netist ja illustratiivne ;) ). Minu ego muidugi kirjutas selle õnnestumise automaatselt “enda arvele”- nägemata ja hindamata, kui palju selles mängib Elu tahe. Hihh, siin protsessis ei saa ju midagi “õigesti” või “valesti” teha. Elu lihtsalt vastab meie vibratsioonile ja mindsetting´ule. Nii et järgmine päev sai mu ego kohe tasandatud – autot, mis peatuks, andis tükk aega oodata.

Hääletamine õpetab alandlikkust Elu vastu. Selle vastuvõtmist, mis on. Lootust. Ja tänulikkust.

Loos, mida jagada tahan, juhtus nii, et olin juba jupp aega seisnud käsi püsti. Ja ühel hetkel peatus päevinäinud sõiduauto. Kui ukse lahti tegin, võttis vaatepilt õlgu väristama ja kahtlema, et kas tahan sinna ikka istuda.  Autojuht, 50+ meesterahvas, istus oma tugevalt määrdunud töötunkedes rooli taga ja asus võidunud kõrvalistmelt suitsupakke ja oma tööriistu kokku korjama, et ma sinna istuma mahuksin. Autoistmed ei olnud ka ilmselt aasta(kümne)id puhastust näinud. Istusin natuke ebalevalt oma valge mantliga autosse ja kui olin ukse kinni tõmmanud, ütles autojuht kiirustades:”Ma ei ole jõudnud veel suitsu teha, nii et ma kohe ütlen ära, et ma tahan kohe suitsu tegema hakata". (!) - “Ohsapoiss…!” mõtlesin imestusega. “Mida see olukord nüüd siis õpetama tuleb?!”

Autojuht pani käigu sisse ja hakkasime liikuma. Et juttu teha, küsisin, mis ta siinkandis teeb ja mida üldse talle elu toob. Jutt veeres ja ma sain teada, et tegu on elektrikuga, kes käib siin ja seal juhutöid tegemas. Elab Tallinna külje all soojakus. Oli pikalt töötu olnud, nüüd on hea, et tööotsa peale sai. Naine jättis ta maha, lapsed on kaugel, tütar elab välismaal. Lastest rääkides muutus mehe pilk pehmeks ja häälde tulid teatud kumedad noodid. Oli aru saada, et juba väga ammu polnud ta saanud oma lastest rääkida. Juba ammu polnud keegi temalt küsinud, kuidas TAL ENDAL läheb… Nii Tallinna tee ja jutt muudkui veeres. Mina küsisin ja tema rääkis.  Oma perest, naisest, lahkuminekust, oma kunagises kodust, oma mõtetest…. Teda kuulates ja aegajalt tema poole vaadates, ma ühtäkki nägin läbi tema määrdunud, parkunud ja kortsulise näo TEMA ENDA ILU. Tema hinge ilu. Mu silme all koordusid maha kõik maise elu (meele poolt tekitatud) kihid ja ma nägin teda sellisena nagu ta tegelikult on.  Ilusa, leebe ja heatahtliku hingena. Elu hammasrataste vahele jäänud poisina, kes kõigest hoolimata püüdleb parema poole.

Kohale jõudes ja autost välja astudes sain ma aru, et me olime mõlemad teinud teineteisele kingituse.
Mina talle läbi selle, et küsisin ja kuulasin. Kutsusin teda rääkima ja tõesti kuulasin.  Tema mulle, et ta näitas mulle, kui ebaoluline on väline vorm.

Muide, suitsetamine ei tulnud talle üldse meelde :))

P.S. Huvitav tähelepanek – kõik autojuhid, kes mind selle pooleteist nädala jooksul auto peale võtsid, polnud raplakad, vaid juhuslikult sel päeval sinnakanti sattunud inimesed:)