Jõulud – kas iga-aastane puhastuskuur?

Peale jõule sõpradega kokku saades kõlas peamiselt üks küsimus: “Kuidas jõulud üle elasid?” Ja vastuseks enamik oigas…

Meenub aastapäevad tagasi E. poolt öeldud lause: ”Mõelda vaid, olin nädalapäevad vanematekodus ja tulin tagasi ilma ühegi hingehaavata!”

Mina näen siin Uue Ajastu suuremat sorti puhastuskuuri, mis tõstab üles kõik meie kitsaskohad, et me neid oma tähelepanu ja armastusega tervendada saaksime. :)

Ega minagi mingi erand ei olnud.
Kuigi pean ütlema, et see tabas mind üllatuslikult – olen sel aastal astunud suuri samme oma lapsepõlve  ja oma ema-isaga seotud kogemuste vastuvõtmisel. Suhted mõlemaga on kardinaalselt muutunud (viimasega ju polnudki enne mingeid suhteid) ja on mulle tõesti rõõmu toonud.
Seepärast ei saanud ma aru, miks mul mõned päevad enne jõule pea muudkui valutas. “Pole ju praegu nagu põhjust? ” mõtlesin. Peavalud tekivad sageli sellest, kui me iseendas midagi alla surume. Kui me kardame miskit  või ei taha  seda, mis tulemas on või mis meie elus toimumas on.

Ühel hetkel mõtlesin jõuludele ja nägin vaimusilmas ette, kui hästi kõik sujub. Ja märkasin, et mu peavalu kadus! “Ohoh? Kas minu kehas on siis ikka jõuludega seotud hirmu?” imestasin. Miks muidu peavalu praegu nagu läbilõigatult otsa sai?

Meie alateadlikud impulsid on enamasti meile täiesti teadmata. Seepärast nad ongi ju alateadlikud :)

Ja hirm on emotsioon, mida tekitab sageli alateadlik uskumus, et me saame kogema midagi ebameeldivat. Midagi, mis on varem meie elus sellisel kujul aset leidnud.

Alateadvuse implusse teadlikkusse meelde tõstes saab nende jõudu vähendada.

Selleks tuleb iseendasse süüvida ja püüda tajuda, mis sisimas toimub.

 

Enda sisse vaaadates ja kuulatades sain aru, et minus on käivitunud varemgi kogetud hirmutavad mõtted: “Kas ma jõuan õigeks ajaks kohale? Või ei jõua ja mu peale pahandatakse? Kas ma teen õigeid asju? Kas ma ütlen õigeid asju?” 

Ja hehh, nagu ka juba tavaks saanud, jõudsime kohale hiljem kui planeeritud. Aga kuna olin selle juures suutnud ise täiesti lõdvestuda, ei pannudki see mind end halvasti tundma. Pidu ju alles järgmisel päeval:)
Järgmisel hommikul aga tunnen, et “teolt tabatud” peavalu annab endast taas märku. Mida aeg edasi, seda enam.

Peatume venna juures. Tal on imearmas maja, ühel pool maja on küla, koos läbivoolava paisjärvega ja teisel pool lõputud põllud vaheldumas metsatukkadega.

Istusin elutoa mõnusalt madalale ja laiale aknalauale, vaatasin lumiseid väljasid ja püüdsin aru saada, mis siis minus õigupoolest toimub.

 

 

Analüütilise psühholoogia looja ja minu suur õpetaja Carl G. Jung ütleb, et individuatsiooniprotsess – teadliku kooskõla saavutamine oma sisima keskmega algab isiklikust haavatasaamisest ja sellega kaasnevast kannatusest.
Paraku ei tunne me sageli seda sisemist kutset ära ja süüdistame olukorra tekkimises endast väljaspool olevat (vanemaid, elukaaslast, ülemust, majandusolusid, Jumalat…).

Nõuanded väljastpoolt või ka iseendale stiilis “saa asjast üle”, “võta aeg maha”, “puhka”, “ära tööta nii palju”, “suhtle rohkem inimestega”, mine jalutama või tegele mingi harrastusega – on täiesti kasutud. Enamasti. Kõik need tegevused lükkavad alateadvuse sõnumid lihtsalt kõrvale.

Nagu Jung ütleb, aitab ainult üks: pöörata näoga laskuva pimeduse poole, vaadata seda täiesti puhtsüdamlikult ja eelarvamusteta ning püüda mõista, mis on selle olukorra varjatud mõte? Mida me siinkohal teada peaksime saama?
Tavaliselt on laskuva pimeduse varjatud mõte midagi nii ebatavalist ja ootamatut, et seda on võimalik tabada ainult alateadvusest kerkiva info põhjal. Teinekord ilmutab see end hoopis läbi unenägude või fantaasiate.

Keskendudes alateadvusele ilma rutakate oletuste ja emotsionaalse tõrjeta, ilmuvad sealt sageli teed juhatavad vastused või sümboolsed kujundid. Nii juhatatakse meid valusate äratundmisteni sellest, mis on meis ja meie teadvuslikus hoiakutes/uskumustes valesti. Aga mõistagi mitte alati.

Niisiis istusin ma seal aknalaua peal ja pöördusin näoga laskuva pimeduse poole :) Saamata aru, miks see “pimedus” üldse kohal on ja mida tal mulle öelda on.
Nähtu pani – nagu ikka sellistes olukordades - üllatuma.
Ma ei ole endas ammu näinud nii suurt ja lõputuna tunduvat hirmu - hirmu, et ma teen midagi valesti. Midagi, mis ei sobi. Mõni mu liigutus, mõni mu “valesti” öeldud sõna. Ja et otseselt välja keegi midagi ei ütle.  Võin seda vaid nägudelt lugeda ja hääletoonist kuulda… Ja lisaks kõlab see kõik kindlasti hiljem etteheitena ema suust… Ja kuigi ometigi teadsin, et tegu on hirmuga kategooriast FEAR – Falce Evidence Appearing Real,  ei aidanud see mõte mind ja hirm tundus täiesti reaalne.

Iseenda ja oma klientidega töötades on mulle järjest selgemaks saanud, et praktiliselt kõik meie  korduvad probleemkohad – meie mustrid - on alguse saanud lapsepõlvest.

Ja siin on üks huvitav tõik – saades neist lapsepõlve olukordadest teadlikuks, arvame me, et “meie vanemad on meiega midagi “valesti” teinud”.
Aga järjest enam saan, aru, et vanemate tegevus on olnud meile vaid “sõnumitoojaks” – määravaks saab see, kuidas me selle olukorra vastu oleme osanud võtta.  Kuidas reageeri(si)me. Milliseid alateadlikke otsuseid selle tulemusena teinud oleme.

Istusin siis seal akna peal ja tundsin end kui teismeline. Silme eest jooksid läbi mitmed olukorrad, kui tollal perega (ema ja tema venna perega) vanaema juures jõulude ajal kokku saime. Tundsin neil kordadel ikka, et teen ja ütlen kõike valesti. Vahel ka pahandati, aga enamasti nägin pilkude vahetamist.  Hiljem kuulsin etteheiteid asjade kohta, mille puhul ma ise ei saanud üldse aru, et mis siis nii valesti oli. Ise aru saamata, mida ma valesti tegin, muutis see mu taju ebakindlaks. Tulemuseks sisemine ebakindlus iseendas  ja enese “igaks juhuks” alla surumine.
Aga enda loomuse ja alateadlike impulsside vastu on raske seista. Eriti siis, kui me neid alla surume. Seda enam tekib kohti, kus miski järele annab ja välja purtsatab :))

Sain selgelt aru, miks ma juba aastaid jõule ei talu.
Muul ajal kahaneb see hirm väiksemaks ja kui ma Tartus ei käi, kaob päris. Sest muu maailmaga seoses ei tunne ma seda hirmu juba ammu. Mäletan, et varasematel aegadel kippus see küll sageli mu kaaslane olema. Hirm teha või öelda midagi “valesti”. Teha kellelegi haiget. Tahtmatult. Mujal olen selles kohas õppinud lõdvestuma ja usaldama. Iseennast ja teisi.
Aga juba mõte jõulude ajal kokkutulemisest toob selle lapsepõlvest pärit hirmu üles, paneb ta elama. Pigistab kõrist, paneb sisemiselt kokku tõmbuma, julgemata olla, öelda, hingata.

Et selgust luua, mitte vaid selles supis hulpida, püüdsin märgata, mida ma tunnen, kui sellest mõtlen:

• kurbust, pisarad tikuvad silma ja kipitavad kurgus…
• Tunne on, nagu oleksin väike laps…
• mõte, et peaksin end igal hetkel kontrollima, tagasi hoidma…
• Hirmu, et mind ei mõisteta…

Kus ma seda oma kehas tunnen?

• Peas. Pea valutab. => viitab psüühilisele pingele ja sisemisele allasurutusele.
• Kõris. Kurgus. => viitab võimetusele väljendada seda, mida välja öeldud tahab saada (kõri on meie väljenduskeskus).
• Kõhus. => viitab sellele, et surun iseennast alla ega võta kasutusele oma sisemist jõudu – oma väge olukorra lahendamiseks (päikesepõimik on meie väekeskus).

Mida ma siinkohal vajan?

• Mõistmist.
• Toetust.
• Luba ollanii nagu ma olen. Kõigi oma eksimuste ja vigadega.
  Hmm… kes peaks mulle selle loa andma?
• Et siis… julgust. Lubada ENDAL olla nii nagu ma olen. Aitäh!! Aru sain. :))

Andes oma tundmustele vormi (kirjeldades tundeid, märgates kehas toimuvat) ja saades teadlikuks nende allikast (silme ette kerkinud olukorrad lapsepõlvest ja teismeeast) ja küsides endalt, mida ma praegu vajan, sain ma selgelt aru, et see hirm elab VAID MINU SEES. Mitte keegi ei ole valvel, et kas ma teen või ütlen midagi valesti. Ainult väike laps minu sees…

Aga et sellel kõigel minna lasta ja lubada tõel nähtavale tulla ja enda omaks saada, on vaja julgeda sellele kõigele otsa vaadata. Nagu ka laulusalm ütleb: “If You let go of fear, the truth will appear”.

Tõde on see, et ainult mina ise saan lubada endal olla nii nagu ma olen. Ma ei pea võtma vastutust teiste inimeste tunnete eest. Isegi siis (et mitte öelda - eriti siis!), kui nad on minu enda perekonnaliikmed.
Lastena me õpime käima kikivarvul, et meie sõnad ja teod ei teeks meie vanemaid pahaseks või kurvaks. Ma ei tea, kas see tegelikult ka lapseeas vajalik on (aga me teeme seda!), aga tean, et täiskasvanuna anname niimoodi lihtsalt oma väe ära. Anname iseenda ära. Ja see omakorda võtab meilt ära meie jõu. Võtab meilt ära meie julguse ja elurõõmu olla just sellised nagu me tegelikult oleme. Kogu oma ilus. Koos naha ja karvadega :)

See lugu on nagu vastuseks Sulle, kes Sa koolitusel küsisid, et kas minu elus ka mingeid kitsaskohti on, või olen ma kõik “selgeks õppinud”. Hihh, oojaa, muidugi on.
Meis kõigis on alateadlikke protsesse toimumas.
Olen kogenud, et selleks et neis kitsaskohtades lõdvestuda, ei piisa TEADMISEST. Vaja on see tõde LÄBI KOGEDA ja TUNNETADA. Ja seda koguni erinevate elukogemuste valguses.

Mind aitas palju äratundmine, et see kõik toimub lihtsalt MINU SEES. Siin ei ole mingit pistmist välise maailmaga – nii et ma ei pidanud isegi midagi ütlema.  Ja see äratundmine  paneb armastuse ja leebusega endale tähelepanu pöörama. Ja aitab lõdvestuda ning sellest hirmust lahti lasta.

Nagu Jung ütleb, on “enamik inimesi liiga lodevad isegi oma käitumise teadvustatud aspektide üle sügavalt järele mõtlemast, rääkimata sellest, et alateadvusest pärit mõjusid analüüsida. Alateadvuse tõsiseltvõtmine ja selle tõstatatud probleemisedaga tegelemine nõuab suurt julgust.”
Mina lihtsalt valin seda teha. Olen kogenud, et see toob suurt vabanemist.
Oma alateadvuse tundmaõppimine eeldab ausat eneseuurimist ja oma elu ümberkorraldamist. Seepärast lükkavad paljud inimesed selle kõrvale ja jätkavad vanaviisi, nagu midagi poleks toimunud.

Eks reaalseid tulemusi on näha ilmselt aasta pärast, uute jõulude paiku :))

Siia lõppu sobib hästi elu poolt sülle potsatnud tsitaat:
”Armasta oma negatiivseid tundeid ja nende võnkesagedus tõuseb piire tundmata, muutes nad valguseks. Sa võid neid tundeid ka vihata ja neile vastupanu osutada, aga tea, et vihkamine annab neile sinu üle võimu.
Armasta oma inimlikkust, sest seda oled sa siia õppima ja kogema tulnud. Armasta oma nõrkusi sama palju kui tugevaid külgi. Nõrkused on need alad, mis vajavad rohkem sinu armastust. Lihtsalt suuda ennast armastada sellisena nagu oled.”
~Sanaya Roman 'Elamine rõõmus'~