Sylvia küsis minu käest ükspäev: “Emme, kas Sinul on need soovid ja unistused täide läinud, mis sul lapsena oma täiskasvanu-elu kohta olid?”
Ma kohe võtsin aega ja mõtisklesin selle küsimuse peale…
Nii palju kui mulle meenus, olid mu unistused õige tagasihoidlikud… Ega ma tollal vist tõesti suurt midagi unistada ei julgenud. Hea kui elu miinimumprogrammi käivitab, ütles tollal mu ebakindel ja haavatud mina.
Ja kui ma selle mõtte juurest tõin oma tähelepanu sellele, mida mu elu mulle tegelikult kinkinud on… siis see äratundmine võttis sõnatuks. Seda on võrreldamatult rohkem, kui ma elus oleksin unistada osanud!
Seda nii füüsilisel – materiaalsel kui hinge- ja tundetasandil.
Tartu tüdrukuna oleks juba see mõte, et ma Tallinnas elan, tundunud väga suurena:) Mu ema elas linnalähedal maal ja sealt vaadates tundus Tallinn hirmkauge koht, mis mõeldud privilegeeritud inimestele:)) Elu on seda veelgi suurema rõõmuga täiendanud, et saan elada Nõmmel, imeilusas kohas, aiaga majas.
Ma ei mäletagi tööga seotud unistusi… Imetlesin toona kerge kadedusega oma vanaema, kes juba lapsena oli teadnud, et tahab hambaarstiks saada. Ja saigi, väga heaks veel pealegi. Minul oli aga polnud tööga suhtes ühtki nägemust… Eks Sylvia küsimus sellest oligi inspireeritud – tema teab juba väga täpselt, kelleks ta saada tahab. Tahtis kindlust, et tema soovid täituvad:)
Oleks mulle tollal keegi öelnud, et ma saan töötama pangas, olles oma ala tipp-tegija (nagu ka mu töökaaslased ja kliendid) ning et pangatööd peale 16 aastat selja taha jättes on mul oma koolitusfirma, oleks ma võtnud seda lihtsalt narrimisena… Võimatuna oleks tundunud mõte, et ma võin läbi oma töö olla nii paljudele inimestele teejuhiks, nagu see praegu kujunenud on… Selline koosloomine on tõeline kingitus ka mulle endale!
Kindlasti oli mul soov, et mul oleks “tore mees ja head lapsed”. Aga seda, et mu elu toob mu elukaaslasteks nii sügavalt väärt mehed, seda ei oleks ma uneski näha osanud. Iga mees, kellega mul on olnud privileeg veeta osa oma elust, on mõjutanud väga minu teadvelolekut, arusaamist ja kasvamist. Ja isegi kui ma palun andestust kõigi oma vigade eest, mida ma tegin, pakun ma teile oma sügava tänu. Tänan teid tõesti kõige eest, mida te mulle andsite ja kõige eest, mida te kannatasite, kui mina püüdsin kõigest väest Suureks saada. :)
Ja sõbrad…
Tollal polnud mul isegi olemas arusaama, et selline sõprus on ilmas olemas, mida ma täna kogen. On tõeline õnnistus, et mu elus on sõbrad, kelle tingimusteta armastust ja toetust ma tunnen iga päev. Mu sõbrad on mulle kui mu perekond, mi sagrada familia. Kooskogemised, sügavad ühendused, rõõm, lust ja koosloomine… Sõnad ei suuda väljenda seda imelisust ja rõõmu, mida te toote nii paljudesse mu elu hetkedesse. Olen lõputult tänulik selle läheduse ja armastuse üle! Ma seisan tõesti hiiglaste õlgadel :)
Muusika… on muidugi olnud samuti üks võrratu üllatuskülaline mu elus. Laul ja kitarrimäng… kasvavad järjest enam ja enam mu kaaslasteks :)
Hinges sügavalt ühendatud olevana, puhtas armastuses, usalduses, rahus, rõõmus ja tänulikkuses, Eluvooluga ühes voogava-voolava tundega.
Ja isegi kui elu väljakutseid esitab ja selle tunde aegajalt lahti haagib, siis järjest kiiremini ja lihtsamalt on see tunne taas tagasi.
Soovin seda kõigile inimestele maailmas!
Olles selle mõtisklusega ühele poole saanud, tundes suurt rõõmu ja tänulikkust selle eest, mis on…tabas mind äratundmine! Kui mu elu on praegu toonud kõike beyond my dreams and imagination, siis – mis kõik veel võib tulla! :)
Ja nii on kõigil meil, usun siiralt!
Me loome ju oma Elu ja oma Reaalsust iga minut, iga päev. Olen mõistnud, et see, kuidas me näeme oma käesolevat kogemust, määrab ära selle, kuidas me loome järgmise. Tähtis on teada, et Elu on meie poolel. Nagu ütleb Neale Donald Walsh: “Tulevik ei tule Sinu JUURDE, ta tuleb Sinu KAUDU”. Ja me oleme ju kõik tõeliselt Suured. Ja elu Maa peal on palju enamat, kui me eales arvata oskame!
Nii et – unistagem, sõbrad! Meie elu on sellest veelgi Suurem!
No comments:
Post a Comment