Isiklik vägi. Tugevus vs nõrkus.

Mulle meeldib HTI tundide juures see, et need koolipäevad toovad üles just need asjad, mis meis alla surutud, teadvustamata ja “õhu” kätte tahavad tulla - et neid teadvustada ja lahti lasta või ära mõista saaks. Ju on vaja sellised kopitanud uskumused ja mõttemustrid üles tõsta, et neid õhutada, et siis kõik langeksid oma õigetele kohtadele tagasi.

Seekordsed koolipäevad (23-26.09) olid tõesti väga huvitavad.. Valdkonnaks, millega tegelema pidime, oli isiklik vägi – mina, minu suhe endaga ja minu suhe maailmaga. 
Läksin sinna avatult, mõnusa ootusega. “Minu suhe minu väega on igati hea” mõtlesin.
Ja siis hakkas midagi toimuma...  Kõigepealt magasin kõik meditatsioonid lihtsalt maha ... Nagu poleks kunagi mediteerinud, nagu oleks võimetu oma meelt mõtetest puhastama ja keskenduma… :))
”Mis toimub? Kas ma olen oma eelmisest nädalavahetuset väljamagamata või ei taha ma näha, mis mu sees toimub?? “küsisin endalt.
Olin peale eelmist nädalavahetust nii õnnelik.. nii rahulik, nii rõõmus. Nüüd olen segaduses, et lausa paha on olla. Rõõm oleks nagu kusagilt torust alla lastud… Saan aru, et siin on mingid minu sisemised teemad üles tulnud.. Väga huvitav :))

Olen õppinud, et tunded ei ole head ega halvad. Nad on mõõdikud, mis näitavad, mis olukord on. Sisemised indikaatorid, nagu auto signaallambid. Ebameeldivad tunded annavad meile  võimaluse muuta seda, mis muutmist vajab. Näitavad ära mida me siinkohal vajame. Seda, et meie piire on ületatud. Et on vaja enda huvide eest seista. Mida iganes:)
Selleks, et jõuda tunde taga peituvani, on vaja tundekurv läbi teha. Ennast sobival viisil väljendades. Kellel on vaja patja nutta, kellel taldrikuid lõhkuda, kellel kõik välja öeldud saada. Et saaks nähtavale tulla see, mis on segaduse, viha ja pahameele taga. Seal all on ju selgus, tänulikkus, armastus, andeksandmine...

See imelik segaduses olemise tunne oli läbi terve kooliaja. Selgus tuli alles peale kooli.

Meie isiklik vägi on enamasti tugevusega seotud ja isikliku väe tuum on julgemises olla selline nagu olen.
- Kartmata hülgamist, kui ma väljendan oma tundeid, oma tõelist olemust.
- Kartmata kriitikat. Uskudes, et ma olen alati piisavalt hea.
- Kartmata näida rumal, uskudes enda hakkama saamisesse.
- Muretsemata oma välimuse pärast.

A la et “kui ma olen kontaktis oma väega, olen ma tugev, iseseisev ja sõltumatu”.

Minu jaoks on teema, mis tahab õppimist ja vastuvõtmist, aga hoopis teistsugune. Julgus olla nõrk, haavatav ja küsida abi.
Ilma et ma tunneksin, et minu väärtus sellest väheneks. Ma olen harjunud, et pean kogu aeg tugev olema, kõigega hakkama saama. “Ma olen tubli ja tugev. Ebakindlus - ei endal (ega teistel) pole lubatud” avastasin ma oma uskumuse…
Eks ma ole seda ka väljapoole kuvanud… Siiamaani kumisevad kõrvus laste isa sõnad, kui lahku läksime:”Sina oled ju tugev, sa saad hakkama”.
Jah, minu jaoks ei ole olnud lihtne toetuda, abi paluda. Tööasjades ja presidendiametis olen seda õppinud.  Aga ka eraelus, inimese, naisena ja emana ei peaks ju kõike ise tegema. :) 
Pealegi öeldakse, et lubades endal olla nõrk ja haavatav, viib see inimesteni, kes meid toetavad. Viib suhete ja läheduseni.

Niisiis sain ma kontakti tugevuse-nõrkuse teljega. Oma “pean-tugev-olema vs võin-nõrk-olla” teljega. :) Sain teadlikuks sellest, et ma sellel teljel ühes suunas tugevalt kreenis olen:))
“Hmm.. huvitav, kust sellised uskumused tulevad?” mõtlesin. Kas ma olen ise oma elus vähe toetust tundnud? Ja sellepärast otsustasin, et ainult tugevus on hea? Mis pani mind omakorda mõtlema, kui palju toetust ma ise oma lastele annan? Olen neis kultiveerinud iseseisvust… Kust jookseb aga tugevuse  (iseseisvuse) ja nõrkuse (toetuse vastuvõtmise, hoolitsuse ja armastuse oma ellu lubamise) vaheline piir?

Teiseks. Ma arvasin, et mul on hea kontakt oma energiaga. Nüüd avastasin aga, et tegelikult hoian ma end sageli tagasi. Kardan, et mu energia on liiga intensiivne? 
Huvitav on see, et ma ei hoia tagasi mitte niivõrd oma pahameelt või ärritust, aga oma rõõmu ja mängulisust. 
Kardan, et minu rõõm segab teisi..? Et minu uudishimu (teadmistejanu) segab teisi.. ? Ja seetõttu hoian end tagasi...? Ehh :))

Avastasin, et valides olles igas hetkes selline nagu ma olen, on teatud kogus… süüdimatust. See ei välista mõistagi empaatiat teiste suhtes. Aga püüdes kogu aeg arvestada teiste inimestega, nende kõikvõimalike tunnetega, jääb oma elu elamata. Elame ju ikka iseendale:)