Haiglanädal…

Esmaspäeval sain shokeeriva kõne laste kooli med.õelt: “Poisid olla mänginud ja mängu käigus olevat Raymondist nagu nõks läbi käinud ja nüüd on ta vasak külg tuim, tundetu ja lõtv.” Et kas ta võib kiirabi välja kutsuda. (Et kas võib?!?) 
Kas on üldse võimalik ette kujutada, mis tunne see on?!  
Kiirustasin kooli. Et mul katus sõitma ei hakkaks, hingasin ja laulsin autos mantraid, et suudaksin hetkes püsida. See rahustas mu sisemuses möllava maha. Sain toetuse usust Elusse ja Jumalasse. Paanikas emast ei ole kellelegi abi… Lapsele on toetust vaja. 
Minu kohale jõudes oli kiirabi juba seal ja kiirabiarst viis poissi parasjagu autosse. Ray pisarates hirmu täis silmi nähes kukkus mu süda saapasäärde. Mõistsin, et minu kõige olulisem roll on – toetada. Aidata Rayl uskuda, et kõik saab korda. Aidata tal usaldada, et kõik mis toimub, on hea.
Sõitsime haiglasse, kiirabiauto ees, mina järel.
Kohale jõudes ja tema juurde pääsedes, sisendasin talle esimesest pilgust ja puudutusest seda, et kõik läheb hästi ja et iga asi on millekski hea. Seda toetust oli talle väga vaja. Ta lõdvenes ja rahunes.

Haiglas oli “meist kriitilisemaid juhtumeid” ja arste oodates rääkis Ray mulle lõpuks ääriveeri ära, et mis oli juhtunud. 
Lugu seisnes selles, et poisid olid hullanud ja keegi olnud "pulli pärast" Ray kaelast kinni hoidnud... Noh, nagu multikas, ütles ta ise (?!). Jumalik näpuviibutus, et käsi täpselt unearterit tabas ning seda piisavalt kaua kinni surus… Arst ütles pärast, et tema vanuses piisab 1-2 sekundist, et ajuverevarustus oleks häiritud... Nii oligi - terve vasak külg kukkus ära. 
Olin Raymondile väga tänulik, et ta selle loo välja rääkis, hoolimata temas tuntavalt peituvast süütundest. Tundsin, kui oluline ja vajalik oli talle minu toetus – ja et ma selle peale kisama ei pistnud.

Nii ta oligi 2 päeva neuroloogias sees - vaadati kuidas taastub.  Õnneks taastus kenasti.

Neuroloog aga juhtis meie tähelepanu Ray ninakinnisusele ja sellele, et ta seetõttu nagu kuuleks ka kehvasti…
Ravisime septembri algul kümmekond päeva tema põskkoopapõletiku-(ohtu) perearsti juhatusel, kuni viimane lapse terveks kuulutas ja kooli saatis. Mulle ei tundunud ta küll juba väga terve…  Nii saatiski neuroloog saatis poisi nina-kõrva-kurguarsti (LOR) jaoks pilte tegema ja nii oligi, et neuroloog kirjutas Raymondi oma osakonnast välja, aga LOR ei lasknud teda veel haiglast välja.

 

Kolmapäeval tehti poisile koguni opp – ninakoopad puhastati narkoosis ära.
Ja saime tungiva soovituse ka adenoidid ära lõigata… Arst ütles, et kuna tal praegu selline neuroloogiline probleem oli, siis ei riskiks ükski arst seda praegu (koos ninakoobaste puhastamisega) teha. Teeme seda siis detsembris.
Nii olengi esmaspäevast alates, ise tööl käies, muudkui haigla vahet sõitnud... :P

Usun, et kõik sünnib põhjusega. Ja kogu see lugu on muidugi oma kujunemises täiesti täiuslik…
Raymondil oli vaja sinna haiglasse saada - et ta terveks saaks. Ja äratust - et ta hakkaks oma kehast rohkem hoolima.  Ja pealegi - tal oli vaja tunda minu hoolitsust. 
Temasse oli ilmselt erinevatel põhjustel muret ja pinget kogunenud (ninakanalitesse siis sedakorda), millest ta ise enam ei osanud lahti saada. Seda oli juba ammu näha tema käitumisest ja olemisest. Ja mina ei osanud teda aidata… Ja võimalik, et ei võtnud ka piisavalt aega, et talle oma armastust ja hoolitsust väljendada. Nii et päeva lõpuks ma üldse ei imesta selle üle mis toimus.... Elu on täiesti täiuslik. 
Nüüd tuleb osata avaldunud võimalused maksimaalselt ära kasutada. Selleks oleme  kuni järgmise neljapäevani koos koduarestis (loe: haiguslehel). :))