Kraamides tube ja mõtteid

Otsides andragoogika kutsetaotluse jaoks koolituste tõendeid, käisin läbi paar kasti vanu pabereid.
Päris huvitav oli oma minevikku tagasi piiluda :)

Kaevusin JCIga liitumise algusaega... Aasta oli siis 2003. Minu koduses elus valitses tohutu valu ja segadus. Ei osanud ma arvatagi, kui palju kojaga liitumine võib  mu elu mõjutada.

 
Nostalgiline oli lugeda oma esimest meili, milles ma avaldasin soovi Toompea kotta tulla. Oma kodutööd, mis ma tegin enne liikmekandidaadiks ja sekretäriks saamist... Õppisin selgeks põhikirja, lugesin aegade algusest kõigi koosolekute protokolle ja kõikide ürituste kokkuvõtteid, mis üldse veebist kätte sain…hihhii. Meenus, et koda oli soe, positiivne... ja suhted, mis siis tekkisid... Minu sisemine arglikkus  :)
Kui keegi oleks mulle tollal rääkinud, mis mu elu mulle toob… Et minust saab kunagi selle koja president ja et minu mentorist saab minu elukaaslane, ma oleks ta lihtsalt välja naernud ja mõelnud, et ta tahab mind vaid meelitada :))

Lugesin vanu (armastus)kirju, mis mulle kirjutatud. Kes sõjaväest, kes tolle aja kohta teisest ilma otsast, teisest maailmast. Klassivendade koolitunni ajal kirjutatud kirju, mis käest-kätte edasi anti… Vaatasin vanu pilte, meenutasin seda vahvat ühtehoidmist, mis meil klassis oli.  Meenutasin esimesi armumisi, pettumusi, haigetsaamisi ja haigettegemisi… Elu oli kirju :)

Vaatasin pilte ja lugesin päevikuid ajast, kui oma mehega tuttavaks sain. Meil oli hästi suur ja kõikehõlmav armastus. Meile sündis kaks imelist last. Ja kuigi finantsiliselt äärmiselt väljakutsuv, olime me väga õnnelikud. Ma teadsin, et meie kuulume selle 5-10% hulka paaridest, kes kunagi oma abielu ei pea lahutama. Ja ometi viis elu meid edasi mööda erinevaid teid.

See kõik pani mind mõtlema, et me ei tea täna kunagi, mis meid homme ees ootab. Kui me just ei unista ega liigu oma unistuste poole. Aga ka siis ei tea, mis trikid Elul meile varuks on ;)
Aasta võibolla veel oskame ette näha, kuid mitte viit… kümmet. Minust võib saada lillelaps, elamas mõnes  Brasiilia ökokommuunis… või kostümeeritud privaatpankur Londonis või Luksemburgis. Mõlemad variandid on täiesti võimalikud :))

Maailmas on kujutletamatul määral kõik on võimalik! 
Oluline on vaid uskuda, et kõik on meie jaoks olemas. Tuleb vaid soovida. Ja selles suunas liikuda. Teinekord piisab vaid otsusest, et maailm korraldaks ise asjad meie jaoks ümber. Nagu Paulo Coelho oma Alkeemikus ütleb: ”Kui sa midagi tahad, aitab sind selle saavutamisel kogu Universum.”

LifePlanning koolitusel (kuhu aastal 2003 “juhuslikult” sattusin ja mis mind JCI-sse - Noortekotta ja koolitamiseni tõi.. ja mida täna ise koolitan), unistatakse ja seatakse soove/sihte järgmiseks 5-10 aastaks. Ma polegi ammu sellist kirjalikku unistamist teinud… Ilmselt on aeg :)