Kingitused Rishikeshist. Või hoopis… Narniast?

Väga huvitav on Indiast tagasi olles tajuda, kuidas kogemus järjest kohale jõuab. Selgineb ja kristalliseerub. Oli väga-väga võrratu! Olen endale väga tänulik, et julgesin selle otsuse teha ja minna. Usaldada, et kõik, ka kodused asjad korralduvad. Ja nii see oligi!
Kindlasti  saab see aeg seal Rishikeshis olema minu Elu Hetkede Raamatus väga oluliselt kohal.. et mitte öelda, olles üks minu elu tipphetki. Niinimetatud tipukogemusi on õnneks viimasel ajal tõesti järjest rohkem ja rohkem :)

Puutusin kokku nii sügavate väärtustega… inimestes ja iseenda sees. Tundsin palju rõõmu ja elulusti, sillerdav rõõmus naer oli igas päevas mu saatja. See oli nii tore! Sain kogeda soojust, tähelepanu ja armastust. Nii tingimusteta ja täielikult, et mulle jäi vaid üle avaneda ja rõõmus ja tänulikkuses vastu võtta.

Kogesin õrnust, pehmust, kergust ja  paindlikkust… aga ka kannatlikkust, pühendumist, kaastundlikkust, iseendaga rahusolemist ja sisemist kindlustunnet… ja elurõõmu ja mängulisust.

Sain esmakordselt nii tugevalt ja järjepidevalt kogema kundalini tõusu - energeetilisi vibratsioone ja üldse erinevaid energiad. Seda nii läbi tantrakoolituse, mitmete praktikate kui suheldes erinevate inimestega ja külastades erinevaid pühapaikasid. Rishikesh, see püha linn, on energeetiliselt väga avatud ja helde!

Tajusin, kuidas energia on seal igal pool nii pehme, sujuv ja paindlik. Eestis on nüüd kevade tulekuga see ka pehmemaks läinud, aga kui talvel (märtsis) tagasi tulin, siis kogesin, et kõik oli ka energeetiliselt külmunud ja teatud moel… nurgeline ja jäik. Eks inimeste teatud jäikust ja “oma ruumi” hoidmist on siin ikka. Vaja on lihtsalt ise teadlikuks jääda, ise avatusse jääda. Nii kogen sageli, kuidas  ka ümbritsevad, sageli täiesti võõrad inimesed, avanevad. Ja see teeb neile endile ka rõõmu :)

Rishikeshis oli nii kerge saada ühendust oma voolava ja naiseliku Shakti energiaga. Sain tundma ja kogema, mida tähendab ütlus, et “naiselik veetlus – see on oskus laadida endaga õhku”. Ütleks, et see on pigem võime kui oskus:) sest midagi TEHA selleks otseselt ju ei saa. See on võrratu tunne, ja ma soovin, et kõik naised saaksid seda kogema!

Mäletan, et viimastes kooseludes olin takerdunud teatud maskuliinsesse energiasse… olin naisena ka mehelikku vastutust ja tegevusi oma õlgadele võtnud. Nii hea on nüüd tunda, et minus ei ole enam seda kohati lausa tugevat maskuliinsust, minus on puhas, pehmelt naiselik ja vastuvõtlik energia! Sihiteadlikku ja loovat energiat on muidugi ka igal naisel vaja :)

Palju tarkust ja palju tervenemist. Mitmed mu varasemad mustrid tulid väga selgelt nähtavale. Ja selles kohas ei olnudki sugugi raske neist lahti lasta ja uuesti valida :)

Kui ma esimest korda Rishikeshi minnes tundsin, et lähen tundmatusse ja määramatusesse, siis seekord hakates tagasi tulema, tundus mulle, et hoopis nüüd lähen (tulen) täielikku teadmatusse.
Olles märtsis otsuse teinud uuesti minna, tundsin, nagu ma peaksin oma minekut muudkui kuidagi õigustama… eks see otsus, nii kiiresti tagasi minna, tekitas mu ümber mõistmatust. Aga nagu üks mu sõber hästi ütles: “The heart has reasons the mind could never understand”. Nii see on. Nüüd ma tean, et sageli saamegi me neist põhjustest aru alles hiljem.  Pealegi tunnen ma täna, et kogu selle looga on midagi suuremat kui mina…

Midagi on selle Rishikeshiga veel. Seda on isegi natuke keeruline kirjeldada…. 
Algul oli see koht nagu iga teinegi… majade, inimeste, tegevuste ja loodusega, lindude ja õhuga. Aga ühel hetkel hakkasin ma nägema ja tajuma mingist kihist läbi. Ja mulle avanes nagu teine maailm… Sügavam, sisemine, nagu muinasjutumaailm, nagu teine dimensioon.
Esimese hooga meenutas see Alice´it, kes jäneseurust läbi kukkudes jõudis võlumaailma. Aga too oli seal nii neurootiline maailm, kuhu tema sattus… Nii et see oli siin pigem nagu muinasjutuline Narnia... kuhu pääses läbi riidekapi... Ja kus sinna sattunud tegelased said ühendust oma sisemiste väärtuste, võimete ja ressurssidega…  või Neverland (Eikunagimaa), kuhu pääses koos Peeter Paaniga lennates...
See on hoopis teine maailm... teised seadused, teised reeglid... oluliselt peenemad…. põnevad ja mängulised, mitte nagu seal teisel pool, hihh...

Teisel korral, aprillis tagasi minnes ei olnud ma kindel, et kas ma saan enam (kunagi) ühendust selle õige Narniaga... õige Eikellegimaaga... Aga sain! See ootas mind… ja niipea, kui jala Laxman Jhula sillale asetasin, tundsin, et olen seal. Olen kodus.

Eks näis, mis Elu edasi toob :) Põnev!