Hääle vägi

Sel korral olime koolis kaks päeva koos Põhja-Karjala shamaani Christiana Harlega. 
Kuna mooduli sisuks on kurgutšakraga seotud teemad – peamiselt enese väljendamine, tegelesime kehaga kui häälemootoriga.
Christiana nagu teda kutsutakse, ütles kohe alguses ära, et tema roll on teha meiega intensiivset tööd, meie piire ületada, panna meid mugavustsoonist välja tulema ja eksperimenteerima. Ja seda ta tegi! :) Nõudlikkuse ja armastusega.

Nagu kunagi JCIs Maarja Jakobsoni tehtud hääletreeningul, alustasime ka seekord kehast. Keskendusime jalgadele, et kontakt maaga oleks kindel ja tugev. Treenisime kõhulihaseid, sest hääl algab ju kõhust. 
Suurendasime oma kehas ruumi sissehingatava õhu jaoks  - end venitades, oma selgroogu, ribisid ja vahelihast (diafragmat) sirutades  ja keskendudes kõhuhingamisele.  Hingasime nabani ja tunnetasime keha keskpunktis olevat füüsilist väge.  Jälgisime kaaslase abiga, kuidas õhk liigub kehas sabaluuni välja. 
Christiana toonitas ka seda, et kui me oskame hingamisega töötada, oskame me elus erinevatest seisunditest lihtsamini välja tulla.

Mängisime oma häälega. Suu kinni, häälides erinevatel kõrgustel tähte “Mmm”, tunnetades erinevates kehapiirkondades tekkivat vibratsiooni. Suu lahti, võttes ette erinevaid täishäälikuid (nagu ma ka siin kirjutasin) ja noote  (do-re-mi-fa-so-la-si-do) hoides häält paar kolm minutit erinevatel noodikõrgustel, tunnetades, mida see heli kehas teeb. Ja tekitades häälega vaiksest tuulest puhkevat tormi ja piksekärgatusi :).
Midagi sellist, nagu selles vahvas videos, ainult et meie olime märksa ebakindlamad ja mõistagi amatöörlikumad :))

Et õpiksime märkama, kui palju on meie ümber ja meie elus erinevaid suuga tehtavaid helisid ning milliseid erinevaid kõneviise me kasutame, mõtisklesime sel teemal. Inimese kõneviis võib olla soe või külm, pehme ja sõbralik või terav ja solvav, uhkeldav või alandlik, enesekindel või ebakindel, sümpaatne või antipaatne, kiire või aeglane, flirtiv ja miilustav või käsutav ja kamandav, selge ja sorav või kokutav ja kogelev… Me kasutame häälega väljenduses pomisemist, sõnade neelamist, nutmist, naermist, kilkamist, juubeldamist, kussutamist , vaigistamist (tss!), itsitamist, ohkamist jpm.  See on tõepoolest hämmastav, kui rikkalik on meie hääl!
Kodus sain hilisõhtul sellele taas kohe kinnitust. Sylvia lamas voodil ja las ühtäkki kuuldavale hundiulu:”Uuuu…” - “Mis on, Sylvia?” küsisin. “Ma olen lihtsalt kurb” vastas ta. “Miks?” - “Mul on kõht tühi” – “Hihh:)) Aga teeme siis süüa :)”

Christiana ütles, et “hääle tegemine on nagu koju tulemine”. Meie ühiskond ja normid suruvad meile sageli peale selle, et me väljendame end järjest vähem. Püüame olla “tublid ja korralikud”, “sobivad” ega väljenda end enam nii vabalt, kui meie keha ja hing seda tegelikult vajab.
Lapsed on veel vabad. Jälgige neid. Õhtul poes süüa ostes nägin jäätiseleti ääres lasteaiaealist tüdrukukest, kes omaette lauldes mõtiskles, kas võtta seda või hoopis teist jäätist :))

Äärmiselt huvitavad olid harjutused, kus pidime kahekesi paaris olles väljendama kordamööda teineteisele erinevaid  tundeid: pettumust, rõõmu ja viha.
Kõigepealt tuli minna sellesse tundesse sisse ja siis seda ca
3-5 minuti jooksul väljendama, Ainult häälega, ilma sõnadeta, ilma kehakeeleta.
Pettumust väljendades kõlas see mul nagu lugu. Lugu, mis algas pettumuse tunde väljendamisest, võib isegi öelda, et helilisest soigumisest, oma pahameele väljendamisest. Kõrgemaid toone tõid esile esialgsed rõõmsad ootused ja madalamaid toone kurbus, mis pettumusega kaasnes. Ja lõpuks väljendas hääl lahtilaskmist, andestamist. Ja huvitav, et vastaspool tõlgendas seda samamoodi!

Rõõmu väljendamine oli tõeliselt imeline! Helisesin rõõmust oma elus. Päikesest ja puhkevatest lilledest, talvest ja kevadest, inimestest oma elus, oma lastest - oma rõõmudest. Sellest et ka igas pimeduses on valgus. Et igas hallis on kusagil päike. Hääl helises ja kõlas, sillerdas ja mängis. Ma ei ole kunagi kuulnud oma häält sellisel kujul! Nii kõrgel, nii mänglevalt. Ma ei teadnud, et mu hääl on üldse võimeline selliseid trillerdusi tegema :) See oli tõeliselt fantastiline kogemus!

Viha… see oli kõige raskem hajutus.  Olla viha energias… tunnetada seda vibratsiooni, seda võnget. Puhas viha… (mis ei teeks haiget ega lõhuks, vaid oleks enese väljendus). Kujutasin ette inimesi, kes on mulle haiget teinud. Seda viha jätkus ainult paariks sekundiks, kohe tuli viha asemele kurbus või pigem… pettumus.  Kujutasin ette kui palju on kurjust maailmas… et kui mulle või mu lähedastele on liiga tehtud… aga viha asemele tuli süüdistamine.
Püüdsin end kujutada vihaseks tormi-iiliks, aga see tundus olevat hoopis lõbus.  Kõige puhtam tundus olevat viha tunne, kui ma tajusin olevat mu piire ületatud. Siis oli viha, ilma igasuguste alltoonideta :)
Ei tea, miks see nii raske oli:)) Ma vihastan oma elus küll. Aga see kestab ju vaid mõned sekundid :) Küll aga oli sellest tundest, mis see (kujutletavas) vihaenergias olemine kaasa tõi, raske vabaneda. Ma raputasin ja puhistasin, aga ikkagi oli jupp aega kehas mingi sisemine värin.
Väga huvitav oli paarilisena neid teise tundeid ka vastu võtta. Rõõmuga kaasa rõõmustada, pettumuse ja viha korral lasta teisel end välja elada, olles lihtsalt kohal.

Meie kahe päeva õppetöö lõppedes tuli meil teha ka lõputöö, nagu Christiana ütles. Me pidime esitama loo enda elust. Kasutades selleks võimalikult palju helisid ja häälitsusi. Story with voice.
Ma pean ütlema, et ma pole ammu enne millegi esitamist nii närvis, et mitte öelda totally scared. Me pidime tegema miskit, mida me polnud kunagi varem teinud, ja seda oma häälega, kõigi ees…
Ma otsustasin viskuda määramatusse, alistuda, hüpata lihtsalt lennukist alla, olla lihtsalt kohal, lootuses, et mu hääl ja mu keha ise teavad, mida teha. Ja et kui see kõik läbi saab, ei “sure kuulajad ära”, sest see on nii õudne olnud. Ega mina. :))  Hihh, ja et keegi ei taha mind tomatitega loopida :))) Ma alustasingi oma lugu selle väljendamisest, kuidas mu süda kurgus klopib:”Tuhh-tuhh-tuhh!!”  ja nii see läks… voolates :)
Huuhh, oli see vast kogemus!!! Ja ma pean ütlema, et väga-väga lahe! Väga võimas, väga eriline, väga vabastav! Vau:)

Jahh, tasub oma piire laiendada, sest nende piiride taga on nii palju avastamisväärt peidus! :)