Huvitav on see protsess, mis toimub. Algusel ei ole ju ühtki rutiini paigas. Tööl olles olid alati mingid traditsioonilised tegemised. Aga nüüd ei ole. Kõik on enda luua. Mis tähendab ka seda, et võib hoopis mitte-midagi-tegemisse ära kaduda. Oluline on oskus hoida fookust ja järjepidevalt tegutseda.
Sulle ei anta kunagi soovi, ilma et sulle antaks selle täideviimiseks jõudu.
Ometi võib juhtuda, et pead selle heaks tööd tegema.
~Richard Bach~
Vaatasin enda sisse ja küsisin, et noh, kas on midagi nüüd teistmoodi ka? Jah – ma olen rahulikum. Õigemini.. minus on mingi selline mõnus rahu. Ja rõõm. Ja usaldus.. kohati veel teatud hirmudega vürtsitatud, kuid ma usun, et aitab käivituda ja kuulub asja juurde.
Ega ma oskakski öelda, kas see kõik on vaid ettevõtjaks, omapäi toimetamisest tulenev või kõik see kokku… See elutempo mis eelmise aasta lõpuga läbi sai oli ikka nagu horse race – koja presidendiks olemine, kaks kooli (kui üks kevadel lõppes, siis teine juba samal ajal hakkas), põhitöö (aeg 9-18+… intensiivne, täiega endasse võttev), koolitamine ja nende ettevalmistus (viimane peamiselt öötundidest) ja lisaks kogu muu elu – lapsed, sõbrad, majapidamine …
Sellest hetkest, kui ma aru sain, et ma ei pea ju (kohe) rabelema ja jooksma hakkama, olen ma mõnusalt nautinud lastega koolivaheajal koos olemist. Nädal aega (koos samal ajal vaikselt töötegemisega) lastega aega veeta… Millal ma ometi viimaks selleks aega võtsin?!
Oleme kogenud ühiselt igasuguseid erilisi ja tavalisi hetki. Aega on olnud. Ja ma olen väga tänulik selle eest! :)
Vaatasime siin koos kuulsat kultusfilmi Videvik. Olin varasemalt selle Edwardi-loost miskipärast eemale hoidnud (teadagi… kui on tõesti nii põnev lugu, nagu rahvas räägib, siis äkki ma ka nakatun ja neelan öösiti neid Stephenie Meyeri hiigelpakse raamatuid :).
Hmm.. miskit siin tõesti on, mis nii üüratult lummama jääb…. Raymond laadis internetist kohe järgmise osa (“New Moon”) alla ja vaatasime ühe hingetõmbega selle ka ära. Minu unenäod olid pärast veelgi fantaasia-ja ulmerikkamad kui nad siiani on, hihh :)
Ma küll ei saa sellest fenomenist aru… Miks see mu mõttemaailma nii sisse sõidab? Kui need filmid lihtsalt ja emotsioonitult tükkideks võtta, ei ole ju miskit väga erilist. Kui ehk vaid see hõimudevaheline ja filmis tänapäevalgi toimiv pärimuslugu. Kas on see vampiirlus või Edwardi lummavalt kütkestav välimus (õigemini see miski sõnulseletamatu, mis temast seal kiirgab)? Või siis see lugu nende kahe noore vahel – Edwardi ja Bella vahel, mis paneb igatsema sarnase suure ja sügava armastuse järele? Olles koos nii, nagu maailmas ei oleks miskit peale teise silmade, keha ja puudutuste?
Ei tea, vist see kõik kokku… Aga omamoodi lummav on see film tõepoolest… Peaks vist rezissööri märkmikku lugema:)
No comments:
Post a Comment