Esimene argipäev ettevõtjana

…möödus sisemise võitlusena haige olemise, tööd teha tahtmise ning laste sädistamise  ja nende telekavaatamise vaigistamise tähe all, oeh :P

Eneseusaldus sai esimese hooga suure hoobi. Mõtlesin, et mida mu keha tahab mulle selle haigeksjäämisega ometi öelda?! Olen nii väga oodanud, et saaks ometi tegema hakata kõiki neid OMA asju, mis juba ammu muude tegemiste taga tegemist ootavad! Minus valitses segadus ja pahameel… 
Ja siis kerkisid mu silme ette ühe hea inimese sõnad: “Olen justkui tundnud sind kaua- kaua, näinud lahkumisi ja kokkusaamisi, õnne ja selle hääbumist. Kuid eelkõige olen näinud hakkamasaamist.”  Ja siis mõistsin. Ei ole vaja hüpata ühest oravarattast teise. Aeg on võtta rahulikult.

“Eelkõige olen näinud hakkama-saamist” ütlesin ma endale ja see mõte aitas mul lõdvestuda. Jah, nii see ju on :). Aitäh Sulle.

Mõistsin, et ei ole vaja üle pingutada ja andsin oma kehale rahu.
Küll ma jõuan :) Mõte on ju elada pigem “elustiiliäri”, nagu Sisekosmose Kaido selle kohta ütleb.


Elada ja nautida, mitte tööga end ribadeks tõmmata :).
Olen väga tänulik, see kõik toetas mind väga.

Ahjaa, ja kõige muu hulgas tuli meile täna (peale rohkem kui pooleteist-aastase järjepideva unistamise, soovimise, visualiseerimise (terve tuba on rotijoonistusi täis:) – minu seisukoht oli esialgu kaljukindel “ei”…) uus pereliige – Sylvia sai endale rotipoja, nimega Bella.

 

Unbelievable, but everything IS possible!