Elust ja… surmast. Ja surmadest elus.

Alles paar päeva tagasi sai päikese käes mõnusalt nurrutud. Nüüd on järjest muudkui sadanud. Mul oli küll mõte minna Tallinna lähistele uudistama, kas mustikad ka siinkandis valmis, aga ju on elul muu plaan ja tahab mind tubasematele tegevustele suunata.  Olla niisama, puhata, lugeda, tähelepanu iseenda sisse suunata.

Täna ei pannud ma isegi muusikat käima. Nii hea on olla vaikuses. Ja kunagi ei ole see ju päris vaikus. Alati on Elu helid ümberringi. Ainult n.ö. vaikuses tajub neid paremini. Kõike tajub paremini. Olen ikka imestanud vahel kellelegi külla minnes, et kuidas suudavad inimesed elada, kui telekas või raadio kogu aeg  käib, nii et nad ei vaata ega kuula neid. Milleks endale taustamüra tekitada? Märkamata, kuidas osa oma energiast läheb sellele, et keha püüab seda infot teadvuse jaoks summutada, blokkida. Rääkimata sõltuvusest, mis sellest mürast tekib… vajadus taustahelide järgi. Ja oskamata vabaneva energiaga midagi peale hakata, kui vaikusesse satutakse :)

Istun praegu aiaukse trepil ja tunnen õhust, kuidas pärnaõied hakkavad vaikselt avanema. Levib kerget magusat lõhna. Õhk on läinud taas soojemaks, paitades  pehmelt mu paljaid õlgu. Veel paar päeva ja pärn on korjevalmis.
Vihm hakkab järgi andma ja esimesed mesilased on juba kollaste pitsiliste õitega miilustamas.

Eile oli aias mu auto ees väike surnud lind. Kas on tõesti võimalik, et ta unustas end teele unistama ja ma autot parkides tast lihtsalt üle sõitsin? Sel juhul pidin parkides küll tugevalt pöörama, sest ta asus täpse kahe esiratta vahel… Ei tea… aga seal ta oli.
Mõtisklesin sellele õhtul.  Linnud sümboliseerivad erinevates kultuurides hingekandjat. Ka vabadust. Arvatakse et surnud lind kodu juures kuulutab surma. Mäletan, et paar aastat tagasi oli naabrite akna taga, kibuvitsapõõsas, surnud musträstas. Imestasin veel, et kuidas üks lind niimoodi surma saab. Nädala pärast oli naabrimemm surnud.  Mine sa võta kinni…

Surm on üks hämmastama panev asi. Ta on meie elus sama loomulik nagu sünd. Üks kindlamaid asju siin elus – kõik me kogeme seda ükskord. Aga ometi elame sageli nii, nagu seda ei meiega ega meie lähedastega kunagi ei juhtuks. Kardame surma ja surmaga seonduvat ja seetõttu on meil raske saada osa selle pühadusest. Ma olen surmale sageli mõelnud. Koolis, esimesel aastal, tegime lausa oma surma läbi. Sel viisil, et korraldasime “mängult” oma matused. Nii nagu me seda soovime. Olin päris üllatunud, kuuldes, et nagu minagi, ei soovinud paljud, et nad peale kremeerimist maetaks hauaplatsile, vaid et tuhk puistataks kusagile loodusesse. Metsajärve või merre.
Ja mis võiks olla toredam, kui nähes äsjalahkunud hingena oma sõpru kokku tulemas ja meenutamas kõike seda head, mida nad minuga koos kogesid. Mitte lasta ühel võõral mehel, kelle töö see on, minust rääkida lugusid, mida ta pole ise kunagi kogenud… Mitte nutta sellepärast, et mind enam ei ole. Vaid rõõmustada, et ma olin. Et lauldaks koos, et mul kergem ja valgem minna oleks.
Muidugi on nii jääjatel kui minejal sõnulseletamatult raske, sest need suhted lõpevad siin maailmas lõplikult. Mul tõmbub süda kokku, kui mõtlen, et peaksin oma lapsed jätma. Kuigi see on vaid materiaalses maailmas. Minu mitmeid aastaid surnud vanaema, minu memme, kelle juures ma 11-eluaastast alates üles kasvasin, on minu jaoks peale oma surma väga palju olemas olnud. Tuleb end vaid avatuna hoida ja mitte karta ühendust vaimumaailmaga.
Kui ma oma emale ükskord rääkisin, et nägin täna öösel memmet unes, ehmatas ta ära, öeldes:”Ju see on meeldetuletus, et hauda tuleb korrastada, surnuaeda minna.” Mind ajas see päris muigama, aga ju tema on sellise kommunikatsiooni nende vahel kokku leppinud :) Mina saan memmelt sageli lihtsalt toetust ja juhatust. Tingimusteta armastuse tunnet – millised iganes mu valikud ka ei ole, mind ikka armastatakse. Siin maailmas sellist armastust mul nii lihtne leida pole olnudki…

Hilissügisel, kui mu töö pani mind äärmiselt proovile, mitte niivõrd intellektuaalses kuivõrd füüsilise ja vaimse võimekuse mõttes, sain ühtpidi tunda kui võimekas ja vastupidav ma olen;), aga teistpidi – sain tõeliselt katsuda oma piire. Kõndisin oma piiri peal mõnda aega… Teiselepoole minekuks on vaja tegelikult väga vähe... Ja sel ajal mõtlesin igal hommikul, et ma peaksin kirjutama valmis kirja, mis aitaks kellelgi peale mu minekut mu asjad lõpetada. Seal oleks kirjas, keda ja kuidas mu minekust teavitada, millist ärasaatmist ma soovin, kes sulgeks mu gmaili, kodulehed ja FB konto jmt ;) Ma ei ole kusagilt ära läinud ripakile jäetud asjadega, ei tahaks seda ju eluga ka teha …;)

Viimase aasta-kahe jooksul olen ma enda sisemuses käinud läbi palju protsesse, mis on pannud mind väga sügaval tasandil mõistma Elu tähendust, minu tähendust siin elus, Elu põhiseadusi, tundma ja tajuma Elu universaalset ja kõike läbivat energiat. On olnud hetki, kus ma midagi tegemata ja kusagil olemata, lihtsalt kodus istudes, olen tajunud tõelist ühtsust ja ühendust eluenergiaga… nii et ma olen olnud valmis sel hetkel… surema. Sest me oleme tegelikult kõik üks. Kogu aeg.
Elu on suur kingitus. Kingitus, mis ei ole antud meile päriseks. See teadmine on andnud põhjust elada iga päev tänulikkuses. Armastama elu, elama oma südame järgi ja olema valmis igal hetkel vastu võtma… surma. Mitte võtma oma elu kergekäeliselt, seda raisates, aga ka mitte liiga tõsiselt, liigselt ponnistades ega pidevalt muretsedes. Olles lihtsalt kohal. Iseendas. Hetkes.
Olen igatsenud oma kogemusi neil veergudel jagada. Sellised kogemused on aga oma olemuselt transverbaalsed – nad on sõnadeülesed ja keeruline on tajutut, kogetut sõnadesse valada. Mis mõtet on jagada midagi, mida ei mõisteta, olen ma mõelnud. Samas olen aru saanud, et keda iganes kutsub mind lugema, saab siit alati selle, mida tal on vaja. Kas sõnalisel või energeetilisel tasandil. See kas ärritab või rõõmustab, ma olen ju lihtsalt peegel :)

Lind auto ees pani mind mõtlema nii sellele, kui taaskord ka sellele, et me kogeme ju elus kogu aeg surma. Surmaenergia on kõigis lõppevates asjades. Suhetes, töökohtades, kodus, eluetappides… kui asjad meie ümber muutuvad, kui meis endas toimuvad muutused. Ja sellega kaasnev leinaprotsess, mida on sageli lahtilaskmiseks ja edasiliikumiseks vajalik.
Alati kui me kujutame ette, millist elu me endale soovime, kui me loome endale tulevikku, valmistame me ette oma vana elu, oma vana mina surma. See on sageli uue loomise juures kõige valulikum – lasta lahti oma mustritest, oma harjumustest, oma praegusest elust…
Me üldjuhul kardame muutusi ja hoiame kinni harjumuspärasest just seepärast, et me kardame lahti lasta. Nii ei saa uus tulla. Meie eeldus on, et kui asjad muutuvad, siis läheb halvemaks. Aga me unustame oma loova väe. Kartes, et asjad lähevad muutustega halvemaks – me ise loome selle nii. Aga see ei pea sugugi olema sedasi :) Kui sageli oled sa peale muutusi tagasi vaadanud ja mõelnud – oi, kui hea et nii läks!? Kindlasti oled :)

Niisiis tuletas see lind meelde, kui oluline on võtta muutused - vastu võtta vastu uus ja lasta minna vana. Või õigupoolest – et uus saaks tulla, tuleb vana lahti lasta. Armastusega. Julgelt. Ma tean täpselt, mis see on, mida soovin ja millest ma selleks peaksin lahti laskma…

Elu on ilus, surm on paratamatu ja iga uus mõte, sõna, tegu on nagu uuestisünd, uus võimalus jälle elada.