Istun aias päikesest soojaks köetud pingil ja lasen juulikuiselt kuumal päikesel oma keha hellitada. Puudelt tilgub sahinal veetilku, meenutamaks äsjalõppenud müristamise ja lustliku hooga taevast alla sadanud vihmasadu. Valgete ristikututtidega täistipitud muru on varvaste vahel mõnusalt niiske ja sillerdav.
Nii hea on lihtsalt olla. Olla olemas. Olla looduses. Olla kodus.
Kuhugi pole kiiret, mitte midagi ei pea tegema. Nii hea on lihtsalt olla. Üksi. Iseendaga.
Juba ammu ei ole ma neile veergudele oma mõtteid ritta ladunud… Käed armastavad pastakat enam käes hoida kui näpud klaviatuuril tantsida. Paberis on kuidagi rohkem elu ja hinge… Aed ja loodus kutsuvad enam kui arvutiekraan…
Istun siin ja lihtsalt olen.
Täpselt sama lihtne kui heituda ümbritseva elu ärritustest, on võtta aega iseendale… Jälgida, kuidas õhk liigub ninasõõrmete kaudu kopsudesse, läbides nagu terve keha… kõhuni, jalataldadeni… ja liikudes välja tagasi… tuues kehasse järjest sügavama rahu ja heaolutunde. Nii lihtne on istuda ja tajuda, mida tunnevad mu naharakud, sirutudes päikese poole, janunedes selle soojuse ja valguse järgi… avades end ja võttes vastu kogu selle pehme soojuse, mis keha silitab. Valgus täidab mu rakkusid ja mu keha rõõmustab…
Nii lihtne ja hingekosutav on kuulata, kuidas pärnapuu mu kõrval oma lehti võdistades vihmapiisku endalt maha poetab, suviselt askeldavad mesilased sumisevad ristikututtidel… ja kärbsed kõditavad mu varvastel, oksa peal säutsatab saba kiigutav tihane, aiaukse ees heliseb tuulehoogude käes vaikselt tuulekell, kusagil kaugel haugatab laisalt kuudi ees pikutav koer… Tunnetades hetke, siin ja praegu, vajub mu naha alla soe, magus ja õnnis tunne… Nagu armunud oleks. Jah, olengi… Elusse.
Hea on olemas olla. Iseendas ja iseendaga.
No comments:
Post a Comment