Kuulates oma südame häält

“Kuula, mis vaikusesse jäi…
Kuula, neid lihtsaid hetki vaid…
Sa kuula…. ka südamel on hääl…”
laulab Ott Lepland oma loos “Kuula”. Suur tõde on neis ridades. Kui me vaid võtaksime aega kuulatada, hetkedesse ja sõnade vahele… kuulatada seda, mida ütleb meie süda… Just süda, mitte meel, mis kipub muretsema, kahtlema, ratsionaliseerima…

Meel on staatiline ja püüab jääda teadaolevasse kinni. Aga elu muutub meie ümber kogu aeg. Nii me püüame tavaliselt lükata ümber südame poolt välja pakutud “ebaloogilisuse”… Teadmata või teadvustamata, et südamest pärinev tarkus oskab meid juhtida märksa õigematele radadele. Californias asuvas Hearth Math Instituudis tehtud uuringute põhjal on südamest mõõdetavad elektrilised impulsid ja magnetväli kordades tugevamad kui see, mis aju ümbritseb. See on ka põhjus, miks me tunnetame teinekord juba eemalt, kas inimene on rõõmus ja õnnelik või kurb ja õnnetu.
Hearth Math Instituudi poolt on loodud mitmeid erinevaid, lihtsaid tehnikaid selleks, et aidata meil kuulata ja järgida südamest tulevaid sõnumeid, mis kannavad meie intuitiivset tarkust.

Üks neist harjutustest, mida võib kasutada, kui oled segaduses, kimbatuses või stressiolukorras, on näiteks järgmine:
1) Hinga mõned korrad sügavalt sisse ja keskenda oma tähelepanu oma südamepiirkonda. Kui sul on südant algusel raske tajuda, siis aseta käsi oma südamele. Hinga nagu tavaliselt ja lihtsalt hoia oma tähelepanu ca kümmekond sekundit südamepiirkonnas.
2) Tuleta meelde positiivne hetk või tunne oma elust ja püüa seda uuesti tunnetada. Mitte lihtsalt näha oma vaimusilmas, vaid seda uuesti täielikult läbi tunnetada. Ole selles tundes.
3) Seejärel küsi oma südamelt: “Mida ma saan siin olukorras teha, et seda muuta?”.
4) Kuula vastust oma südamelt.

Niisiis… hinga sügavalt sisse, tunneta oma südant… pehmena, avatuna, hoituna. Ja küsi. Kuula. Ka südamel on hääl.
Tõsi, teinekord on meel nii palju pahna täis, et selle mulina seest on raske kuulda, milline vastus on tegelikult südame poolt öeldud. Seda enam, et loogikaga seda vastust enamasti kontrollida ei saa :). Vahel lihtsalt tunned, et pead seda tegema. Miks, ei oska isegi öelda.

Oluline on koostöö aju - meele ja südame vahel. Aju muudab info praktiliseks, aitab meil liikuma minna. Nagu ütleb Ingelise Emby, kelle töötoas “Peast südamesse ehk Püha Graali otsinguil” käisin 14-15.mail 2012: “Mitte meelt pole vaja alla tõmmata, vaid süda on vaja samale kõrgusele tõsta.”
Meel tahab, et teda mõistetaks. Süda lubab asjadel lihtsalt olla… Et oma meelt paremini mõista, on vaja õppida tundma oma tundeid. “Kui meel soovib midagi, siis see käivitab tunde”, tuleb meelde tsitaat Shirley MacLaine´ilt.

Tunded on osa meist. Kui me selle alla surume või seda eitame, ei ole me oma olemises ega käitumises vabad. Tõesti, paljud meist on ajapikku õppinud mingeid meile omaseid tundeid vältima. Aga igal tundel on oma sõnum. Ja selleks, et oma südame sügavustesse, oma terviklikkuseni liikuda, on vaja õppida neid sõnumeid lugema. Tervitada iga tunnet armastusega.  Kas Sa näed oma viha või kadedust kui oma kõige paremat sõpra? Aga nii see võiks olla, sest erinevad tunded toovad endaga kaasa erinevaid väärtusi.
Hirm aitab meil peatuda. Aitab aru saada, et me liigume enda jaoks tundmatule alale. Õppides hirmu vastu võtma, õpetab see meile kaastunnet, õpetab südamega tundma.

Viha taga on meie võime asjad liikuma saada, seal on meie tegutsemiseenergia. Viha armastusega vastu võttes võid leida sealt oma vapruse ja julguse. Võibolla koguni oma kutsumuse, pühendumuse. Viha õpetab meile südamega tegutsema.

Kadedust armastusega koheldes õpime me nägema seda, mis on kadeduse taga. Kadeduse taga on igatsus. Liikumine selle poole, mida me soovime. Kui me ei luba endale kadedust, surume selle eemale, siis lükkame me endast eemale ka oma soovid. Kadedust  vastu võttes võime leida sealt suunda, juhatust, inspiratsiooni, loomingulisust. Nii õpetab ta meile südamega ära tundma, milline on meie tee, meie tõde.

Niisiis, on olemas ainult üks tunne. See on armastus. Armastuse kõrvalnähuna avaldub küll teinekord kannatus ja kurbus… aga nii see meie duaalses maailmas juba kord on :)

Ingelise jagas meiega üht väga huvitavat vana ja esoteerilist õpetust südame kohta. See on õpetus, kuidas jõuda oma sisemise terviklikkuseni ja ühenduseni oma jumalikkusega läbi südame 5 kambri.
Südame sees, nii füüsilisel kui energeetilisel tasandil on neli kambrit, mis ümbritsevad sügavaimat, viiendat kambrit. Iga südamekamber kannab endas oma õpetusi.
Esimene kamber sisaldab endas meie tundeid, omadusi, mõtteid ja soove, meie psüühet ja närvisüsteemi ning kannab endas meie karmat. Kui me ei näe (ei süüdista) välist maailma kui miskit, mis meiega toimub, vaid näeme iseenda rolli nii oma emotsioonide kui välise maailma kujunemisel, kui me oleme valmis minema läbi nii oma emotsionaalsetest kui intellektuaalsetest kihtides, avaneb meile uks südame teise kambrisse.

Teises kambris tegeleme oma osaga füüsilises ja spirituaalses maailmas. Siin tärkab sageli äratundmine, et me oleme kõige ja kõigiga ühendatud. Siin kambris olles liigume me konkreetselt abstraktsele, teadmisest tunnetamisele, katsutavast maailmast energeetilise maailma tajumiseni. Me hakkame tunnetama seda, mis on tegelik Reaalsus.
Tajudes, et Elu liigub ja muutub, et miski ega keegi pole püsiv ega jääv, oleme me valmis avama ukse järgmisse kambrisse.

Kolmandat kambrit kutsutakse Valgustuseks (Illumination), sest siin leiavad sageli aset meile valgust heitvad “ahhaa”-elamused. Siin kogeme meie endi seest tõusvaid selgeid ja sügavaid äratundmisi ning taipamisi. See on koht, kus meie sisemine teele heidetakse valgust. Me näeme, kes me oleme, miks ja kuidas oleme seotud oma Eluteega.
Ja mitte ainult meie endi elu ei saa valgustatuks, vaid valgust heidetakse ka meid ümbritsevale elule – inimestele, olukordadele, keskkonnale.  Me näeme, kuidas kõik meid ümbritsev on liikumas oma sisemise kasvu ja arengu poole. Siin kambris saame me ühendust oma sisemise küpsuse ja tarkusega.

Ja olles kogenud piisaval hulgal oma teemade valgustatust, avaneb uks järgmisse kambrisse…
Neljandat kambrit nimetatakse tühjuse kambriks (Emptiness, Nothingness), kohaks kus kõik lõplik kaob. See on koht, kus me oleme kõigega ja kõigiga ühendatud, kus me avaneme oma jumalikkusele, muutume “minast” “meieks”. Siin sünnivad varem tundmata ideed ja loomingulisus, loomisvõime… mis mõistagi liiguvad läbi kolmanda kambri tagasi, kus neile valgust heidetakse, kõigist külgedest nähakse, teise kambrisse, muutudes abstraktsest konkreetseks… ja lõpuks läbi esimese kambri manifesteerudes välisesse materiaalsesse maailma…

Nende nelja kambri keskel, sügaval südame keskel on veel üks kamber. Viies kamber on ühenduses meie käbinäärmega (epifüüs) ja seda nimetatakse südame Pühaks ruumiks. See on koht, kus meie hing elab.

On olnud huvitav seda infot endast läbi lasta peale sellesuviseid tseremooniaid… Olen seda kõike omal nahal kogenud ja näinud. See ongi nii ja see on nii lihtne!  Põnev aeg on… Minu ees seisab ülesanne, kuidas seda kõike oma igapäevasesse ellu integreerida… :)
Igatahes,  täna tean ma rohkem kui kunagi varem: Usaldan oma tundeid. Kuulan oma südant. Olen oma südames… Siit algab kõik!

Artikkel on kirjutatud-mõtiskletud Ingelise Emby töötoast ja tema materjalidest inspireerituna.