Kinoralli

Kui ei ole hea olla, siis tuleb teha midagi, mis enesetunnet parandab. Mida paremini ennast tunned, seda paremini oskad õiget asja leida.

Kas see on kuum vann, kuhu sisse on puistatud nahka siidjaks muutvat meresoola või hoopis roosiõliga segatud piima? On see kallimale kaissu pugemine, kus võib tunda end täiesti turvaliselt või hoopis väga seksikalt ja lõpetada ühise orgastilise naudinguga, mis ühendab armastajaid omavahel ja maa ja taeva pealekauba ;)? Või vaadata mõnd head filmi, kujutleda end hoopis teise maailma ja unustada ära oma niru päev? Või hoopis maitsev õhtusöök hoolikalt valitud palade ja hõrgu veiniga? Heade sõprade, nalja, naeru ja lõõpimisega? Kõike seda võib :)
Vanni ja kallimat mul hetkel võtta ei ole, niisiis võtsin siit järgmise :D

Mulle meeldib kinos käia. Minna täiesti üksi, nautida filmi ja noppida enda jaoks toetavad mõtteteri ja “just mulle mõeldud” märke välja :)

Niisiis on minuni viimaste päevade jooksul jõudnud väga erinevaid filme. Osad teadlikumalt valitud, osad “juhuslikumalt” minuni jõudnud. Vaadatud nii kinos, kodus kui sõprade juures.

Algul kohaliku televisiooni, hiljem Torrenti abiga, said lastega kõik “Shreki” osad ära vaadatud :) Igihaljas multikas, toob alati välja olulised väärtused.
Üks nopitud teradest: ”Ainus, mis seisab Sinu ja selle vahel, mida Sa tõeliselt teha tahad, kes Sa tõeliselt olla tahad, oled Sina ise” - Arthur@Shrek 3

TV3-s vaadatud film “Kaldale uhutud” (“Cast Away”) lummas nii mind kui lapsi.

Nopitud tera Tom Hanksi suust: “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.”  Need olid ta sõnad, kui ta rääkis tsivilisatsiooni tagasi jõudes oma läbielamistest ja sellest, kuidas ta seal kohapeal mõtles, et ju peab sellel olema mingi mõte, et ta ainukesena lennuõnnetusest pääses…, et ta saarel ringi ronides ja süüa-juua otsides ei murdnud endal ära ühtki konti…, teda ei tabanud ükski surmav loom-lind putukas ega põletik… “Ju on siis vaja siit läbi tulla”, mõtles ta. Ja kuigi tal polnud õrna aimugi, kuidas sellest olukorrast välja tulla, siis ta sai aru, et “Just keep breathing. Kunagi ei tea, mida järgmine laine toob.” Ja ühel heal päeval tõi see purje. Purje parvele, mis ta sealt saarelt lõpuks tagasi tõi.

Filmis “Järetulijad”( The Descendants) tundsin kohe filmi alguskaadrites   ringisahmivas, meeleheitel ja segaduses teismeliste laste vanemas (George  Clooney) iseennast ära...
Jah, ka mind võtab vahel võtab lausa ulguma, kui raske on olla teismeliste lapsevanem. Ja veelgi enam - seda kõik üksi kanda…
Lapsed, kes veetsid kunagi sinuga heameelega aega, tulid igale poole kaasa, mängisid sinuga koos… on unustuse hõlma vajunud. Teismeliste lapsevanem on hoopis teine klass, hoopis teine maailm… kui laste vanem.
Olen aru saanud, et nii nagu ilma lasteta inimesed ei suuda kunagi päriselt mõista, mis tunne on olla väikelaste emme, kes on 24/7 kogu aeg oma lapse/laste jaoks olemas, evimata hetkegi aega iseenda jaoks (palju oleneb siin ka laste isast, mõistagi), ei suuda ka väikeste laste vanemad mõista seda, mida teismeliste vanem läbi elab. “Sul on ju lihtne, ta saab endaga juba ise hakkama”. Jah, muidugi, riietumise, enese potitamise ja söömisega… ja hommikul tõuseb ise üles ja seab end kooliks valmis. See on tõesti väga tore!
Aga samas – nad valivad igal hetkel olla sõpradega või lihtsalt teha oma asju. Varasemate muside-kallide asemele on tulnud nähvamised... pool-vastu-tahtmist antud kallistused :D
Mäletan, kui Sylvia veel pool aastat tagasi vaatas imestades, kui Raymond niimoodi käitus, küsides:“Kas tõesti muutun mina ka selliseks?“ Täna on see ka tema argipäev.

Minuga saavad mõlemad tegelikult suurem osa aega kenasti läbi. Ma tunnen lihtsalt väga puudust nendega koos olemisest, tegutsemisest. See pole enam nende jaoks huvitav.  Aga omavahelised kisklemised… kokku ei saa neid üldse lasta, siis tõuseb katus kisast taeva alla :D

Õnneks muidugi sellist keelekasutust, nagu seal filmis oli, minu lapsed minu juuresolekul kunagi ei kasuta. Ja ma olen väga tänulik selle eest.
Filmis (kuigi see polnud otseselt filmi põhiteema) oli lahendus lihtne – mida rohkem nad aega koos veetsid, seda ladusam oli omavaheline suhtlus. 
Jah, ja kui ma käin kas ühe või teisega kahekesi koos kusagil, siis on see väga tore. Aga nendega koos… praegu ei saa :P
Just keep breathing, küll see üle läheb ;) Ma pole ainuke, kel on teismelised lapsed :)

Järgmine film: Bruce Liptoni “Uskumuste bioloogia”.  Tegu on tegelikult Bruce Liptoni ettekandega mingil seminaril. See oli tõesti väga hea, andis põhjalikku teaduspõhist infot, kuidas täpselt geenid ja proteiinid – meie keha -  erinevates olukordades reageerivad, millest see tingitud on, kas ja kuidas seda on võimalik mõjutada jmt.  Ettekanne seadis  mõned asjad hoopis uude valgusse ja nii mõnedki asjad, mis endale õiged on tundunud, said kinnituse. See ja sellele järgnenud Rob Williamsi ettekanded olid nii head, et teen neist peagi eraldi kokkuvõtted.
Nopitud tera: ”Elus on kõike. Ise valin oma tajufiltri”.

Järgmisel päeval sattusin Solariskinos endalegi ootamatult vaatama filmi “Nüüd läheb sõjaks” (This Means War”). Tõeliselt humoorikas ja vahva film, naersin kohati lausa laginal. Ja teema poolest täpselt mulle mõeldud, hihh :)
Ehk siis – peategelased on noored, ilusad ja tegusad inimesed, kes on (eriti peale viimaseid ebaõnnestumisi suhete vallas…) suure osa oma elust investeerinud oma töösse, nad on oma valdkonna profid, aga tunnevad end armuasjades taas algajatena. Kuidas leida endale kaaslane, kellega jagada oma rõõme ja muresid ning kogeda kõike seda, mida elu pakub? Ja kuidas tunda ära, milline valik on õige?  :)

Ootamatu oli küll silmata SLÕhtulehes arvustust, mis väitis, et film on pigem “homoerootiline” kui romantiline. Mõistagi oli arvustus mehe sulest…, hahaa:P
Tõesti kurb, et mehed kasvavad ühiskonnas, kus ei osata (julgeta!) väärtustada meestevahelist sõprust. Veelgi enam, kus meestevahelist lähedust, vennalikku sõprust varjutab pidevalt ebanormaalne homohirm. Sageli teadvustamatult, mõistagi. Selle tulemus ongi see, et sellises alateadlikus hirmus elavatel meestel pole ühtegi lähedasemat meessõpra, kellega oma muresid-rõõme jagada. Tõeliselt, südamest südamesse. Kahju…

Pühapäeva õhtul käisin vaatamas filmi “Who is driving the Dreambus”.

Väga sügav film, mis käsitleb teemat “kes on MINA?”  jumaliku teadvuse ja kõiksusega üksolemise  kontekstis. Natuke küll hämmastav, et sellist teemat püüti käsitleda  nii sõnarohkelt, et mitte öelda üleverbaliseeritult. Kuidas selgitada sõnade abil selgitamatut? Kuidas selgitada miskit, mis oma olemuse poolest ongi juba transverbaalne – sõnade ülene, mida ei ole võimalik enam mõista, sest see on teadvuseülene? Ainult tunnetada, tajuda… Ma ei kujuta ette, kui segaseks võib see film jääda inimesele, kes pole kunagi kokku puutunud kvantfüüsika põhialustega, väljateooriaga, kes ei tee vahet teadvuslikul ja alateadvuslikul, kes pole kunagi mõelnud, et tema ei ole oma keha, kelle jaoks tass on tass ja sild on sild  -  kes pole kunagi KOGENUD, mis tunne on olla kõiksusega üks. Aga ehk annab see film vähemalt mingit aimu :)

Nopitud tera:”Everything wants YOU. EVERYTHING wants You!”

Paar filmi on veel ees, mida tahaks vaatama minna. Praegu jookseb mitmeid häid filme. Margaret Thatcherist vändatud “Raudne leedi” ja “Vanne” (The Vow) on ühed neist :) Hmm.. ja kõik filmisoovitused kommentaariumist on ka teretulnud :)

Jaa, kevad paneb kõik voolama… taevas on iga päev näha pilvede vahel sinist taevast, päikese käes tilguvad purikad ka siis, kui õues on miinuskraadid, lindude siristamises on kuulda kevadeootuse elevust, kinnijäänud energia hakkab vaikselt liikuma… isegi mu auto aku ja pidurid sulasid üles – väga kõnekas ;)
Ja kõik läheb järjest paremini ja järjest paremaks :)