Kuidas kohale jääda? Kuidas oma energiat hoida?

Märtsi alguses oli rahulik nädalane puhkus ja nüüd olen jälle olnud nii mõnusalt tegus. Koolitused Tallinnas ja Pärnus, uuesti algava täispika müüja-klienditeenindaja koolituse infopäev Raplas, teraapiaseansid inimestega, kes on avaldanud soovi, et ma võiksin nende teemadega tegeledes ja neid aidates oma teraapiapraktikume teha… Ma jõuan viimasel ajal kogu aeg inimesi kuulates inimesi ja enda kogemust märgates ühe läbiva teemani – kuidas hoida oma sisemisi energiaressursse?

Isegi liikudes elust lihtsalt läbi, peatumata, et märgata ja kuulata, mis õigupoolest toimub sinu sees, oled sa kindlasti tundnud aegu ja olukordi, pärast mida sa tunned, et su soontes voolab elu. Kõik tundub sujuvat, asjad laabuvad nagu iseenesest. Kerge on olla, hea on olla! Ja on aegu ja olukordi, peale mida sul on tunne, et jooksed seesmiselt täiesti tühjaks. Teinekord võib selleks olla mõni teravam ütlus, pilk või midagi mida keegi teeb-kuidas käitub. Vahel ketrab see su peas mitu päeva, võtab kogu su tähelepanu ning pahatihti ka jõu või koguni enesehinnangu… See juhtub, kuna me läheme sõna otseses mõttes “endast välja” – kaotame kontakti iseendaga, sukeldume sellesse halba tundesse, süüdistame teisi endast väljaspool ja praeme-marineerime end sellest tundes. Brrhh!

Tegelikult on olemas nii palju tehnikaid, mida sellistel hetkedel kasutada. Neid peab lihtsalt teadma, mäletama ja – muidugi kasutama!

 
Jagan näiteks üht olukorda minu enda kogemuste pagasist.

Sain ükspäev ühe meili, mida lugedes tunnen, et minus tekib sisemine ärritus. Teinekord piisab sellest, et natukeseks see kiri kõrvale panna. Seekord sellest ei olnud abi. Sõidan tunnike hiljem ühele kokkusaamisele juurde ja märkan, kuidas mõte hakkab ketrama... “Miks ta ikka niimoodi kirjutas? Mida ma siis õigupoolest valesti tegin? Infot teadmata ei osanud ma mingite nõuetega arvestada, ma ju püüdsin parimat…” jne-jne... ja ärritus kasvab vaikselt. Tahaksin ennast kaitsta, ehk isegi vastu torgata! Õigupoolest on “ärritus” on juba teatud negatiivse alatooniga silt minus tekkinud tundele. Ja see silt võib tekitada automaatset vastandumist sellele inimesele, kellega seoses see tunne tekib – “tahan end kaitsta, isegi vastu torgata”. Seepärast on hea seda tunnet vahel nimetada hoopis aktivatsiooniks – miski minus aktiveerub. Hakkan hingama. Sõidan autos ja hakkan lihtsalt rooli taga hingama. Sügavalt… kõhtu, kopsud täis, suurte hingetõmmetega. Nina kaudu sisse ja suu kaudu suure puhinaga välja. Kujustan, kuidas hingan puhast, jõudu andvat õhuenergiat sisse ja välja seda ärritust, paha tunnet… süütunnet et olen midagi valesti teinud.  Kujustan vaimusilmas, kuidas väljapuhistatav õhk on isegi nagu tumedamat tooni, määrdunud. Hingan järjest ca 6-8 minutit. Märkan, et väljahingatav õhk hakkab heledamaks minema. Tunne hakkab paremaks minema. Ja ühtäkki - tuleb minusse selgus – mis tegelikult võis toimuda. Ma arvasin, et mind ärritasid kirjas tema sõnad. Aga see kiri kandis ju kirjutaja energiat, vibratsiooni, millega ta selle kirja kirjutas. Teatud ärritumise energiat, mis mõjutas ka mind. Mõistsin, et tema oli ilmselt aktiveerunud minu varasema kirja peale. Kuna tegin meie koostöömaterjalis mitmeid muudatusi, võis talle tunduda, nagu poleks tema (poolt tehtu) piisavalt hea, et seda ümber tehti. Kuigi mina seda nii ei näinud - tema poolt tehtu oli väga hea. See inspireeris mind ja ma lisasin kohe palju juurde. Arvestades, et me mõlemad mudime seda teksti.  Mis võis juhtuda, oli see, et ma lihtsalt vajutasin alla mingi tema n.ö.„punase nupu“, tema lahendamata teema, mis reageerib. Ja neid punaseid nuppe on meil ju kõigil :)) Nii tegi ta omad muudatused, aga kuna ta tundest lahti ei saanud, kandis see tema ärrituse, aktiveerituse vibratsiooni. Nii kandis see kiri soovi mulle näpuga näidata: „Hoopis Sina tegid valesti”. Niipea, kui ma olin olukorda enda jaoks selguse loonud, tundsin, kuidas minu aktivatsioon kadus. Tundsin, et mõistan ta reaktsiooni. Me kõik oleme teel, meil kõigil on oma „punased nupud“. Minul ju oli ka – ka mina tundsin hirmu, et tegin valesti, astusin kellelgi “varba” peale. Selgust luua ja tõeni jõuda aitas hingamine koos visualiseerimisega. Olen varem ka rääkinud tunnete kihtidest. Siin on nad ka kenasti kõik järjest näha – ärritus ja haavumine: “Miks sa mulle nii ütled?" >> ebakindlus, süütunne  ja hirm:“Mida ma nüüd valesti tegin? Hmm..kas tegin talle liiga”>> hingamine koos visualiseerimisega aitas vabastada negatiivse energia ja lõi selguse –mõistmise. See omakorda tõi kaasa andestamise, tänulikkuse, sooja tunde südames, mida võiks nimetada armastustundeks: “Sain tänu sellele endast (oma punastest nuppudest) ja olukorra lahtimuukimisest targemaks. Saan seda olukorda jagada, ehk see aitab-toetab kedagi oma ummikseisudes. Aitäh Sulle, me teeme seda kõike koos!” Ja isegi – kui tegelikult ei olnud kirjutajas mingit ärritust ja see kõik oli minu enda fantaasia vili, siis ometi, et mitte öelda –seda enam! – suutsin ma selle olukorra enda sees selgeks saada ja ära lahendada. “Kõik mis meid teise juures ärritab, aitab meil iseennast mõista.” ütleb C.G.Jung. Ma ei vaata seda inimest pahameele ja ärritusega. Vaatan tänutunde ja soojusega. Ja ka tema järgmised kirjad olid soojust ja tänutunnet täis :)