Ärkan ilma äratuskellata. Küll see on mõnus! Lähen alla ja ennäe – ämblik on mulle kingituse teinud ja öösel kudunud 
imeilusa võrgu tooli ja selle peal uhkeldavate pihlakaokste vahele. Milline filigraanne töö!
Ämblikud on mind üldse viimasel ajal palju saatnud. Meil kodus elab mulle teadaolevalt vähemalt nelja sorti ämblikke. Sel suvel olen kahe liigi uue pesakonna beebide kasvamisele saanud kaasa elada.
Ja peale ämbliku öise näputöö tervitab mind uksetrepil üks võõras kass, kes peseb end seal. Millised toredad märgid! Olen hoitud ja hoolitsetud :)
Hommiku oli udune ja niiske. Aga juba peatselt läks taevas selgeks ja päikeseliseks, jättes vaid ämblikuvõrgud kastepärleid täis.
Mõistsin, et vahel võib olla lihtne põhjus, miks me ennast ei kuula – mugavus ja laiskus. No kuidagi ei viitsi õue minna… Mind toetas varem tehtud otsus, et kui juba siin olen, siis olen võimalikult palju metsas.
Tee ääres kutsus mind eilne seenekoht. Mõtlesin, et vaatan, kas on männiriisikaid, kes tahavad minuga tulla? Oli :) Ja oli palju ka kukeseeni. Jälgides oma mõtteid, märkasin huvitavaid alateadlikke mõttemustreid… ja peamiselt külluseteemadega seoses.
* Ei julge seeni soovidagi… Õige tagasihoidlikult, alandlikult. >> Kus on mu kontakt oma väärtuslikusega – et olen iga seent väärt? :D
* Kui ühed leidsin, vaatasin ahnelt ringi, kas on veel. Ise oma ahnuse pärast piinlikkust tundes… 
* Tulin ikka ja jälle tänusse, et metsahaldjad mind nii lahkelt ja heldelt kostitavad. Iga kord peale tänamist ilmus uus seeni.
* Olin rõõmus ja üllatunud kukeseenerohkuse üle.
Lapsepõlves elasin ma metsa ääres ja me käisime palju seenel. Aga kukeseeni meie kohtades eriti ei olnud, vaid mõned õnnelikud leidsid neid. Ja ma mäletan seda tunnet, et ju on kukeseened mõeldud parematele lastele kui mina olen (!) – mind ümbritsevatest inimpeeglitest tulenevalt “teadsin” ma, et olen “paha laps”. Meenus ka lugu ühest korrast, kui koos naabrilaste ja naabritädiga linnas (Tartus) 
käisime. Läksime lõunat sööma ühte piimasaali. Tookord olid viinerid väga haruldased ja oh seda õnne! leti peal oli üks ports viinereid veel saada. Küsisin, et kas ma võiksin need viinerid endale saada. Ega ma täna ei julge enam kindel olla, kuidas mulle vastati, aga see, kuidas see minuni jõudis, oli järgmine: “Kes oled sina, et sina pead need viinerid endale saama? Siin on nii palju teisigi lapsi peale sinu!” Nii et meie lapsed saime kõik sardellid, tädi sõi ise viinereid. Mäletan seda klompi kurgus ja taaskordset kinnitust sellele, et “sina pole küll midagi väärt”.
Nüüd tuli see alateadlik mõte nähtavale… Tänud kukeseentele selle iseenda väärtustamise õppetunni eest! Ma ju tean, et see pole tõde – ma olen väärt iga kukeseent :) Ma olen väärt iga puuhalgu, mille ahju panen. Iga eurot, mille vastu võtan. Olen iga head sõna ja kallistust väärt. Iga mulle järeletuldud sõitu väärt. Ja et väärt olla, ei ole vaja selleks midagi teha. Olemasolust piisab. Meie kõigi olemasolu on juba nii väärtuslik, et seda pühitseda. :)
Soovin väga, et vanemad oleksid ettevaatlikud oma selliste sõnavõttudega. Olen ise nende kitsaskohtadega “maadelnud” ja näen oma klientide pealt, kui paljud inimesed tegelevad sellega, et tunnetada oma väärtust. Et üldse julgeda uskuda, et nad on väärtuslikud! Ja alguse on väärtusetuse tunne saanud alati lapsepõlvest. Olukordadest kus meid on (pahaaimamatult) häbistatud, vähendatud, meid pole kuulatud või märgatud.
Kui me oleme oma väärtuslikkusega kontaktis, ei tunne me, et oleme teistest kehvemad (kas siis teadmiste, välimuse, omanduse, oskuste vmt poolest). Ja meil pole ka vajadust tunda end teistest paremad. Me ei vaja pidevat tunnustust väljastpoolt, sest teame ise, mida me väärt oleme.
Nii tore on, kuidas Ajamajas olemine tuletab meelde ja õpetab, et kui olla täiesti kohal ja tähelepanelik, on iga eluhetk õppetund. Kui meis on küsimused, võib iga eluhetk tuua vastuseid. Iga sündmus võib olla õpetaja, kui oleme avatud.
Söön kodust kaasavõetud mangosid ja meenutan seda tunnet (ja õpetust), mis sain Rishikeshis mangosid süües. Indias olemise aeg tundus nii üürike ja nii õnnelik. Siis õpetaski mango mind, kuidas neist hetkedes võtta maksimaalne.
| Miskit tõeliselt nautides ei ole vaja mõelda, miks see ei tulnud mu ellu varem või et see lõpeb peagi. |
Meenutan, et varem ei teadnud ma, kuidas mangosid süüa. Lõikusin ja lutsutasin neid ja olin pidevalt lödistamisega hädas. Nüüd, kui see meenub, tundub kummaline mõelda, et on olnud aeg, mil ma ei osanud mangosid süüa. Selline tunne, et olen alati nii teinud. Nii on tegelikult igasuguse õpetusega. See muutub meie elu osaks ja me ei tule selle pealegi, et teised ei pruugi seda teada/osata.
Aga mango lõikamise kohta küsisin Indias ühelt tänaval mahlasid pressinud noormehelt õpetust, mida ta lahkesti jagas. Mango lõigatakse pikkupidi, kivi kõrvalt pooleks. Samuti teiselt poolt. Seejärel veetakse noaga lõikekohad ruudustikuna ühele poolele ja teisele. Ning siis keeratakse ümber, tagurpidi kausiks, kust on hea kas ampsata või tükkidena lahti lõigata.
Kui olen mango ära söönud, märkan, kuidas mul kuklas tiksub üks pinget kruttiv mõte. Saan aru, et see pinge seal kuklas on kogu aeg kohal olnud. No mida ta siis ütleb? Kuulatan ja saan aru, et see on süütunne, kes ütleb, et “tulid siia puhkama, mitte midagi “asjalikku” ei tee… kuidas sa niimoodi oma rendi ja muud kohustused kavatsed ära maksta?” Süütunnet toetab hirm: “Äkki sa ei tee piisavalt? Äkki ei puhka sa siin piisavalt välja, et suuta jälle tegutsema ja väärtust looma hakata?” – “Pealegi – ei tulnud sa siia ainult puhkama, sa tulid tulemust saama” seletavad nad koos. Nagu “emme” minus ootab, käed puusas, et tulemust tuleks. Nii et olen alateadlikult ikkagi mingisse produktsiivsuse lõksu jäänud? Et pole “piisavalt” tulemust ette näidata? Ehh… keha võtab hoopis huvitava taktika appi ja jääb magama. Keha võib usaldada, temas on palju tarkust.
Hiljem pesen tänutäheks maja aknaid ja mõtisklen. Kui puhtusest saab mustus, segadus, korratus, alles siis märkame me puhtuse puudumist. Enne on see nii iseenesest mõistetav, et on puhas. Kui kõik on korras, on ju kõik hästi. Ja me isegi ei märka selle korra hoidmiseks panustatavat hoolt ja armastust. Sama kehtib ka tervise, vaimse teravuse, emotsionaalse tasakaalu ja meelerahu puhul.
Aga kui tekib korratus, siis me märkame seda. Vahel kohe, vahel hiljem, oleneb kui kohal me oleme. Vahel lükkame ka selle nägemise kõrvale – oleme vastutustundetud, mängime endaga peitust, kuigi sisimas teame, et asjad ei ole enam okei.
Täna õhtul ma kuidagi ei karda enam pimeduse tulekut. Uksed on lahti, verandauks isegi avatud, kuigi väljas on juba päris pime. Ja ma ei tunne, et ma peaksin end siin enam lukustatud uste müüriga kaitsma.
Huvitav asi see hirm... See on tunne, mis on enamasti täiesti meie kontrolli alt väljas. Kui hirm tuleb, siis halvab ta su, ja kõik mida sa tead, mida võiks teha, ei oma enam mingit tähtsust.
Kuigi enamik olukordi peaks olema sellised, kus hirmust saab lahti nii, et minnakse sellest hirmumüürist läbi. Olgem ausad, kõigi tunnetega on samamoodi. Mida enam me julgeme oma ärritusest, vihast, või ka häbist, piinlikkustundest läbi minna, sellesse tundesse astuda, seda vabamaks me neist tunnetest saame. Me pole enam nende kammitsais. Aga ületada oma hirmu nii, et minna nüüd (või nt.eile!) pimedasse metsa… hihii… praegu ma ei ole selleks küll võimeline. Täna käisin õues tähistaevast imetlemas, aga eile… kui keegi oleks uksele koputanud.. oleksin ma vist hirmust minestanud :)) Täna seda tunnet ei ole. Tajun, et olen sisimas vähem kaitses.
Olen viimasel ajal taas palju erinevaid hirme tundnud.. mõtlen, et kas need pimedusehirmu kogemused on siin selleks, et seda igapäevast hirmu kuidagi lahustada?
Ma isegi ei tea, mida ma siin kardan. Selge on see, et mingeid kurikaeltest inimesi ma ei pelga ja kust nad peaksid siia sattumagi? Loomad üldjuhul kardavad hoopis inimesi, no ma ju tõesti ei usu, et mingi karu tahab mulle tuppa sisse murda… Ja teismeeas vaadatud küünemees Freddy Krüügeri tulekusse ma ka ei usu :))
Ma ei saagi aru, mida ma kardan. Aga tajun, et tegu on surmahirmuga. Mitte sellise pehmema hirmuga, mida võib igapäevaelus tunda – nagu hirm ebaõnnestumise või hilinemise või rahapuuduse ees. Siin on hirm ellujäämisega seoses. Hmm… huvitav,kui ma peaksin praegu spekuleerima, siis ma ikkagi arvan, et see on pimeduse õppetund, mis annab mulle maitsta veelgu suuremat hirmu, et ma suudaksin ellujäämishirmust rahapuuduse kontekstis lahti lasta…
Käisin õues kohe mitu korda. Tähistaevas oli võrratu. 
Huvitav, kas tänane öö on valgem? Hirmu ei olegi nagu… Kuud küll ei ole praegu, on noore kuu aeg. Kas turvalisust loob see, et tean, et seal eemalolevas majas on täna inimesed?
Ühel hetkel kuulsin nagu põõsastes mingit häält, nagu oleks keegi liikunud. Kui seal oli keegi, siis heli järgi oleks võinud arvata, et tegu on kassi või rebasega, aga keha reageeris ja ma taganesin maja turvalisusesse tagasi.
Ahha… teadmatus – see mis pimeduses on –loobki selle hirmu. 
Öeldakse, et hirmu loovad need lood, mis me endale räägime. Võib olla tõsi. Ja mõned lood, mõned hirmud on meis ürgsel kujul meie kehadesse salvestunud.
Nagu mul üks töökaaslane kunagi ütles:”Me võime kõik päeval kõvad mehed olla, aga öösel surnuaeda minna on ikka kõhe".
Niisiis, hirm on kehas ja mõte ei toimi. Ei loogikal ega ratsionaalsetel argumentidel siin kohta pole. Keha reageerib – ja hirm on kohal. Kas võib olla, et hirm tekib kergemini, kui keha on nõrk? Kurnatud? Pole jõudu? Pole jõud võidelda ega põgeneda, mis on meie esmased ürgsed instinktid ohu korral.
Et kas siis – kui kehas on jõudu ja tugevust, ei teki nii palju hirmu? Tõsi küll, kui ma õigesti mäletan, siis on see küll mandelkeha meie ajus, mis selle häireseisundi meis tekitab. Aga ma usun, et nii meie keha olukord kui meie uskumus oma võimekuss kohta mõjutavad mandelkeha reaktsiooni.
Minus on viimasel ajal palju jõuetust olnud. Ja ega jõudu ei anna ainult magamine. Kuigi ka seda viimast pole ma endale lubanud, sest muudkui on vaja siblida. Kuigi ma lõpetasin augustikuu juba üleüldise füüsilise, vaimse ja emotsionaalse kurnatusega..., ei ole ma endal ikka magada lubanud… saan ma aru.
Nii et aitäh selle pimeduse õppetunni eest. Enda eest on vaja hoolitseda. Puhata ja mängida. Ja sihte seada. Sihid on nagu valguskiired, mis aitavad tähelepanu uuele teedele viia. Usk annab jõudu liikuda.
Siin läks mõtisklus sihtide seadmisele ja tundsin mõnusat energiapuhangut endasse tulemas. Ideed hakkasid voolama… Tunnen jõudu enda soontesse voolamas.. Tunnen, et tahan panustada, inimkonna teenimine on elu parim töö.
Kell on saanud 00:00. Head uut aastat! Head uut ajajärku :) Aitäh!
No comments:
Post a Comment