Olen teel…

Huvitav, kuidas just siis, kui tunned, et oled kusagil jõudnud… Kui tundub, et oled selle maailma ära mõistnud… tead mida teed, mis teel käid… olles rahus, kindluses… Käib pabahhh! ja koos järgmise illusioonikihi langemisega langeb maailm kokku.
Ja siin ma nüüd olen, kaelani soos. Udus. Selget teed ei näe…. Tahaks kohe ohvriteki enda üll tõmmata… ja näpuga endast väljaspoole näidata… näe, selle ja sellepärast juhtus.
Tõde on aga see, et olen ise selle õppetunni endale kutsunud. Tean, et see on tulnud selleks, et olen piisavalt tugev, et siit läbi minna ja veelgi targemaks saada. Aga see tundub praegu niru lohutus... tahaks lihtsalt, et keegi mu ära päästaks :D

Aga ei tule siin printsi hobusel, see on minu enda “kangelase teekond”, nagu Joseph Cambell ütleb. See on minu enda quest, oma sisemisel Kõnnumaal, meelitavate virvatulede ja jõuetuks tegevate mülgaste ja laugastega, oma sisemiste tuldsülgavate draakonitega. Ratsutan mööda tühju määramatuse välju, teadmata mis ees ootab. Vahel saan hinge tõmmata, aga ma ei ole veel päral. Nurga tagant tulevad uued monsterid nähtavale. Õnneks olen ma õppinud oma teekonna jooksul neid mitte maha nottima, vaiba alla peitma ja maha suruma, vaid vastupidi. Olen nendega ühise keele leidnud, ja seeläbi nende sõnumit kuulnud. Mitte küll alati ei ole ma osanud seda teha. Aga siiski, rohkemal kui ühel korral on mu sisemiselt tuldpurskavalt draakonilt nagu mingi nõidus pealt võetud… ja temast on saanud minu liitlane.

 

Soovin vaid saada taas ühendust usaldusega, et olen taevaste vägede poolt hoitud ja kaitstud.