Öid on sama palju kui päevi

Istun majatrepi peal ja rüüpan teed kardemoni ja riisipiimaga. Kuulatan lindude hääli… kusagil täristab rähn, harakad kädistavad, metsalinnud teevad lauluharjutusi…
Kui tuleb mõte, keskendun taas helile, või – pildile. Vaatlen vahtraid ja tantsivat uduvihma. Tajun jahedust ja niiskust oma naha vastas ja sissehingatavas õhus… kuuma teed oma suus, kardemoni kerget õhkamist, tassi kuuma kõrvetust sõrmedel. Nuusutan kummaliselt väävliliselt lõhnavat õhku. See on kohalolu. Kõigist mõtetest on lahti lastud.

Ajamajja tulles lubasin endal tunnistada, et kriisi sattumine on (ka minu jaoks) täiesti normaalne, et mitte öelda – tervitatav!

On normaalne, et me triivime aegajalt kaugemale iseendast.

Ka siis, kui tegeled igapäevaselt vaimsete teemade ja praktikatega. Keegi meist pole täiuslik. Me oleme ju inimesed. Täiuslikkuse lati seadmine viib meid endast hoopis kaugemale ja tekitab mõttetut süütunnet, kui märkad, et “pagan, asjad ongi pekkis”.

Inimestena on meile loomupärane olla mittetäiuslik. Täiuslikkus on illusioon.

 

Tänapäeva inimeste häda ongi selles, et nad loodavad elada pidevas euroofias.
Me nagu peaksime endale kuidagi õigustust leidma, kui oleme raskustesse sattunud. Me oleksime nagu vähem väärt, nagu oleksime rumalad – no kuidas sul siis nii juhtus? Jaburus!
Me kipume tõlgendama oma valu, segadust, kurbust, pettumust, stressi – oma ebaõnnestumiseks. Me nagu peaksime olema kogu aeg lendlevalt õnnelikud. Aga see pole ju elu :)

Me usume, et kui me elaksime õigesti, siis oleksime me õnnelikud. Ja kui ma ei ole õnnelik, siis on järelikult midagi valesti. Minuga on midagi valesti. Ma ei oska, ma ei suuda. See pole ju nii!
Selline uskumus (mis paraku kipub olema tänapäeva new age´i vaimsuses elavate inimestele omane) paneb meid aga omaenda tundeid, iseenda reaalsust eitama.

Kust see on tulnud see, et me oma tundeid häbeneme?
Ikka kultuurist, ühiskonnast ja selle kandjast – kodust. “Head lapsed nii ei tee” – “Pühi pisarad ära, siis on kõik jälle hästi”. Nagu pisarate ja valu kogemine poleks osa elust. Nagu tuleks neid peita ja häbeneda. See on täpselt samasugune osa elust nagu rõõmja naer!
Igal tundel on oma kogemus, mida ta pakub. Läbi pahameele ja ärrituse õpime tundma iseenda ja ka teiste piire. Valu puhastab meid, muudab südame suuremaks ja teeb meid kaastundlikumaks. Inimesed, ärge katke oma tundeid kinni “vaimsusekihiga”! Või “olen-asjalik-ärinaine/-mees” kihiga!
Tunded võrduvad elusolemisega.

Kui me tahame elada ehedat elu, siis tuleb meil endale tunnistada, et valu, kurbus ja ebameeldivused, ka haigus ja stress, on elu loomulikud osad, mida aegajalt ette tuleb. On mõttetu tunda end selle pärast süüdi! See ei viita, et sinuga on midagi valesti, või oled sa midagi tegemata jätnud. Need on hetked, mis on tulnud meid õpetama saamaks veelgi sügavamat ühendust iseenda, teiste ja Loojaga.

Nagu vist Carl Gustav Jung ütles: “Öid on sama palju kui päevi. Isegi õnnelik elu ei pääse teatud hulgast pimedusest ja sõna “õnn” kaotaks oma tähenduse, kui seda ei tasakaalustaks kurbus.”

Pakin end Ajamajas kokku. Viimane päev sai täidetud unistamise, sihtide seadmise ja plaanide tegemisega. Tunnen ja tajun, et mingi protsess sai siin lõpetatud.
Olen saanud mingid tõkked maha, näinud kunagi kadumaläinud puzzletükke iseenda sees, näinud selle tuuma, kuhu olen (inimesena) olnud kinni jäänud. Oo, aitäh-aitäh. Nii palju valgem on kohe olla :)
Niisiis, vaatame kuidas nüüd nende olukordadega, mis elu toob, mängida. Andes lihtsalt – ei grammigi vähem – kui endast parim. Tunnistades ja tunnustades oma piire. Ja hoides ja armastades ennast ja teisi.

Aitäh sellele Majale, sellele toetavale keskkonnale. Tulele, ämblikule ja lae all krõbistavale hiirele, kes mulle kaaslaseks olid.
Aitäh Meelisele ja Cerlyle oma maja minuga lahkesti jagamast.
Aitäh mulle endale, et ma selle aja võtsin ja siia tulin.
Aitäh Mairile, kes mind tulema ärgitas.
Aitäh mu lastele, et nad mulle seda võimaldasid.
Aitäh kõigile neile õpetajatele, kes mul siin olid. Kukeseenteni välja :)

Koju sõites tunnen taas – “no man is an island” – mina vajan inimesi enda ümber. Kust ma ometi olen varem võtnud sellise pettekujutluse, et ise tuleb kõigega hakkama saada?! Ei tule. Sõbrad ja lähedased panevad heameelega õla alla ja kannavad Sind, kui Sul seda vaja on. Tuleb vaid küsida ja lubada endal toetuda.