Tants iseendale

Reede õhtu, kell on 17 saamas. Võtan kiirustades oma töökostüümi seljast, panen selga ühe lemmikpluusidest ja pika oranzi lemmikseeliku, piserdan kaelale natuke uut (mmm kui head!) parfüümi ja libisen teiste vahelt riietusruumist välja.
Jätan sinna endast maha kõik oma nädala kiirustamised, töörutiinid, pinged, isikliku elu mured.
Saali astudes tunnen paljaste taldade all koolivõimla parketi jahedust ja oma kõhus magusat ootusärevust. Keset saali liigub tantsiskledes vanem naine, kes on sale ja nõtke nagu noor sälg ja kelle silmad nagu pilluksid väikseid sädemeid. "Hey, I´m Berit!" tutvustab ta ennast.
Olen esmakordselt 5 rütmi tantsude tunnis.

Ameerika tantsu- ja teatriõpetaja Gabrielle Rothi loodud viie rütmi tants on ühtaegu nii meditatiivne kui ka ekstaatiline teekond keha salatarkuseni. See tants koosneb viiest rütmist, milleks on voolavus, katkendlik rütmikus (staccato), kaos, lüürika ja vaikus. Meile tuli seda õpetama Berit Hague Rootsist.

 

Saali kogunesid järjest inimesed. Nooremad, vanemad, naised, mehed... Berit muudkui tantsiskles mööda saali, naeratas ja tervitas saabujaid. Esialgu eestlasliku kohmetusega seisvad inimesed hakkasid Beriti eeskujul ja üleskutsel vaikselt liikuma.
"Liigutage oma jalgu! Kõike, mis jääb puusadest allapoole. Libisege edasi! Hoidke oma tasakaalu ja ühendust iseenda ja maaga!" - "Nüüd liigutage oma puusi... pihta.. käsi... käsivarsi, sõrmi... kaela, pead... liikuge, tunnetage ennast!". Me liuglesime igaüks oma tempos ja oma rütmis, kaaslaseks muusika voolavad rütmid. Esialgne kerge piinlikkus (ega ma liiga palju ei vehi, kas ma teen ikka õigesti, kas ma äkki pean rohkem ühe koha peal olema) asendus peatselt kerguse ja rõõmuga. Julgusega liikuda, lennelda, hüpelda, liuelda just iseenda moodi.  Kes liikus vaiksemalt, olles rohkem ühes kohas, kes mõõtis tervet saali... "Nii, see nüüd ongi voolamine" sõnas Berit. "Tunnetage ennast, oma keha erinevaid osi. Tunnetage seda voolavat rütmi iseendas!" ja liugles ise muudkui edasi.

 Nii me tegime läbi kõik erinevad rütmid.

Staccatio - liigutused muutuvad katkendlikuks, tarduvad hetkeks, ja siis uus asend, uus poos. Väike poosimuudatus, suur... kõik kehaosad liikuma.. käed, jalad, pea, pööre.... Äärmiselt huvitav! Et tabaks rohkem iga hetke, võtsime paaridesse. Kehad hakkasid teineteist peegeldama, katkendlikku rütmi teineteise jaoks toetama. Ja siis uus partner. Ja siis uus. Silmside, mis iga uue partneriga oli algul võõrastav, ebalev, isegi kohmetu, muutus tantsu käigus vabamaks, soojemaks, avalamaks. Nips ja poos, nips ja poos... Igasse hetke, igasse poosi panin iseennast, oma tunded, allasurutud, läbielatavad, oma rõõmu, oma ängi. Nips ja poos, nips ja poos...
Tõeline hetkes olemine. Igas hetkes, täiega kohal. Samas isegi ei pannud tähele, et olime terve staccato (10-15 minutit ?) täiesti muusikata tantsinud!

Vaikselt võttis maad järgmine rütm, kaos. Liikumine läks kiiremaks, järjest kiiremaks. Berit näitas meile ette, kuidas tema kaost tantsib. Jalad, puusad, käed, keha, pea... kõik liigub nii kiiresti, raputades, nagu sakutades kehast välja kõik selle, mis seda enam ei teeni. Tsahh-tsahh-tsahh... jalad, puusad, käed, keha, pea...
"Ärge     tehke minu järgi" sõnab Berit  "mina olen sedasi tantsinud 13 aastat iga päev."- "Tehke igaüks oma rütmis, iseennast tunnetades. Raputage, liigutage, hüpake, kiiremini, aeglasemalt... tehke häält, ohake, hüüdke, laske lahti kõik, mis tahab lahti laskmist!" Jaa.. see tõeline kehaline, füüsiline väljaelamine. Tundsin, kuidas keha on kohati nõtke, kohati vastupuiklev. On piirkondi mis tulevad lihtsasti kaasa ja piirkondi, mis nagu protestiksid :)) Kõhus, kus asuvad emotsioonid, hakkab pistma. Hingan sügavalt sisse, lõdvestan, liigun.. tean, et seal pesitseb ärevus homse peo pärast... Keha liigub nagu omatahtsi, tsahh-tsahh-tsahh…

Vaikselt hakkavad ruumi kanduma laulvad, meloodilised helid, mis kutsuvad kaasa uude rütmi, lüürikasse. Kergelt, nõtkelt, lendlevalt liigume uues rütmis. See rütm on seotud õhuga, mis peale kaose lahtilaskvat ja vabastavat mõju täidab meid uue hingamisega. Tantsime iseendaga, paarides peegeldades, neljakesi liikudes nagu punuks kuldseid energianiite - ühe ümber, teise ümber... Peale väikest kohanemist uue grupiga tunneme tantsurõõmu, toetust, omaksvõtmist, ühist loomingut... Et siis jälle lenneldes, tantsiskledes liikuda oma teele.
Tunne on imehea, energia keerleb õhus, kõhus, kätes, jalgades, rinnus :)

 

Viimane rütm on vaikus, rahunemine. Liikumine on rahulik, muusika mahe.  Täielik omaksvõtt. Iseenda. Teiste. Liigun mööda saali, vaikselt, pehmelt, nõtkelt… Täname silmadega vastastikku neid, kellega tants viis kokku – paaris, grupis, möödaminnes. Nende silmist särab vastu äratundmine, rõõm ja tänulikkus. Mõnel ka sisemine üllatus, teatud segadus – nad on kogenud midagi, mis neid endidki rabas.
Jah, olen just kogenud imelist, suurepärast kogemust! Kui ma varem arvasin, et ma tean, mis on tantsimine, siis nüüd võin alles öelda, et olen seda nuusutanud :)

“Need nüüd olidki viis rütmi” ütleb Berit. “Nägite, kui lihtne on seda selgeks saada! Nüüd kus teil on rütmid selged, hakkame nüüd tantsima! Alustame voolamisega…”
:)