Torm veeklaasis

Huvitav, kui kaua me teiste energiaid endas kanname? Käisin sel nädalavahetusel üht huvitavat sisemist protsessi läbi.
Oleme K-ga tänaseks lahus üle poole aasta. Lahkuminek oli mulle ootamatu. Aga veelgi ootamatum oli see, et mu elu lõi peale lahkuminekut õitsema nagu lill. Seevastu tundus, et K. ise vist lakkus oma otsuse haavu veel jupp aega.

Jah, lahkuminek oli kõige õigem asi, mis mu elus võis juhtuda. Tollaste (minupoolsete?) pingete ja nääklemiste asemel on praegu kodus tõeliselt armastav, toetav ja kokkuhoidev õhkkond – ka suhted lastega muutusid taas nii nauditavaks! Ma olen leidnud endale uusi väga lähedasi sõpru, ja see uks avanes just siis, kui teine sulgus. Ühel õhtul nendega koos olles rääkisime suhetest ja ma ütlesin, et mul on selline tunne, nagu seda koosoldud aega K-ga polekski olnud. Nagu oleks ainult aeg enne teda ja peale teda. Mulle vaadati sõbralikult otsa ja öeldi: „Ju sa ei ole selleks siis veel valmis“. “Jah, võibolla tõesti…”, mõtlesin. Sest tõesti, temaga suhelda ma pingevabalt ju miskipärast veel ei osanud.

Ja nüüd siis ühtäkki see juhtuski. Nimelt kuulsin juhtumisi, et peole, kuhu pidin minema, tuleb ta naiskaga, kellega ta pidi nüüd koos olema. Ootamatult tõstis see olukord minus üles emotsioonid, mis lahkumineku järel olid ilmselt minus tookord ikkagi lahendamata, lahti laskmata jäänud.
Tõesti väga ootamatu :P Mu elu oli ju nii ilusti paigas :))

Ühtäkki meenusid mulle kõik toredad ja ilusad asjad, mis me koos teinud ja kogenud olime.
Jälgisin imestusega oma mõtteid – kust see nüüd kõik tuleb? Kuidas, mis põhjusel ta nüüd muudkui mu mõtetes on?! See ei ole ju armastus?! On see lihtsalt kadedus? Ei tea..

Igatahes tundsin ma, et minus toimub mingi puhastav protsess.
Tegin nende mõtete vabastamiseks ühe rituaali. Kirjutasin talle, tänasin koos oldud imeliste hetkede ja õppetundide eest, tema armastuse ja hoolivuse eest. Seksuaalsete naudingute eest. Väljendasin lootust ja soovi, et me tunneme seda kõike ka oma järgmistes suhetes. Ja lasin ta vabaks. Ja lasin iseenda vabaks. Tänuga. Armastusega. Ning põletasin kaminas selle kirja ära. Sel õhtul magasin ma küll imehästi!

Kuni selle hetkeni, kui pidu oli algamas. Meil oli nimelt tegu sellise vahva stiilipeoga E-koja 10. juubeliks, kus kõik naised on pruudid ja kõik mehed on peigmehed. Mina küll mitte, mina olin lihtsalt külaline:) Nemad küll. Ja neid koos vaadata... oli uskumatult valus ja paha. K. nägi väga kena välja, minu kingitud lips kaelas...
Ma ei usu, et keegi väljastpoolt märkas, kui valus ja paha mul oli. Jaa, ei olnud lihtne näha oma eksi niimoodi avalikult teisega suudlemas ja miilustamas.
„Everything changes, this will change too“ ütlesin ma endale. Ma pean selle lihtsalt läbi elama, et suuta ja osata seda suhet lõplikult lahti lasta. Tantsisin, naersin ja hingasin oma valusse. Tunnetasin seda ja lasin tal olla. Mu suu naeris, kuid sees oli valu, nukrus, kadedus, segadus. „Kust see kõik tuleb?“ imestasin ise. “Me oleme juba nii ammu lahus, elame eraldi elusid. On need tõesti väljapõdemata valud, peidus hoitud pisarad..?!“ Noh, eks ma siis hoian end avatuna ja lasen sellel valul tulla ja olla.

Koju sõites tundsin kuidas mu valu koos peopaigast eemaldumisega hakkab raugema. Nagu siis, kui oled valuvaigistit võtnud, tasahilju.

Ja ennäe, asemele tekkis.. viha.
Kui teised „päris“ paarid vahel suudlesid, siis see oli see teiste pilkude eest pigem vargsi, armastavalt. Aga nende puhul tundus see olevat nagu... demonstratsioon-esinemine...? Ta pidi ju väga hästi teadma, et selline käitumine võib mind puudutada. See oli kindlasti mitteteadlikult, kuid siiski, esinemine.... Mulle, võibolla ka teistele, millegi näitamine… jõudis minuni äratundmine! Ja endalegi ootamatult hakkas mul neist kahju.
Eks me kõik igatseme sooja, siirast sügavat armastust.

Nagu juhuse tahtel pidi K. tulema järgmisel päeval minu juurest veel oma asju võtma. Kui ta siia jõudis, siis sain aru, et ei mina ole nii vagur, et teine põsk ette keerata. Väljendasin talle seda, mida tundnud olin. Eks ta ehmatas ära. Aga teate mis – see oli äärmiselt vabastav ja isegi energiseeriv!
Natuke kahju oli K-st... kui ta oleks tulemata jäänud, oleks kõik see vaid minu sisse jäänud… aga nüüd sai ka tema loksutatud. Või on see – tasakaal?

Nii need emotsioonid tulid, olid ja läinud nad ongi!
Uskumatu, kui ootamatult, nagu välk selgest taevast, võib ellu tekkida selline emotsioonide virrvarr! Ilmselt mulle meelde tuletamaks, et Elu suudab ALATI üllatada :)
Mul on hea meel, et elasin endas uuesti läbi meie ühiseid rõõmsaid (huvitav, et mitte pingelisi) hetki. Huvitav, et selleks oli vaja sellist protsessi, et leida väärilist kohta minu mõttelises ajaloos meie suht pikal (ikkagi üle 6 aasta) suhtel?! Inimtaju on ikka imelik:))
Mul oli hea meel, et olin kogu aeg olnud kontaktis oma tunnetega. Tundsin valu, pahameelt, kadedust, pettumust, mis muutus vihaks ja see omakorda kaastundeks, isegi armastuseks. Mitte armastuseks mehe vastu, vaid kui Inimese vastu. Usun, et selline muundumine saab olla võimalik vaid siis, kui end avatuna hoida. Me kõik oleme ühenduses.
Väga omapärane kogemusesähvatus. Ei olnud mugav. Kuid olen tänulik.