"Elu on kiirem kui ma tahaksin..." olen ma vastanud, kui keegi viimasel ajal küsinud, et kuidas läheb. Eks seda on siinsetest sissekannetest (õigemini nende puudumisest) ka näha.. ei ole mul olnud aega võtta, et oma elu siin peegeldada. Praegu ootan leiva küpsemist ahjus, kõik juba magavad…
Teadsin seda ette, et märts-aprill-mai kiired kuud olema saavad. Aga et reaalselt neis kiirustavates hetkedes olles tunnen niiväga puudust aja maha võtmisest, kogemuste reflekteerimisest (mida enda jaoks kirjalikult teha armastan), vaikusest, hetke nautimisest, looduses liikumisest ja füüsilistest treeningutest... seda ei osanud ette prognoosida.
Elu on nagu erinevate rollidega zongleerimine – vaata vaid, et miski maha ei kukuks…
Tjahh, olles eeltoodud lauset: "Elu on kiirem kui ma tahaksin..." siia kirja pannud, tundsin, et on aeg see lause ennast toetavaks ümber muuta. Muide, lugesin andragoogika lõputöö raames ükspäev psühholoog Anti Kidroni raamatut "122 õpetamistarkust" ja seal jäi silma peatükk NLP (lüh- neuro lingvistiline programmeerimine) kohta. Ma pole küll seda kunagi õppinud, kuid paljusid asju avastasin end tegevat nii, nagu seal räägiti. NLP on viis oma sõnu kasutada enda positiivseks toetuseks. Ja üldse mitte teiste mõjutamiseks, nagu ma olen kuulnud arvatavat :)
Et siis - kuna see lause, et "Elu on kiirem kui ma tahaksin..." tekitab minus (kasvõi alateadlikult) tunnet, et 1) ma pole rahul, et elu on nii kiire, 2) lisab ärevust, et mul on nii palju asju "kukil", siis ümbersõnastamine näiteks viisil: "Minu elus toimub praegu palju põnevat" - ja nii see ju on! toetab mind positiivselt, aitab nautida seda olukorda ja olla võtta sellest maksimumi! :)
Mis siis mu elus põnevat toimub?
Igal pool :) Andragoogikas kirjutan lõputööd. Huvitav on, aga ajamahukas, mõistagi. Kirjutan inimeste hoiakutest ja uskumustest. Seda peamiselt müügi ja koolituste võtmes. Ja kui Andragoogika läbi, siis on peatselt uus koolituskursus ja uued arenemisvõimalused ees ootamas!
Töö juures on kevaded alati kiired ja tegusad. Nii et töö kõrvalt hingamisruumi eriti ei jää. Koja presidendiks olemine võtab rohkelt aega ja energiat. Viimast annab muidugi õnneks tagasi ka. Aga üksi lapsi kasvatades on see tõeline challenge ja taskaalu otsimine. Nii et lastega olemiseks jääb praegu vähem aega kui see mulle meeldiks. Aga õnneks on nad arusaajad ja meil on suhted head ning lähedased ka. Nii jääbki päris iseenda jaoks vaid unetunnid. Neid olen viimasel ajal otsustanud ikka magades veeta. Aga seegi aeg on päris põnev;) Peaks ikka unenägude päeviku voodi kõrvale tekitama :))
No comments:
Post a Comment