Olen teel

Ma olen oma eluteel taas sellises kohas, kus ma loon.

See on külvamise aeg.
Ja ma ei pea veel täna saagi pärast muretsema ;)

Enne tseremooniat teeb shamaan sissejuhatuse ja ülevaate sellest, mis toimuma saab ja räägib tagamaadest. Meie ring pühitsetakse ning igaüks jagab oma taotlust tseremooniaks.

Minu taotluseks selles tseremoonias oli saada ühendus oma väega ja universaalse energia-allikaga. Saada selgust oma valikutes sellel Eluteel.

Usaldasin ja olin nõus kõigele alistuma.  Otsustasin mitte olukorda kontrollida :)
Ja kõik läks nii lihtsalt! Ma sain kõike seda, mida soovisin  ja palju enamgi veel! Juba taotluste jagamise ringis istudes tundsin endas nii tugevaid energiaid vibreerimas, et kui A. ütles, et tal on selline tunne, nagu oleks juba lõpuring, siis see oli täpselt sama mida minagi tundsin. 
Aga ma ei osanud siis veel arvata, et sel ööl on mulle palju pakkuda. Palju äratundmisi, palju juhatust, sõnumeid, tunnetust. Piilumist tulevikku… või siis lihtsalt oma soovide laekasse :)

Vaatasin musta pimedust, mis roomab mööda mu keha… vaatasin ja lõdvestusin – usaldan… see ju vaid mu meel… las olla ja tulla, kõik mis tuleb. Selle peale kadus see kõik ära ja mu keha läks üleni õide. Ma sain aru, et see on vaid minu otsustada, millisena ma oma reaalsust kujutan. See on vaid hetke, valiku ja lõdvestumise  küsimus, et muuta hirm armastuseks.

Tundsin ühendust, üksolemist kogu looduse ja looduga. Ühes nägemuses sain üheks voolava jõega dzunglis… Mina olingi see jõgi, kust tiiger janu kustutamiseks vett lakkus.. Järgmisel hetkel olin mina ise see tiiger... tundsin märga ja jahedat vett oma keelel...ja möirgasin... Järgmisel hetkel olin lind, kes siristades järjest kõrgemale puude vahele keereldes lendas.. ja siis olin ma puu...
Igal hetkel on vaid see hetk, mis meil on… Kas kujutad ette, kui imeline tunne selle äratundmine on? :)

Tundsin sügavat armastust, kõrgemat juhatust… äratundmist ja üksolemist…  kõrgemat vibratsiooni ning valguseks olemist.
Tundsin sügavat üksolemist kõiksusega… aga ka oma lastega… ning oma ema ja isaga. Tundsin, kuidas oleme üks liha ja veri. Läbipõimunud hinged.
Tunnetasin õppetunde, mida on toonud mu ellu mu suhted meestega. Kui palju on neid suhteid vaja, et õpiksin tundma end Naisena? Et õpiksin kogema armastust enda sees? Seda jagama…  ja vastu võtma.

Jah, selles öös oli palju… kõike on raske sõnadesse panna… kui vaid, siis värvidesse või muusikasse… ja kõike ei saa ju jagada ka :) See jääb minu südamesse.

Mäletan hetke, kui seisin uksel, heliseva tuulekella all… ja nautisin värskeid, pehmeid, öiseid tuuleiile mu põski paitamas. Astusin õue, tundes paljaste jalataldade all öiselt jahedat kivipõrandat ja sirutudes tähisesse musta augustitaevasse. Silitasin puid, katsusin mulda... ja tundsin sügavat armastust ja tänulikkust kõige eest, mis on.