Olen Tallinnasse tulekust saadik nagu vati sees ja mingis kummalises uduses virrvarris... Söön ja magan vaid (alles hiljem sain aru, et magamine on ok, aga söögiga oleksin pidanud kehale toetavam olema...:P).
Tulime lastega koos koju tagasi. Ja ma läbin nagu aklimatiseerumise etappi… Eks see koolinädala väsimus teeb ka oma töö… Aga ma ei suuda kuidagi kohaneda uue olukorra ja rütmiga… Olin juba harjunud olema omaette… nüüd pole mul ühtäkki enam oma ruumi ega oma aega... õhtuste meditatsioonide asemel on kavas multikad :))
Ootamatu jah, aga lastega koosolemine on mulle praegu väljakutseks... Nende kuulamine (nad räägivad ju korraga!), neile pidev tähelepanu pööramine… (nagu üks sõber tabavalt ütles: “Nad teevad nüüd kolme kuu tähelepanuvajaduse tasa..”) :P
Sellest tekib täielik energiapuudus... nagunii on kehas veel väsimust. Ja neil endil tekib juba mure mu pärast... sest ma lihtsalt ei jaksa neid enam kuulata… :))
Sylvia juba lohutas mind… Küsis mult: „Emme, kas sa üksi olles rääkisid palju telefoniga?” - “Ei rääkinud…”vastasin - “No näed, sa olid lihtsalt harjunud üksi ja vaikuses olema. Sa ei ole harjunud sellega, et me kodus oleme.“ Milline imepärane tarkus 9-aastaselt :)
Kuidagi ei suuda ega taha tavarütmi tagasi tulla. Lõpuks lõin käega...ehk ma ei peagi.. lõppude lõpuks on mul ju puhkus :)
Hommikuti olen kella edasi lükates mõnuga maganud… Hommikupuder paneb keha mõnusasti käima, kuid päevapeale tekib pidev söögiisu ja tahtmine magusat saada... mis toimub?! Enne koolinädalat ma isegi ei mäleta, millal viimati kommi või shokolaadi sõin! Lastega aga õhtul ratastega poes käies – süda oli nii paha... ja tahtsin vaid midagi magusat… Ostsin siis jäätist ja kummikomme ja panin terve paki ise nahka.
Miskit igatahes mu kehas toimub :)) Aklimatiseerumine? :))
No comments:
Post a Comment