Natuke vähem kui aasta aega tagasi alustasin teekonda iseenda sügavamatesse kihtidesse. Mäletan tollast unenägu… olin langevarjuga hüppamas. Seisin helikopteri avatud uksel, tuul sasimas mu juukseid…süda kloppimas kurgus.. ja ma hüppasin. Tundmatusse. Lihtsalt lasin lahti ja lendasin. Lasin lahti oma oma hirmudest, usaldasin ja hüppasin. Tõesti, täpselt sama sündis mu elus. Korduvalt. Iga kord, kui olen julgenud lahti lasta, usaldada ja alistuda, olen väga palju põnevat ja imelist kogenud!
Üks huvitavatest eneseavastusretkedest sai alguse läbi holistilise neliku. See oli teraapiasessioon, mille tegin läbi, et Holistilise Teraapia Instituudi tegemistest aimu saada. Ja see oli ka üks sisseastumistingimustest. Väga huvitav oli!
Aga miskipärast jäid tollastest teraapiaskäikudest minusse kummitama mõned üles-äratatud lapsepõlve-kogemused. Ja eks neid tuli ajapikku juurdegi. Kuna enamik neist olid vallandatud selleks, et hingehaavasid parandada, siis mõistagi polnud nad eriti positiivsed.
Ühel hetkel sain ma aru, et olen hakanud oma lapsepõlve suhteliselt tumedates toonides nägema. Ometi ei saanud see ju ainult ühesuunaline olla!
Olen aru saanud, et enamikul meist on oma vanematega seoses mingid valusad või lihtsalt ebamugavad teemad üleval. Mulle läks kord hinge ühe minuvanuse sõbra ütlus: “Olin puhkuse ajal nädal aega ema ja isa juures ja ma tulin seekord tagasi ilma ühegi haavata. Varem ei ole see mul õnnestunud.”
Sarnaseid asju kuuleb igalt poolt: “Ma ei tea, kas tahan koju vanemate juurde minna… Ma ei taha kuulda isa rumalaid ja ebameeldivaid nalju.” - “Ma ei suuda oma emaga üle ühe päeva ühe katuse all olla…”
Kuidas me ometi lapsevanematena katkestame selle ühenduse, mis meil lastega on?
Kuulates inimesi oma lugusid jagamas taban ma end sageli mõttelt, et mul on oma emaga ikka väga vedanud. Ta on mõistnud minu vajadust sobrada lapsepõlve valusates kohtades (mis tema jaoks kindlasti lihtne ei olnud) ja on mulle siinkohal mu teel vastu tulnud.
Me teeme kõik oma elus valikuid, mis selles kohas tunduvad ainuõiged, kuid aja möödudes see perspektiiv muutub. Oluline on mõista iseenda kokkutõmbumist ja pinget selles kohas (et seda vabastada), kuid kunagi ei tohiks hoida teist selle eest vastutavana. Paraku minus ei olnud kohe sellist tarkust, aga õnneks olen ma selle õppetunni läbinud :)
Täna on mul on hea meel, et me oleme mõlemad väljendanud teineteisele oma armastust ja tänulikkust.
Kõige selle tõttu tundsin vajadust tuletada meelde oma lapsepõlvest seiku, mis on mulle rõõmu teinud, mida ma olen nautinud. Värvida oma lapsepõlv jälle värviliseks :)
Ja ühtlasi otsisin kõige kaugemat mälestust, mida suudan mäletada.
Peale kooli suvelaagrit, kui issi juurest lapsed ära tõin, läksime mu venna juurde nädalavahetust veetma. Kui käisime vennaga ema juures, siis läkski minu vaiksel suunamisel vahvate lapsepõlveseikade meeldetuletamiseks.
Tegelikult on seal nii palju! Me lihtsalt ei mäleta seda sageli. See ei ole meie mälus aktiivne:) Ma usun, et lapsepõlve mäletamine aitab rohkem olla ühenduses iseendaga ja oma sisemise lapsega. Sisemine laps aga hoiab meis alles meie lustlikkuse, uudishimulikkuse ja lapseliku elurõõmu.
Nädalavahetuse lõpuks käisime külas minu lapsepõlvesõbral, kes mäletab mind ajast, kui ma veel mähkmetes olin :) Sa oled tõeline uks minu lapsepõlve, kas pole, K.? ;) Rääkisime lugusid oma lapsepõlvedest ja tänastest olevikuhetkedest, naersime ja nutsime… ja saime puudutatud teineteise olemasolust ja tähendusrikkusest.
Sealt ära tulles tundsin endas rõõmu ja sügavat rahu. Nagu ma oleksin üles leidnud midagi, mille olin ära kaotanud, aga mille järgi ammu igatsenud.
Mõistsin veelgi enam, kui palju on mul põhjust tänulik olla emale tema olemasolu eest oma elus. Ja ehk ka isale?
Muide, kõige varasem mälukild, mis mul õnnestus leida, pärines vist ajast, kui olin 2,5ne? Olin naabritädi juures hoida. Talle pidid tulema Tallinnast sugulased - külalised, kelle jaoks oli teise tuppa puhtad voodilinad valmis pandud.
Mina oma uudishimulikkuses aga tundsin vajadust teada saada, mis asub selles ahju moodi seinas asuva tahmalõõri taga… :)
Nägijad räägivad, kuidas (kunagises) valges pesuhunnikus istudes paistsid minust välja vaid valged hambad… :))
No comments:
Post a Comment