Help wanted…

Elanud kunagi kolm põrsakest. Üks hakkas peale vanematekodust lahkumist endale kohe maja ehitama. Pani kivi-kivi peale, kopsis  ja ehitas hoolega. Kulus aega mis kulus, kuni lõpuks valmis sai. Teised vennakesed lõid lulli, tantsisid ringi ja ei mõelnud sellele, et varsti on külm talv ukse ees. “Küll jõuab!” mõtlesid nad.
Nagu me kõik sellest loost teame, ei jõudnud nad mitte…

Elementaarne, tuleb teha nii, nagu see põrsake, kes kohe tegutsema hakkas! Kuidas mina siis nüüd ometi nii lolli olukorda sattusin? Põhust maja teha ei taha, aga korraliku kivimaja tegemiseks aega ootamatult napib?! Kuidagi halenaljakalt meenutab see lugu mulle praegu mu raamatukirjutamise lugu…

  

Igatsen oma raamatukirjutamisest vabaks... ei osanud arvatagi, et ei oska samal ajal lennata, vaid ennast maadligi surutuna tunnen... :P
Eks aeg mängib olulist rolli, aga eks siin ole muidugi erinevaid põhjuseid… igatahes on nad kõik kokku juba nii suureks kuhjunud, et tahaks valjusti karjuda…

Tõeliselt väljakutsuv aeg... Väga-väga kitsas koht läbiminemiseks….raamat... raha... isegi söök... Usaldan.. küll see laieneb...

Õues on nii külm, et lapsed peavad juba mitu päeva külmapühi… neil on igav, nad vajavad mu tähelepanu (ja sellega on mul praegu kitsas käes…), kõhud on tühjad (nii toidust kui emotsionaalselt) ja nii nad siis kisuvad muudkui omavahel. See on mõistagi täielik distraction!! Sylvia saab paremini hakkama, aga Raymond vajab praegu eriti tähelepanu ja toetust. Igasugused temapoolsed “lohakused” ja konfliktid näitavad seda selgelt. Ja ta magab väga palju. See näitab ka keha energiahoidmise vajadust ja teatud soovi teise maailma põgeneda…

Kuna õues on külm, siis on toas ka. Tuppa toodud puud ei kuiva kuidagi ära. Ja puid juurde lõhkuda.. no ei ole praegu  kuidagi jaksu… et kuivataks rohkem ette. Nii on toas päris külm…17 kraadi stabiilselt… Istun villaste sokkidega, soojalt riides ja fliistekk ka veel ümber.. ikka varbad külmetavad. Öösel läheb vist veel külmemaks, aga õnneks on teki all üksteise kaisus soe. Laste toad on õnneks soojad, neil nii väikesed toad ja elektriradikas kütab soojaks.

Auto ei liigu. Bussiga sõites mõtlen lohutuseks, et võibolla on see auto katkiminek mulle toetuseks selles mõttes, et hoian raha kokku, liigun rohkem ja värskes õhus, olen autost sõltumatu ja luban endal olla mitte-tugev. Küsida abi…. Aga kust ma seda abi küsin?
Rahaga on ka praegu kitsas.. nii me elame peost suhu. 

Tühjas külmkapis ulub tuul... näpuotsas toodud söök haihtub enneolematul kiirusel.. pidevalt on kõigil kõht tühi ja magusanälg ajab lausa näppupidi suhkrutoosi...

Eile ostsin shokolaadi – lihtsalt selleks et emotsionaalset seisu toetada... Ma ei ole muidu üldse shokolaadilembene… aga sellistel hetkedel tuleb keha “keemiaga” aidata :)

Kõige selle juures olla loov ja lasta loomingul lennata…? Olen viimastel päevadel mõelnud palju Maslow peale… kui õigus tal ikka oli! Jube raske on, kui esimene tasand täitsa katmata, armastust jagada, loomingut luua…

 

Igasuguseid tundeid tuleb nähtavale.

Mängisin eile õhtul  konkreetselt endaga peitust ja see ei olnud küll tore.. Pugesin õhtul Raymondi voodisse ja vaatasin telekat... kõik kanalid klõpsutasin läbi.. sain teada, et meil on 71 kanalit... Paari asja jäin vaatama ka.. „Seks ja linna“ ja üht närvihaiget filmikest... ja ma sain aru, kui palju puhtam on olnud mu meel ilma telekarämpsuta! Ei saanud magamagi jääda, filmimuljed muudkui silkasid kupli all... milline raiskamine...

Täna hommikul hea sõbra M-ga rääkides tabasin ära oma elu alltooni muutuse. Selleks on töölt äratulekust alates olnud valdavalt rõõm. Rõõm igast hetkest, ka sellest, mis ebamugav on. Selle on praegu välja vahetunud… nukrus. Ilmselt on see tingitud madalast energiatasemest... Vähene söömine, vähene õues liikumine, pidev pinge… laste tühja külmkapi ukse peal kõõlumine...süütunne…

Eriti viimasel päevadel on olnud kirjutamine minu jaoks tõeline piin. Mulle tundub,et ma teen midagi, mida ma pean tegema ja millesse ma ise enam ei usugi... Pole ka ime, kõiki neid tekste lugedes... Siirusest olulisem tundub olevat “mulje jätmine”… mind võtab õlgu võdistama..

Küsisin endalt aegajalt, MIKS ma seda teen? Mida see mulle annab? Aga vastused ei kosta praegu minuni.. olen end nii tühjaks tõmmanud... Mul on vahepeal tõeline uppuja tunne. Vajun ja vajun... vesi ja muda on kurguni... aga abi kusagilt ei paista... “Kes mind siin üldse aidata saakski?! “mõtlen vahel. Ainus mida ma tean, on see, et ma pean vastu. Vean lõpuni välja. „Kasvõi hambad ristis kui vaja“ ütlen muudkui endale. Aga.. “hambad ristis... nii ei ole enam minu jaoks õige... “ protesteerib kusagilt sisimast üks hääleke... Aga see hääl on õige vaikne... Tõsi ta on.. nii palju asjaolusid teeb mind nõrgaks...

Kusagil, sügaval sisimas… ma tean, et kõik saab korda.

Lihtsalt praegu pean pingutama, et tähtajaks valmis saada… korraliku, kividest laotud maja.