Tihe nädal on olnud… peamiselt Koolituspartneri Naisteprojektiga. See on töötutele naistele mõeldud ettevõtluskoolitus, mis on minu meelest imetlusväärne ettevõtmine! Olen näinud, kuidas naised on kasvanud ja arenenud kogu selle projekti käigus. Kuidas neil on tekkinud uued oskused, enesekindlus, kuidas silmad on särama läinud! Need koolitused täidavad mind alati sisemiselt.
Minu jaoks oli huvitav tähelepanek, et peale töö kaotamist liiguvad naised selle valdkonna juurde, mis on kõige enam südamelähedasem. Ürgnaiselik – nt. õmblemine ja käsitöö, massaaz ja põllumajandus. Aga ka kaubandus (käsitöötarvete või riidekaupluste asutamine), majutusteenused jmt.
Koolitused annavad eneseusku ja õpetavad, kuidas äri omanikuna hakkama saada. Kuidas end müüa, turundada, kliente hoida, finantse planeerida ja juhtida, kuidas äriplaani koostada…jmt.
Paides juhtus nii, et sain esmakordselt sellise kogemuse osaliseks, et jätsin kõrvale KOGU oma ettevalmistatud koolitusmaterjali ja lasin sujuvalt voolul ise kanda. Usalduse küsimus:) Ja kui voolusäng sai valitud, siis juhtisin vaid, et üle kallaste ei tuleks… õigemini… selles sängis püsiks :)
Raplas alustas uus grupp. Lihtsalt imelised on need naised mu meelest!
Sõitsin sinna hommikul rongiga. Auto teatas eelmisel õhtul, et tema ei tule. Mitte et aku jaoks liiga külm oleks, aga “pidurid tõmbasid pidurit”…
Hommik oli.. brr.. tõesti väga külm. Kraadiklaas näitas akna taga 22 ja see valetab end tavaliselt paar kraadi minu lohutamiseks soojemaks. Bussile kiirustades tundsin kuidas vesi, mis jooksu pealt silmi tikkus, ripsmetel ära külmus.. silmanurgast paistis kui härmas olid mu juuksed, mis mütsi ääre alt välja turritasid... Aga rongiga minna oli mõnus… kõik need lagedad lumised väljad ja tõusev päike… Sain rahulikult istuda ja oma mõtteid mõtiskleda.
Ühes peatuses haaras mind ühtäkki väga kummaline tunne. Ühtki silti näha ei olnud, inimesi minu vagunis minu lähedal ka mitte, krahmasin oma asjad, kiirustasin rongi uksele ja küsisin mööduvatelt inimestelt:”Ega see juhuslikult Rapla ei ole?” – “Ikka on"!” kõlas lõbusalt vastuseks! (?!?)
“Oo, aitäh-aitäh!!” mõtlesin sisimas, et miski mind praegu hoidis Türile sõitmast :))
Peale koolitust aga (ennäe jälle imet!) hääletasin end tagasi Tallinna minnes oma imearmsa sõbra peale!
No comments:
Post a Comment