Jõud on otsas… vajan toetust….

Midagi nagu ei taha teha... kõik tundub nii mõttetu... Panin äratuskella kinni ja pugesin voodisse tagasi... külm on...brr.. tahaks ära... See ei ole elu, mida ma tahan! Ma ei taha piinelda selle raamatu pärast... Minus ei ole praegu jõudu sinna kirjutada ilusaid sooje soove... Tekstidest maha kraapida manipulatiivset müügijuttu…

Meenus ühe koolitusel osalenud naise kirjeldus endast (igaüks pidi ennast kirjeldama läbi taime).  Ta ütles:“ Ma olen nagu lill, kes vajab hoolitsemist... poputamist...“ Mäletan, kuidas tundsin, et mu süda tõmbas kokku... Ma ei tea, kas ma olen üldse kunagi seda endale lubanud, et keegi mu eest hoolitseks, mind poputaks? Ehk laste issiga ikka oli, aga ma olen selle unustanud… Ja lapsena.. ei mäleta…mul on mälestus, et kogu aeg tuli „tubli“ olla... Tallinnasse kooli tulin, kui sain 18, sellest ajast alates olen pidanud ise enda eest hoolitsema.... tugev olema.. Aga vahel, tahaks niiväga, et keegi tuleks ja hoolitseks minu eest. Ja ma ei peaks tugev olema…

Jäin uuesti end magama... nii hea oli hõljuda kusagil ebareaalsuses...

Kui tõusin, tundsin, et mehikesed mu peas on hakanud palli taguma. Pea valutas. Hakkasin läbi valu joogat tegema... esialgu mõtlesin, et teen lihtsalt mõned päikesetervitused ja natuke kundalini soojendusi... aga siiski tegin edasi. Esimest korda tegin harjutusi vaat et valu piiril. See pani mind mõistma, kui hooletusse olen ma oma keha jätnud... :( Ja kui kiiresti see nii võib juhtuda.
Tegelikult olen seda äratundmist juba mitmes kohas kogenud – viimases massaazis sealjuures. Olen kogenud, KUI VÄGA keha igatseb seda, et temaga tegeletakse. Liikumist, paindumist, tantsimist, silitamist, õrnutsemist, puhastamist, tähelepanu,  armastamist.... Hmmm.....

Ja siis tuli toetus... ootamatult... 

Nagu välk selgest taevast astus uksest sisse mu venna pere. Nad pidid Rootsi kruiisile sõitma, aga mingil põhjusel olid kuupäevad sassi läinud ja nii nad siis seisid laevakassas, kuu aega varem...

Ja siin nad nüüd olid. Sain hinge pealt ära rääkida, sõrmitseda natuke kitarri… sõime kaasatoodud Tartu parimat, Taverna pizzat:) Oo, aitäh-aitäh teile!!

Minu jaoks oli see nagu esimene värskendust ja elujõudu toov sõõm õhku. Nagu iseenesest sai tuli kaminasse, toad olid elurõõmu täis, käisime poes, ostsime söögid... nalja ja naeru... Oh, olin nii tänulik selle eest!

Õhtul, kui venna pere juba Tartu poole sõitis, kirjutasin hooga terve peatüki valmis. Energia oli hoopis teistsugune. Ja järgmisel hommikul teise. Minu enda hingus tuli tagasi, inspiratsioon leidis mu üles... :) Lõpuks suutsin taas kirjutada seda raamatut OMAL moel. Kirjutada nii, et inimesed mõistaksid, müük ei ole pähemäärimine, manipuleerimine, mulje jätmine. See on oma loomingu, oma toodete-teenuste teisteni viimine. Neile, kes seda vajavad, kellele see rõõmu pakub.

Jah, toetus võib peituda väikestes asjades. Inimesed hakkavad helistama, kirjutama, tahavad kokku saada ...ütlevad, et mõtlevad su peale :) Ja nii see täpselt oli :) Vend tõmbas lihtsalt (energeetilise) punni eest ära :)

Aitäh, armas…