All colours from rainbow… and more :)

See nädal on olnud uskumatult värvikirev! Kas nädalavahetuse tseremoonia tegi kõik kanalid lahti? :)

Nädala algusel võimendusid mul kõik emotsioonid nii, et ma enam lihtsalt ei saanud aru, mis toimub. Ärritusin kiiresti, solvusin, sain vihaseks… kuigi erilist põhjust nagu polnudki. Lihtsalt selline tunne, et kõik talluvad mu varvastel. Kõik eraldumismustrid tulid nähtavale.
Kuuldes, et sama kogevad ka mitmed teised peale tseremooniat, mõistsin  - see on ego, mis tuleb nähtavale. Tal on hirm jääda ilma… Ilma oma tahtmise pealesurumisest, teistest eraldamisest, enda (“mina”) tähtsustamisest. Sest armastus minus ei tahtnud seda.  Tundsin, et piisas juba teadlikuks saamisest, kui kõik see hakkas kaduma. Tagasi tuli rahulikkus, iseendas ja keskmes olek.

Kolmapäeval läksin Euphoriasse bhajaneid laulma. Need on kas regilauludena või lihtsate, korduvate sõnadega India spirituaalsed laulud ja mantrad, Rainbow laulud ja Aya medicine laulud, mida on lihtne kaasa laulda.
Nende õhtute eesmärk on olla koos, olla muusikas, helis, laulus… unustada kõik, mis meid eraldab ja tunda ühtsust, üksolemist. Tom oli seekord päris palju laule nädalavahetuse tseremoonialt kavasse sisse pannud ja see käivitas minus samasuguse imelise armastusest joobunud tunde, millega nädalvahetuse kontakti sain. Jah, muusikal on hämmastav tervendav võime!
See, et täna endale päris enda kitarri sain, vaid võimendab seda kõike, tinistan muudkui vaikselt õhtuti… :)

Neljapäeval oli meie naiste kogukonna kogunemine.
Väga armastan neid kokkusaamisi. Vahel on meid rohkem, vahel vähem….seekord  koguni üle 15 naise…
Lauake katab end imeliste isetehtud roogadega… 

Jagame oma elusid, oma kogemusi, rõõme ja valusid… Saame toetust, armastust, mõistmist, vastuvõtmist…

Väga väestav on selles ringis olemine! Seekord jagasime oma uusi algusi. Tagantjärgi endalegi üllatuseks tahtis minus väljendamist see, kuidas muusika (laul, hääl, kuulmine) on minu ellu tulnud, mitte niivõrd ettevõtjana tegutsema hakkamine :)

Reedel sõitsid lapsed maale, issi juurde. Ja mina läksin meie sügisese JCI Aastakonverentsi eduka kordamineku tähistamisõhtule. 
Hea oli inimesi näha, nendega rääkida.  Tunda seda head energiat, mis neis inimestes ja meie vahel on… Lihtsalt olla. Nii et midagi ei pea tegema, midagi ei pea ütlema. Lihtsalt  võtad vastu. Ennast. Ja teisi.
Ma ei tea, kas minu tunnetus on praegu niipalju tundlikum kui tavaliselt, kuid ootamatu ja huvitav oli osade inimeste puhul tunnetada hoopis miskit muud...tunnetada seda, kus kohas nemad praegu omadega on... väljakutsuvas, natuke kurvas, tervendamist, armastust vajavas kohas…
See pani mõtlema, kui hästi meie nägu peita oskab. Ja kui valjusti keha räägib…

Laupäeval ootas ees minu esimene kogemus laulda Tom Valsbergi vedamisel CD-plaadi tegemiseks. Vau… Eks sellest kuuleb millalgi, kas sellest tuleb Tane Mahuta või väelaulude või Bhajanite plaat :)

Ja siis terve nädalavahetuse tantra koolitust. Aga selle jaoks tuleb juba eraldi postitus:)