Elu ja surm… lõpp ja algus…

Ma ei ole väga suur filmivaataja… aga viimasel nädalal on minuni jõudnud kaks filmi Robert Pattinsoniga peaosas. Üks, jah, “Twilight”, mida vaatasin teist korda ja teine “Remember me”. Mis mind aga imestama pani, kui palju sarnast oli neis pealtnäha täiesti erinevas filmis…
Kaks teemat, mis minu jaoks väga tugevalt üles kerkisid… Elu ja surm. Ja perekond.

Kuidas elaksime, kui me teaksime, et elame sõna otseses mõttes igavesti? Kas need asjad, mida me valime igapäevases elu teha, oleksid väga erinevad sellest, mis praegu? Mis need oleksid?
Ja vastupidi, teisest filmist – kui me teaksime, et meil on väga vähe elada ja et surm võib meid võtta igal hetkel, mismoodi siis elaksime? Kas naudiksime alati magustoitu enne lõunarooga, et kindlustada, et suurem nauding saab alati kogetud? Kas elaksime rohkem igas hetkes, täiega? Mida teeksime teistmoodi kui täna? Kas ja kui palju veedaksime rohkem aega oma lähedastega? Oma perekonnaga? Iseendaga?

Perekond. Ma imetlesin ( ja teatud mõttes kadestasin), kui tugev oli Twilightis Edwardi (õigemini Carlile Culleni) pere, kuidas hoiti kokku, mida oldi (kõike ülejäänut sinnapaika jättes) valmis oma perekonnaliikmete pärast tegema. Perekond oli kõige tähtsam.
Kuhu läheb aga igapäevaselt meie energia ja meie tähelepanu? Töösse…?
Samuti oli teises filmis (“Remember me”) fookus perekondlikel suhetel. Valud, mida kanti minevikust kaasas…. ühel venna, teisel ema surm. Valu mida põhjustas isa (oma lahutatud abielust pärit) lastest (pealtnäha) mittehoolimine. Viimane valis igal hetkel töö. Armastus, tugev side õe-venna vahel, nende sügav kokkuhoidmine…
Jah, valgus toob kõik nähtavale. Armastus toob nähtavale selle, mis ei ole armastus. Pealtnäha. Sest just armastus näitab, et ka selles on armastus.

Ja jälle ma märkan, kuidas esialgu valusad ja rasked olukorrad (õe juustelugu) võivad selles osalejaid puudutada sel moel, et see neid avab ja avardab. Tuues hoopis uue perspektiivi.
Nagu ka selle filmi ootamatu lõpp, mis pani veelgi enam tunnetama elu haprust ja tuletas meelde, kui oluline on elada igas hetkes. Täiega.
Ja pani taas nägema, kui täiuslik on elu oma avanemises. Kuidas iga olukord loob. Nagu ühe õie sulgumine avaks teise. Nagu ühe õie avanemine avaks järgmise.

Jah, iga olukord võib olla meile kas toetuseks või rünnakuks. Meie ise valime.