Kuningneitsi

Ma värsked lilled vaasi torkan....
Ja viskan vanad... minema
Emily Dickinson

Jagan terasid ühest mind väga inspireerinud raamatust. See on Robert Bly ja Marion Woodmani “Kuningneitsi”.

Raamatu aluseks on võetud Vene muinasjutt Ivanist ja Luigeprintsessist- Kuningneitsist. Muinasjuttu analüüsitakse kui mehelikkuse ja naiselikkuse ühendumist meie sisemuses, meie reaalses elus. Lugu lahatakse kahe erineva inimese – mehe ja naise, kirjaniku ja psühhoanalüütiku vaatenurgast. Arutletakse erinevaid sümboleid, metafoorseid rolle, tegevusi, ettevõtmisi  - mõtiskledes, mida need meie elus tegelikult tähendavad ja kuidas meid mõjutavad. Autorid ise ütlevad, et “kui me tahame jõuda omaenda hinge ja meie kultuuri sügavate jõujoonte mõistmiseni, siis ei saa muinasjutte enam sedaviisi lugeda, nagu me seda lapsena tegime. Ja kui me lõikame end ära oma sisemisest lapsest, siis lõikame end ära ka neist jõujoontest.”

Kõik loos leiduvad tegelaskujud nagu võlts koduõpetaja, reetlik võõrasema, tulilind, õekesed Baba Jagaad, elutark vanamoor – on meie endi (ja selle teele asunud nooruki) hinges olemas. Selleks, et täiskasvanuks saada, tuleb tal (ja meil) need kujud endaga ühte sulatada ning lükata kogu oma hingetervik liikvele.

Ivan läheb merele kala püüdma. Meri tähistab alateadvust ühes kõige tundmatuga, millest võib ehk üht-teist kinni püüa ja maale viia.
Meres elutsevad kalad. Nad on sild teadvuse ja alateadvuse vahel. Nad on unenäod, mille me hea õnne korral oma parvele suudame tõmmata. Kui meil on piisavalt julgust neile hambad sisse lüüa – neid läbi mäluda, alla neelata ja ära seedida – siis rikastavad nad oluliselt meie teadlikku elu.

Muinasloos tuleb noormehel ärgata ja oma alateadvuse ohjad enda kätte võtta. Sedaviisi tahetakse meile öelda, et täiskasvanutel pole enam abi meie sees toimuva ja meile kuuluva taandamisest millelegi välisele. Meie ülesandeks on ärgata ja püüda mõista seda, mis alateadvuses sünnib, sest sellel on väge valitseda meie käitumise üle. Tuleb ette kohtumisi nii tuttavate kui tundmatutega, olenevalt sellest, kui kaugele me oleme oma siseteekonnal jõudnud.

Loos tähendab koduõpetaja pea maharaiumine seda, et Ivan on otsustanud oma eluohjad enda kätesse võtta. Robert Bly ütleb: “Leidub küllalt inimesi, kes alles siis end inimesena tunnevad, kui on maharaiunud oma kõrgeltkoolitatud peakolu.” Ivan tahab tõepoolest teada, kes ta on. Ta ihkab leida oma armastatut. Särades ülevoolavast vabadusest, mis teda täidab, ei tea ta veel midagi varjatud trotslikest jõududest, mille ta on samuti valla päästnud (võõrasema).
Taoliste vastasjõudude ilmnemine on igivana hingeseadus. Tegu on otsekui tundliku pendliga, mis liigub... Ühel pool – usaldus, lootus ja kindlustunne. Teises ootavad hirm ja haigetsaamine.

Senikaua kui me ei oska aru saada sellest, kuidas meie alateadvuse vägi sekkub meie teadlike ettevõtmiste käiku, ei ole me suutelised midagi muutma. Kuningneitsi puudutab meie alateadvuses peituvaid juuri ja ühendab meid selle kuldaväärt tervikuga, millest osa saada on meie igaühe loomupärane õigus.

Allmaailma minek. Sügavusse ehk allapoole laskumine tähistab hetke, mil teadvuse jõud, mis on meile tavaliselt kättesaadavad, uhutakse alateadvusesse. Inimene satub segadusse. See ongi allmaailma minek. See on seisund, mil kõik loomisväed peavad läbi tegema suure muutuse, ja millest meie egol ei pruugi aimugi olla. Vähemalt mitte niikaua kui need muutused välismaailma kanduvad ja meie ateljee täiesti uutlaadi maalide, heliteoste või skulptuuride paistel särama lööb.
Sügavusse laskumise eesmärk on uue ühenduse leidmine maa ja vaimu vahel. Tihtipeale langevad inimesed sinna siis, kui neid ootab uus eluetapp ja kui miski vana peab surema, et uuele ruumi teha.

Niisugune sügavusse laskumise ajajärk võib kesta aasta, kolm või koguni seitse aastat. Algab ränk aeg, kus tuleb ihuüksi tööd rügada. Kõik endast teistele projitseeritu võetakse tagasi ja see sunnib meid oma hüljatud varju lähemalt uurima.
Psühholoogilises mõttes tähendab projitseerimine oma soovimatute omaduste teisele inimesele ülekandmist. Inimesed, kes püüavad end leida oma projektsioonide tagasivõtmise läbi, uurivad, missuguseid osiseid nad teistele on omistanud. Nad peavad päevikut, jälgivad oma unenägusid, maalivad, tantsivad, kirjutavad muusikat, kuni suudavad teadvustada oma neid omadusi, mida nad noolena kellegi teise peale on lennutanud. Parim viis oma valguse- ja varjupoolest teada saada on uurida seda, mida me endast teistele kipume omistama. Projektsioonide uurimisest võime ammutada parima osa oma elutarkusest! Kui õpime neid ära tundma, siis suudame neid ka ümber kujundada.

Enamikul meist tuleb Sügavikku laskumine elus ette võtta enam kui üks kord.

Varem või hiljem kohtame me Baba Jagaad ning see, kuidas me temaga hakkama saame, otsustab, kas jäämegi hirmunud lasteks või saab meist kord täiskasvanu. Sellest kohtumisest sõltub kas me jääme ellu (ärkame) või heidame hinge ( magame endiselt).

Tavaliselt armastavad kolm õde Baba Jagaad süüa lihtsameelseid inimesi, kes arvavad, et elu peab neile üksnes õnne tooma. Neile on kannatused vastuvõetamatud. Nad mõtlevad dualistlikult – valge – must, hea – halb, teadus – religioon. Nad ei suuda näha vastandites mõlemat poolt täiendavat ja elus hoidvat väge. Nende mees- ja naispoolus on sisemisest abielust veel väga kaugel.

Baba Jagaa annab meile võimaluse täiskasvanuks saada. Alles siis on võimalik temalt midagi õppida, kui me teadlikult temaga kohtumist otsime. Katsumuste korral me saame tigedaks või küsime:“Miks just mina?!“. Püüame endale kinnitada, et toda eidekest pole olemas ja et meie oleme imelapsed, kes on sündinud üksnes selleks, et olla õnnelikud ja elada igavesti siin õitsval aasal. Pole olemas midagi inetut, hävitavat ega surmale viitavat.

Surmajumalanna aga on tõepoolest olemas. Kohtume temaga kaotatud töökohas, purunenud abielus, liivajooksnud lähisuhetes, kadunud nooruses. Kui jääme tema suhtes vaenulikuks, siis ei lõpe ka tema vaen meie suhtes. Meie vastandav mõtlemine teeb tolle surmaheitluse veel raskemaks, sest meile näib, et oleme lõksus.

Esimese Baba Jagaaga kokku puutudes oleme tõenäoliselt hirmust halvatud. Teise juures mängime ehk pisut märtrit. Aga siis hakkame ennast kõrvalt nägema ja mõistame, et kui me ülepea sellest olukorrast edasi tahame pääseda, siis ei jää muud üle, kui vastutus enda peale võtta.

Ja kolmanda Baba Jagaa onnis oleme juba valmis (meid “magamas” hoidva) nõela oma kaela seest välja tõmbama. Ja kui Tulilind tuleb, on see meie oma hääl, mis sarve puhudes meie seest välja tuleb.
Sealt võib tulla kõik, mis on jäänud välja ütlemata: kehas peituv kurbus, armukadedus, viha, häbi, lisaks eri põlvkondade vahele sugenenud ahastus – ühesõnaga kõik see, mida Baba Jagaa sümboliseerib.
Ja kui läheb lahti kurgutšakra, läheb lahti ka seksuaaltšakra.

Meile võib tunduda, et Baba Jagaa ja Võõrasema hääl on üks ja seesama. Aga siin on vahe. Võõrasema ei teeni elu. Tema eesmärgid on isekad. Need kiiluvad kinni igasuguse loovuse ja halvavad meid täielikult. Võõrasema esindab elu, mis teenib surma. Baba Jagaa seevastu tähendab surma, mis on elu teenistuses. Ta ei lähe isiklikuks. Tema otsuse taga on soov olla elule kasulik. Võõrasema on aga halvaloomulise ema nõgimust poolus, mis külvab hävingut.

Senikaua kui patriarhaalne meespoolus naiselikkusele (naispoolusele kui luigeneitsile) jumalannaliku täiuslikkuse omistab, hoiab ta naispoolust vangis. Muidugi teeb see viha, kui inimlikkus kui täiesti kasutu asi minema visatakse :).

Muinaslugu lugedes küsime endalt: kas ka minusse on torgatud koduõpetaja nõel? Kas võõrasema hoiab mind oma kütkes? Kas olen laskumas sügavusse? Kas olen Baba Jagaa onnis? Kas ma lendan juba Tulilinnu seljas?
Kui me oleme juba kord õigel rajal, siis ei pea me enam oma teekonna sihti kogu aega meeles pidama ja sellele keskenduma. Eesmärk on siin ja praegu. Nüüdne hetk ongi. See on jõulisus ilma pingeta.

Võõrasema on hea ema varjupool. Päris-ema all ma peavad autorid silmas seesugust ema, kes elab õnnelikult omaenda kehas ja tunneb rõõmu naiselikkusest.
Lapsi toites ja nende eest hoolitsedes on ta naisidentiteedis kindel seetõttu suudab ka lastele olla otsekui peegliks.  Tema tingimusteta armastus toidab lapsi nii hingeliselt kui kehaliselt.
Säherduse ema poolt üles kasvatatud lapsed ei kuluta kogu oma elu sellele, et otsida teiste silmis närviliselt heakskiitu. Ka ei pea nad omaenda soovidele selga keerama, et teisi teenides ellu jääda. Nad ei pea kartma, kui nad ei ole täpipealt sellised, nagu peaks.
Marion Woodman ütleb: “Valdav osa naisi, kes minu kui psühhoanalüütiku juurde tulevad, on reetliku võõrasema haardes. Pärisema on nende siseilmas justkui varjusurmas. “

Ema hääl võib torkida salamisi nagu võõrasema nõel: „ Kelleks sa end pead! Sa ei taha ometi oma ema häbistada, ega ju? Ole nüüd hea tüdruk ja tee, mis ma sulle ütlen!“. Tihtilugu ei öelda neid sõnu päriselt välja. Emad ja tütred mõistavad teineteist poolelt sõnalt... See sisendus saadab sageli argiseid igapäeva-toimetusi, nii et me seda ei märkagi...

Alles siis kui naisterahvas oma hingesisemuses oleva pärisemaga ühendusse astub, leiab ta endas piisavalt väge, et tunda ära võõrasema hääl, mille kaudu ema varjupool tema sisemaailmas oma tahtmist ellu viib.
Kui ego on päris-ema ülesleidmisest piisavalt jõudu ammutanud, võib ta tollele häälele kartmatult vastu vastata: „Sina pole minu hääl. Pole seda kunagi olnud. Ma ei lase sul ennast enam kauem mürgitada.“ 
Kui naine säärase hingevalu omaks võtab, saab ta tunda, kuidas halvaloomuline ja hirmuäratav ema, kelle ta oma hingesügavusest leiab, aegamööda healoomuliseks muutub. Väge ei ole võimalik hävitada, ainult ümber vormida. 

Teadvuse avardumise käigus õpib naine oma ängistusest üle saama. Ta teab, et too elusse põlgusega suhtunud hääl ei kuulunud tema emale ega vanaemale ega ühelegi naisele endale. See hääl võis nad lihtsalt orjastada. Nad rahuldusid teadmisega, et Madu on nende soost ja nende kaasaks on Saatan, et naiselikkus võrreldes mehelikkusega on midagi teisejärgulist...

Aga ega ka meestel lihtsam ei ole…
Marion Woodman ütleb: “Minu meestega töötamise kogemus näitab, et nad on oma materist samavõrd ära lõigatud kui naised. Paljud neist on suurema osa oma lapsepõlvest elu eest pingutanud, et olla „kõige parem poiss maamunal“ ja oma lähedaste ootuseid täita. Nende kehad on niivõrd pingul ja kramplikult üleval, et nad ei oskagi end enam välja sirutada ega lõdvaks lasta. Neid on vajunud nõelaunne.”

Foto: ToonHertz
Vähemalt niisama suur tühimik haigutab isata tütarde hinges. Aga kuna see on nagu lugu minu elust, siis sellest teen ma päris eraldi postituse…

Naiseliku armastuse turvatundest ilma jäänud inimesed hakkavad elu kartma. Naiselikkusel on omadus usaldada kehas peituvat elu, olla avatud ja austada elu tervikuna. Juba lapsepõlves rajame vundamenti valest materjalist... Täiskasvanueas otsime turvatunnet mammona külge klammerdumises ja selle rohkendamises. 
Tänapäeva kodudes ei ole haruldane, et isa on oma healoomulise meheliku väe kaotanud ning vajunud varjupoolde, kus kogu vastutus seisab naisterahva õlul, kusjuures naine ei tunne mehepoolset armastust. Nii hülgab naine oma hapra naiseliku erose ning võtab üle patriarhaalse võimutüübi ning tuimestab ära oma sisemise meheliku pooluse.

Meis kõigis on nii mees- kui naispoolus. Nõrguke naispoolus tekitab mehes moonutatud, ühekülgset mehelikkust – sõjardi ja äriroboti oma. Nõrguke meespoolus naises tekitab moonutatud ja ühekülgset naiselikkust. Tulemuseks on nukuke, kes käitub nii, nagu temas oleks kõik või nagu käskijanna, kes käitub nõnda, nagu olekski tema ümber vaid tundetud kivikamakad.

Sideme katkemine oma kehas tungleva eluväega laostab lugematul hulgal inimesi.  
Kui loomupärastel igatsustel on lapsepõlves kogu aeg ees keelumärk, siis kaobki aegamööda side omaenda igatsustega, sest püütakse olla teistele meelepärane. Täiskasvanuks saades puututakse nad kokku inimestega, kes armastavad elu. Ja siis hakatakse juurdlema selle üle, et miks ise elu ei armastata.
Nad on juba lapsest saadik teinud näo, et nad lähtuvad oma soovidest. Nende ihad aga ei pärit õigest kohast – omaenda sisemistest loomusundidest – ning seetõttu pole neid võimalik rahuldada. Nad igatsevad saada kontakti omaenda igatsusega, mille läte on vaagnaluu õnaruses paiknevas ellujäämistšakras. See kohutav iseenda allasurumine väljendub siinkohal reeturliku võõrasema näol, kes kehastab pärisema puudumist.

Loomupärased igatsused, mida alateadvuses alla surutakse, annavad endast teada nii unenägudes kui muinasjuttude maailmas.  Kõigil meil tuleks heita pilk mitte kuhugi kaugustesse või sügavustesse, vaid otse omaenda unenägudesse, töökohustustesse ja koju – siis võimegi näha õnnetut olevust, kes meile kaikaid kodarasse loobib. Peidetud põhjused hoiavad meid puuris kinni, aga ülesleitud põhjused lasevad jälle priiks.

Ivani elus puuduvad head mehelikkuse ja naiselikkuse eeskujud ja ta on sunnitud alluma nende võltsile aseainele. Kuigi „Kuningneitsi“ maalib meile tumeda ja rahutukstegeva pildi sellest, mida tähendab kasvada ilma vanemateta, pakub ta ka kompromissitu ent lootusrikka võimaluse seista silmitsi sellega, kus me parajasti oleme.

Foto: Stella Marina
Sügaval sisimas põhjustab vajakajäämine hea ema osas meis tugevat hirmutunnet, mis väljendub pinnale jõudvates vihapursetes. Inimene, kes on heast emast ilma jäetud, tunneb liiga suurt valu, et seda teadmist lihtsalt endasse sulatada ning võib langeda kõikehõlmava alateadvuse hämarolekusse, samastades end pahaloomulise väetulvaga.
Ja nii juhtub, et inimesed tõukavad „hellituste loba“ endast eemale ja lasevad jalga, kuna nad ei söanda kedagi läbi lasta tollest võõrasema kaitsekilbist, mis neid oma igatsuste poole püüdlemisel takistab. Igal ühel meist on omad põhjused, miks me säherdusi asju endale ligi ei lase. Torkame oma kaelusesse nõela, lahutame mõtlemisest tunded. Võtame magamajäämiseks uinuteid... kui ainult ei peaks seisma silmitsi tühjusega, mis meie südamesse on tunginud.

Senikaua kui me ei tunne sügavat sidet omaenda eluväega – Looduse endaga, Hea Emaga – ei saagi me tõeliselt tunda oma algupärast mina. Healoomuline ema pole miski, mida saab peas selgeks mõelda. Pigem tuleb seda kehaga tunnetada.
Juhul kui sa jaksad üles ärgata, peaksid sa suutma ka sinu suunas lendavate mürginoolte lennuteelt kõrvale astuda. Tehes relvituks oma sisse pesa teinud varjukujulise võõrasema, ei taba nooled enam märki. Füüsiliselt või psühholoogilises mõttes eemale tõmbudes ei ime sa endasse enam väge, mis pole sinu pärisosa.

Kaosest võib tärgata sadu uusi võimalusi. Aga ainult  siis, kui meie kaeluses ei turrita enam meid magamas hoidvat nõela.  Ja kaose keskelt ilmub välja Tulilind.

Kui sa oled Tulilinnu turjal, siis on sulle ilmselt juba teada nii mõnedki tema varjupooled.
Nagu kõikuv pendel kannab leegitsev lind Ivani üha kaugemale healoomulisse poolusesse, kui noormees iial on olnud, ja seetõttu võib ta langeda järjest suuremasse meeleheitesse.
Kui lähed ülemeelelisele valgusele liiga lähedale, hiilib sulle selja tagant ligi pimedus. Ohtlik on lasta neil kahel väetulval vastandpoolusteks tõmbuda. Mõlemad poolused võivad olla nii ravitsejad kui surmatoojad.
Seni kuni Ivan suudab säilitada ühtsuse oma kehaga, leiab ta pendli kõikumisel üles kesktee, kus ta saab rahulikult olla, lastes pendlil kõikuda. Siis saab ta endale öelda: „Ma olen meeleheitel. Mina ise ei ole meeleheide. See läheb mööda.“ Või: „Olen armunud. Olen hullupööra armunud. Aga mina ei ole armastus. Ka see läheb mööda.“

Teekond elutarga Vanamoorilikkuse juurde algab pühendumusest ja soovist kätte leida omaenese elu. See pole kiire hüpe valgustatusse. See, mida kunagi pole teadvustatud, ei taha et ta kohe ereda valguse kätte tiritakse.
Hinge püsipunktis jälgib hing kuidas ego pendliga kaasa kõigub, ilma et ta igatsustega samastuks.
Oleme nüüd tundlikumad ning oskame näha, kuidas me varem oma hinnangute ja kriitikaga teisi maatasa tegime.  Kuidas me iseennast ühes oma kompleksidega maatasa tegime ning nõnda oma elu kitsendasime. Kui oleme vaeva näinud, et mõlemat poolust endas arendada, siis mõistame, et mehelikkus ilma naiselikkuseta on tapja. Niisamuti on naispoolus ilma meespooluseta õgard.

Sisemine abielu ei saa enne teoks kui meile on selgeks saanud, missuguseid pärisomadusi me oleme seni teisele projitseerinud ehk omistanud. Meil tuleb projektsioonid omaks tunnistada ja tagasi võtta.
Kui too armastusväli meie sisemuses laiali laotub, võetakse tagasi ka kaaslasele suunatud omistused. Siis pole kummalgi enam vaja end jumalannaks või jumalaks teha. Mõlemad saavad lahti tohutu suurest ja ebaloomulikust koormast, mis nende õlul varem lasus. Lähisuhtes hakkab ühtäkki valitsema vabadus, mis võib alguses kõigest hoolimata küllaltki hirmuäratav näida.
Ajapikku võetakse omaks vabadus armastada teist inimest nagu teist inimest – ilma salakavatsuste, petlike ootusteta või võltsvajadusteta. Hingesisene abielu loob põhja välispidise abielu tarvis.

Kui õpime vahet tegema hingesisese abielu täiuslikkuse ja välise abielu ebatäiuse vahel, siis hakkame pikkamööda tajuma, kuidas inimlikust abitusest läbi kumav hinge ilu meile üha tähtsamaks muutub.
Kui naispoolus oma inimliku küljega taas ühise keele leiab, ühendab ta samaaegselt idealiseeritud jumalanna ja Baba Jagaa lõbujanu. Ta ühendab armu ja iha. Säärane küpseks saanud naiselikkus äratab küpse mehelikkuse ja leiab endale nii sisemiselt kui välimiselt võrdväärse partneri.

Autorid väidavad, et noores eas ei saa peaaegu keegi hakkama hingesisesele abielule alusepanemisega, sest pühendume kaaslasele, kes on meist väljaspool. Oleme veendunud, et too partner ongi Armastatu, sellal kui tõeline Armastatu on hoopis kusagil mujal salalaekas peidus. Elu läheb siiski edasi ja aegamööda hakkame taipama, et me ei saa välise suhte loomisega hakkama, kui meie lähtepunktiks ei ole hingesisene abielu. Püha pind vajab kõigepealt ettevalmistamist.

Alateadvus tavatseb kokku viia inimesi, kelle hingehaavad teineteist täiendavad ning kes samal ajal kannavad endas tervekssaamise võimalusi. Meile võib tunduda, et me abiellume omaenese tahtel, kuid tegelikult on ego otsustusvõime küllaltki piiratud, kuna alateadvuses möllavad energiad teineteist sel määral ligi tõmbavad, et meie hinges kõige haavatumad ja kõige tervendavamad kohad kokku puutuvad.
Inimsuhete arengu määrab ära see, mis inimese alateadvuses toimub, aga ka inimeses liikuvate jõudude laialdasem kooslus. Alateadvuse kokkumängud on selle juures tihtilugu liikumapanev jõud, mis võib nii tõmbuda kui ka tõukuda.

Ivan on teel oma hingesisese abielu poole. Naiselikkus on ta omaks tunnistanud ja suudab teda armastada seesugusena, nagu ta tegelikult kuju on võtnud.
See, et Ivan julges nii kaugele minna, näitab, et ta on nii oma hea kui ka halva ema väljalunastamiseks, Baba Jagaadega hakkamasaamiseks ja Vanamooriga läbisaamiseks kõvasti vaeva näinud.
Nende ühinemine sünnib nendest hingesisestest abieludest, milleni kumbki (nii Ivan kui Kuningneitsi) on iseseisvalt jõudnud.

See muidugi ei tähenda, et kokkupõrkeid enam üldse ette ei tule. Ikka tuleb. Kui kaks inimest oma pettekujutelmad ja näitemängu kõrvale heidavad, on neil teineteise jaoks veel nii mõnigi üllatus varuks. :)
Ja kooselu „õnnelikult tänase päevani“ kulgeb kummagi osapoole vaibumatu sisemise töö ja lakkamatute asetleidvate muutuste tähe all.