Sa oled mägi, mina veerev lumi
Sa oled laulev laine, mina vaht
Sa oled valvamine, mina uni…
Mina olen leek ja sina toitev taht.
Tark vaikus oled, mina kõmav kõne…
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.
Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
Sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.
Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.
~tänusõnad Sarasvatile ja Artur Alliksaarele~
No comments:
Post a Comment