Eelmise aasta esimesel poolel tundus mulle, et olen selle poole aastaga Elult rohkem võtnud kui andnud. Olen palju lugenud, kogenud, mõtisklenud… aga jaganud seda siin eriti ei ole. Teisel poolel andsin küll, aga hoopis läbi koolituste ja üldsegi mitte siin… Ja nii on mu kirjaread siin blogis jäänud harvaks…
Nagu ka C.G.Jung (enda kohta)on öelnud: “Üksildus ei sünni sellest, kui Su kõrval pole kedagi, vaid pigemini sellest, et sa pole võimeline teatavaks tegema asju, mis sulle tunduvad tähtsad, või et sa pooldad ideid, mida teised peavad tühisteks…”
Mul ei ole teema üksildusega. Mul on õnneks lähedasi sõpru, kellega saan jagada. Nad mõistavad mind, me räägime ühte keelt… Ma saan jagada ja vastu võtta. Meie arutluskäigud lähevad sügavatesse kihtidesse… Inimeseks olemine. Naiseks olemine. Elu. Loomine. Surelikkus. Armastus. Seksuaalsus. Õnn. Elamine. Hirmud. Julgus. Vastuvõtmine. Kooskasvamine. Teemasid jagub…
Meie mõtisklused mänglevad, tekitavad äratundmist, puudutavad südant, panevad sügavamalt edasi mõtisklema, tunnetama ja ära tundma, imetlema ja armastama oma elu järjest enam…
Ja ikka olen ma tundnud puudust oma mõtete ja kogemuste jagamisest ka siin.
Ma tahan uskuda, et kuidas ma ka end ei väljenda, siis Sina, kes Sa siia satud ja neid ridu loed, tunned puudutust ja äratundmist just neis kohtades, mis on Sinu jaoks olulised. Mõistad mind just sellisel viisil, kuidas see Sulle vajalik on :). Oleme ju üksteise peeglid.
Aitäh Sulle selle eest.
Olen just jõudnud samasse kohta, saabunud samadesse mõtisklustesse, samadesse äratundmistesse ja, neelates ahnelt Jungi autobiograafilist biograafiat, möödusin just sellest tsitaadist. See, kuidas me inimestena mingil tasandil ühteseotud oleme, selle seotuse selge tunnetamine, armastusega tunnetamine, on imeline. Leidsin Su mõtteist oma mõtted -- Olen Elus. Aitäh jagamast!
ReplyDelete