Meenub ka minu esimene koja-aasta - 2003/2004 aasta valimisüldkogu, mil tekkis ootamatult kaks presidendikandidaati.
Ma märkasin, et EVP puudumine puudutas mitmete nende inimeste hingi, kes kõige enam seda puudutust ja ühendust kojaga vajasid. Kes juba mõnda aega vaatavad koja-asju eemalt ning pealtnäha võibolla ennast teinekord sellest distantseerivad. Eks me kõik vajame erinevat lähenemist, et ühendatust tunda :)
Olen alati imetlenud, kuidas Elu, Jumal, Universum – nimetame seda nii nagu meile meeldib – oskab asjad ajada parimal võimalikul moel!
Ja teadsin, et see saab olema nii ka seekord:) Ja nii saigi EVP valitud! :)
Peale proffide etteastet õppisime ka meie põhisamme ja natuke keerutamist. Nii vahva oli, kuidas rahvas tuli kohe tantsupõrandale kokku! JCIkad on selles suhtes eba-eestlaslikult fantastilised!
Peale tantsu toimus traditsiooniline juhatuse õnnitlemine koos Viking Toosti ja kõnedega. Palju õnne uuele juhatusele!
Mina, kui eelmise aasta president, kuulun automaatselt uude juhatusse ja minu ametinimetuseks saab IPP (Immediate Past President).
Koostöös Martiga olime ette valmistanud küsimused, mis olid seotud õunte ja pirnide sabade külge.
Koos puuviljaga sai igaüks endale küsimuse… Mis oli Sinu viimane õppimiskogemus? Millist seiklust ootab Sinu süda? Milline oli Sinu meeldejäävaim reisikogemus? Kui oleksid maailmaparandaja, mida siis muudaksid? Mille üle oled viimasel ajal mõtisklenud? Millest oled viimasel ajal lahti lasknud, et uuele ruumi teinud? …jpt. Nii hea oli kuulata inimeste tegemistest, mõtetest… :)
Kuigi minus samal ajal juba aeg kipitas… (üldkogu oli koguni tunnike üle aja läinud), et kas meid pärast klubisse ikka sisse lastakse:P
Natuke nukraks tegi, et suurt osa neist ei olnud kohal… See pani mõtlema, miks see nii on…? Kas nende pühendumine oli projektipõhine, oli neil omapoolse panustamise ajal liialt vähe kojapoolset toetust, et neis oleks alles soovi ja indu seesinane kojaüritus esmaseks prioriteediks seada või hoopis miskit muud…?
Minul 2010 aasta Presidendina jääb üle vaid tagasi vaadates kummardada kogu koja ja iga inimese ees ja tänada Elu selle fantastilise, värvi-ja nüansirikka koja-aasta eest!
Pilt septembrikuiselt aastakonverentsilt Pärnus
Ma õppisin kõigilt nii palju!
Seda, kui hea tunne on kogeda toetust, kui oluline on usaldada, olla kannatlik, võtta vastu seda mida pakutakse (isegi kui see (või viis kuidas seda pakutakse) on erinev minu nägemusest); mõistma, et inimesed on nii erinevad (sh.minust:)) ja iga kord ei olegi vaja teist lõpuni mõista - piisab et aktsepteerida teda sellisena nagu ta on. Väga väärtuslik!
Õppisin olema tänulik kõige eest mis on. Ja usaldama, et kõik mis sünnib, saab olema parimal võimalikul moel. Meile kõigile. Olen väga tänulik kõigi nende õppetundide ja rõõmude eest selles imelises aastas!
Ja mis mulle kõige enam meeldis - mitte mu ego ei paisunud selle aastaga, vaid mu süda avardus! :)
No comments:
Post a Comment