Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…

Astun rongist välja, kõnnin mööda Väike-Ameerika tänavat, raamat käes ja olen parasjagu päikselisel, helesiniste maagiliste lahesoppidega mandliõitevahusel Ibizal…

Elan kaasa Kati juhtumisele... Imeline naine!

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha….
~Karl Ristikivi~

Tõesti, me kõik igatseme oma ellu rõõmu, armastust, vabadust… Meid eristab see, mis me selleks teeme, et seda oma ellu tuua.
Kas
- tõmbame pea õlgade vahele, surume hambad risti ja elame turtsudes  ja kibestudes oma põhjamaist kaamost üle,
- otsime igast hetkest seda hinge paitavat päikesekiirt, meenutame hallidel päevadel sügise värvikirevust, rõõmustame esimeste lumehelbekeste üle ja süütame õdususe loomiseks hulga küünlaid, mis pimeda aja hoopis eriliseks teevad või
- murrame kõigest läbi ja leiame üle selle, kus päike tõepoolest (nagu pealpool pilvi) paistab :), et saaksime end päikeseenergiast pilgeni täis laadida, nagu sisalik:)

Ärkan Ibiza lummusest teeäärsetes puudes sädistavate varblaste säutsumise peale. Peatun hetkeks ja tajun end ümbritsevat. Õhk on udune ja niiske, kuid pole külm. Ega õnneks ka liiga soe... Panin juba mõnusalt sooja ja  karvase mantli selga:)
Praegu on selline kummaline vahepealne aeg, kus pole enam sügis (lehed puudelt kõik läinud), aga ka veel mitte talv. Nädalavahetuse kellakeeramine viis vist aja lõpuks minu kehaga ühte rütmi. Hingan sügavalt sisse ja tunnen, kui mõnusalt värske on olla. 

Märkan, et peale minu on tööleruttajaid vaid mõni.. tänavad on pooltühjad. Huvitav.. varasematest rongiga tööle minekutest mäletan märksa suuremaid rahvaliikumisi.

Jõudes Liivalaia ristmikule saan aru, et masu on vist läbi saamas. Tundub nagu kõik need, kes veel aasta aega tagasi rongiga tööle tulid, istuvad nüüd umbes ristmikel ja ootavad närviliselt, millal säravate silmadega sajarattaline autoderivi liikuma hakkaks. Sajajalgse(-rattalise) sabaotsa aga nagu ei paistagi..

Selles hetkes tunnen tõelist tänutunnet, et mu auto remondis on ja Elu mind lõpuks rongiga tööle tulema pani. Päeva lõpus sama teed tagasi tulles tõden, et just see tulek ja minek on mu päeva pärlid olnud. Tööpäev oskas mu endasse neelata, nii et kontakt iseendaga kadus täiesti.

Ma laulan su südame lahti
ja kuulan su silmade häält.

Ma laulan ja laulan ja laulan
ja vaatan sind pilvede päält

Ma laulan ja laulan ja laulan
ja kuulen su südame häält…

.. heliseb minus üks Kati laul. Hea, et mind ootab ees mõnus kodune õhtu ees  ja aega taas Ibiza elusse sukelduda:)