Muahh!

Ma ei mäleta, millal mul viimati kõht niimoodi ärevusest õõnes oli… Nagu täna, kui Sulle lennukile vastu tulin ja Sind seal inimestest pungil ootesaalis, lilled niisketes kätes, ootasin. Vaheldumisi tuli huulile naer ja kurku nutt…
Hämmastav on see emotsioonide virrvarr, mida toovad üles inimesed, kes meile nii lähedased ja kallid! Ja keda pole ammu näinud, katsunud… kuigi ometi oled lähemal kui kunagi varem:)

 

Ja sõnu polegi vaja.