Minu elu on minu peegeldus

“Pruugib vaid avada
osake südamest,
kui su ligimesed selle
juba alasti kisuvad.
Paika panevad
kondikava kokku sosistavad,
liha peale kasvatavad
ja sarvedki pähe sobitavad…
saba veel tagatipuks.“

“Ja see on nii… vaid siis kui sa seda ise usud” vastaksin sellele, koolipõlvest tallele jäänud luuletusele (kahjuks autorit ei mäleta), vastuseks. Nagu armastas öelda Imedemaa Alice.

Viimasel ajal on mitu inimest küsinud, et miks ma blogis nii avatud olen... Ma vist ei osanudki selle peale midagi asjalikku kosta... “Aga miks ka mitte?” Mida mul varjata? :) Jagan ju oma elu ja oma rõõme-muresid :)
Sõber Hannes ütles, et miks peaks üldse tegema asju, mida häbened või kahetsed ja teistega jagada ei taha ;) :D. Jah, ma olen ka seda meelt :) Minu elu on minu enda nägu.
Pealegi olen saanud mitmeid kirju minu jaoks tundmatutelt inimestelt, kes ütlevad, et loevad mu blogi ja on sellest palju tuge ja/või inspiratsiooni saanud :) Mis võiks olla parim tunnustus! 
Ja see on kindlasti üks põhjus, miks ma ei ole oma blogi lukkude ja riivide taha peitnud, miks ma oma rõõme ja muresid, oma mõtteid ja tundeid avatult maailmaga jagan. Sisimas oleme me kõik ühesugused. Ühel domineerib üks vürts, teisel teine, aga me kõik vajame hoolimist ja armastust. :)